Kadri-Anniga käivad alati kaasas värsked tuuled ja elevus. Kuhu ta ka ei ilmu, toob ta kaasa aktiivsust, palju ideid ja pealehakkamist. Tema haridustee ja kujunemine pianistina on pärit 1990-ndatest aastatest, meie üleminekuajast. See oli omamoodi keeruline ajajärk, riigikord lõppes, teine algas. Oma teele pääsemine oli sel ajal keerukam kui kunagi varem, kuigi tuli ka juurde uusi võimalusi. Nõnda on Kadri-Ann ehitanud üles oma põneva muusikuelu, mille kõrvale mahub ka muid valdkondi ja harrastusi.
Sel kevadel, kui kontserdielu oli kolinud internetti, selgus, et sina olid sel ajal meie üks kõige enam laivis esinenud pianist.
See on küll üllatus! Paljud mängisid, aga mul kuidagi kujunesid asjad ise, ma ei teinud selleks mingeid erilisi jõupingutusi. Kultuuripartnerluse Benedict TV kontsert lauluväljaku klaassaalis tuli Atlan Karbi kaudu, isa 70. sünniaastapäeva online-kontserti korraldas ERSO.
Karantiini tõttu jäi ära ka mu kaua oodatud ja loodetud kontsert Elbphilharmonie’s. Olin vormi sinna ajastanud ja hakkas kahju seda lihtsalt raisku lasta. Tegin siis kodustes tingimustes, olgugi kehvapoolse heliga, neist lugudest salvestused, et saaks oma YouTube’i kanalile üles panna. Olin vist üks esimesi, kes midagi sellist tegema hakkas.
Koroonaajal tuli eriti teravalt esile, kuidas suhtuda online-esitustesse ja kodulaividesse, mida sel ajal nii palju tehti. Olid lausa debatid: ühed arvasid, et online-kontserdid on üks eneseimetlemine ja teised jälle, ka mitmed kuulsad muusikud, nagu näiteks Gautier ja Renaud Capuçon või Igor Levit, tegid oma kodulaivi lausa iga päev.
Mina selles debatis eriti osaleda ei saa, sest ma neid kontserte kuigi palju ei jälginud. Aeg-ajalt vaatasin erinevaid ooperilavastusi ja sain suuri elamusi, aga need olid varasemad salvestused. Need paljude ekraanidega ansamblimängud läksid minu jaoks üsna varsti igavaks.
Mulle tegelikult meeldiks, et netis vaatamine oleks tasuline ja mind pani isegi muretsema online’i tasuta kontsertide üleküllus. Nii võib tekkida olukord, kus inimesed arvavad, et see ongi normaalne, netist näeb nagunii kõike ja päris kontserdile polegi vaja minna. Ma ise maksaks heameelega kultuuri vaatamise eest, aga teinekord on need tasumise süsteemid nii keerulised, et lööd ühel hetkel käega ja ei hakka sellega rohkem mässama. Aga jah, karantiiniajal ma ei tundnud, et ma pean tingimata nägema ja kuulma kõike seda, mida täpselt praegu laivis kodus tehakse.
Sa oled pärit nii sügavuti muusikute perekonnast – isa kuulus helilooja, ema õpetaja muusikakeskkoolis. Muusiku elukutse pole lihtne valik, aga kas sinu muusikutee on selletõttu olnud kuidagi kergem või teadlikum, et oled sellisest kodust?
Algus läks ju üsna sujuvalt, astusin muusikakeskkooli ega tulnud selle pealegi, et mul võiks olla ka mingi muu valik. Kui palju selle taga oli sügavat isiklikku huvi, ei teagi. Muidugi oli minu jaoks loomulik, et kodus muusikat tehti ja muusikast räägiti, aga alati on tutvusringkonda kuulunud ka teiste elualade inimesi ja mul on olnud ka teisi huvisid. Olen lapsest peale hea meelega joonistanud ja lugenud, aga need tegevused ei seganud TMKK-s õppimist. Pole ju mingit eraldi kirjanduskooli. Teismeliseeas olid hetked, kus mõtlesin, et võiks ju ka midagi muud teha, aga ei olnud piisavalt initsiatiivi hakata otsima ja ilmselt ei olnud ka tõsist vajadust. Muudes asjades, mis mind huvitasid – kunst, kirjandus, ajalugu – oskasin tööalaselt vähem perspektiivi näha. Muusika oli siiski minu maailm, nägin ümberringi täiskasvanuid, kes sellega oma elu veetsid ja sellel alal töötasid. Kuigi olin üsna kindel, et klaverimutiks ma küll saada ei taha!
Millised põnevad või olulised hetked TMKK-st meenuvad?
Esimesena ehk just mitte otseselt muusikalised hetked: jalutamine klassiõe ja tänase muusikapartneri Iris Ojaga koolist linna poole mitu bussipeatust läbi metsa tehes oma salarituaale lillede ja sammaldega, elu B-majas lõputu harjutamisega, , mis läbi seina kostab, vahepeal salaviina proovides, oma klassi “läbud”. Klassipingis ja B-majas kujunes välja suur osa praegustest kolleegisuhetest ja töövälised mälestused annavad neile vürtsi.
Aga erialaliselt kõige suurem tõuge oli konkurss Tšehhis Usti nad Labemis, kus TMKK õpilased igal aastal käisid. Kava ettevalmistamine väga nõudliku ja samavõrra inspireeriva õpetaja Ülle Sisaga oli esimene sedavõrd tõsine ülesanne, pinge ja vastutus väga suur. Sealt tuldi ju alati autasudega koju, ei saanud kehvem olla. Hakkasin seal aru saama, mis maailm see tegelikult on ja harjusin endalt pärast seda hoopis teistmoodi nõudma.
TMKK-s olid nagu mingis eliitmaailmas, kus pühendusid täielikult erialale. Aga kui see otsa sai, siis sattusid ootamatult palju karmimasse elureaalsusse.
Mul läks üleminek TMKK-st konservatooriumisse küll sujuvalt, arvestades ka seda, et lõpuklassis olin ma juba Peep Lassmanni õpilane. Majadki jäid samaks. Siis ma veel ei mõelnud, mis minust edasi saab. Kuni sa õpid, on sul lubatud olla tuulepäine tudeng ja rippuda maa ja taeva vahel. Ühel hetkel hakkas isa peale ajama, et läheksin välismaale õppima. Vaatasin mingeid võimalusi, aga ei otsustanud. Siis tuli akadeemias jälle Arbo Valdma meistriklass. Olin talle ka varem mänginud, aga seekord tundsin, et tema soovitused läksid otse kümnesse. Võtsin siis südame rindu ja küsisin, mis võimalus mul võiks olla Kölni muusikakõrgkooli sisse saada. Valdma naeris ja ütles, et tal on klassis 26 üliõpilast, kuhu ta veel minu paneb. Siis läks paar kuud mööda ja äkki ta helistas. Ütles, et paberid on sisse antud, minu allkirja võltsitud ja tulgu ma juulikuuks kohale.
Läksin nädal varem sinna ja sain iga päev juhendust – kasvõi kümme minutit, paar harjutust mõnele raskele passaažile või väike arutelu mõne detaili üle, aga igal juhul astusin professori klassist läbi. Ma polnud juba aastaid ennast nii hoituna tundnud! Samas ei muutunud see õpetaja sekkumine ka tüütuks ega riivanud kuidagi mu juba üsna suureks paisunud muusikalist ego, sest tunnid olid alati ettearvamatult huvitavad.
Kas Saksamaal tekkis ka kultuurišokk?
Läksin sinna tõesti võibolla mingite utoopiliste ootustega, lootes kõrgemat klassi igas mõttes: tohutult häid muusikuid, kirge, kunsti, filosoofiat. Olin just lugenud Stefan Zweigi “Eilset maailma” ja mu vaimusilmas oli tema maalitud pilt ennesõjaaegsest Euroopast, kus kohvikutes istusid kõik need paduintelligentsed, kultuurist ja maailma asjadest pungil inimesed. Aga tegelikkus oli nagu ikka – muusikakõrgkoolis õppisid tavalised tudengid, kes muidugi kõvasti harjutavad, aga põhiliselt räägivad suhetest, olmest, rahast, ja ühisosa on tegelikult peale muusika üpris vähe. Hoopis hiljem mõistsin, et kodus oli see vaimne elu mul kogu aeg olemas olnud.
Teatavat vabaduse hõngu Saksamaal oli, aga seda pärssis majanduslik surutis. Kuigi ma sain ka DAADi stipendiumi, hoidsin sellest ikkagi kokku, et selle toel veel edasi olla. Kölnis püüdsin olla võimalikult sihikindel ja distsiplineeritud, teadsin ju, et olen seal tuleviku nimel. Tegin mitmeid suuri plaane – võtta läbi kõik Chopini etüüdid, Hanoni harjutused, Beethoveni sonaadid jne. Loobusin harjutamise nimel mitmetest vahvatest ettevõtmistest, aga lõpuks ei täitnud oma plaane ikkagi, viimasel hetkel läks tuju ära, ilus ilm ajas õue, raamat kiskus lugema. Siis tegi suutmatus oma plaane lõpuni ellu viia meelehärmi. Praegu mõtlen, et oleks võinud varem aktsepteerida, mida ma päriselt tahan ja mida ma ei taha. Oleks võinud mõne harjutamise vahele jätta ja näiteks hoopis Kesk-Euroopas rohkem ringi rännata. Aga ega kahetseda ei tasu kumbagi pidi.
Kölnis sa ilmselt nägid, mis võimalused muusikul on, kuhu ta võib jõuda. Õppeaja üks osa on ka konkursid. Mis kogemused sul sealt on?
Sobivat konkurssi andis otsida, aga mida suurem asutus, seda keerulisem on informatsiooni leida. Sel ajal, kui mina Kölnis õppisin, ei olnud ju ka internetti. Eestis jõudsid konkursibrošüürid kätte kuidagi otsemat teed, aga Kölnis oli kontserdibüroo brošüüridega muusikaakadeemia tohutu hoonetekompleksi n-ö 50nda koridori kõige viimases lõpus.
Need konkursid, kus keskmine muusikaõppur käib, ei ole ju Tšaikovski või kuninganna Elisabethi konkurss Brüsselis. Ma ei usu, et nad kellelegi päriselt karjääri annavad, kuigi vahel annavad nad lühikese hetke tähelepanu ja kui oled osav, saad selle ära kasutada. Seda on ju ka meil näha – kes on kuskile jõudnud “Klassikatähtedes” või Eesti pianistide konkursil, tema nime on kontserdikorraldajad ja muusikapublik meelde jätnud. Aga eelkõige on konkurss eesmärk, mille poole püüelda, harjutada, mille jaoks repertuaari omandada. Ilma eesmärgita on raske innustunult töötada. Tähtis on, et näed, mida teised teevad ja mida on üldse normiks teha. Mõni edasisaamine turgutab enesehinnangut, mõni kriitika võib selle täitsa ära lõhkuda. Püüad ju aru saada, kriitikat arvesse võtta ja sellest õppida, aga teatud asju ju kujutad ette nagu kujutad ja me ei saa ega tahagi ennast teiseks inimeseks teha, ja eks mõni tagasiside on üsna hoolimatu ja ehk isegi pahatahtlikki.
See tõestab jälle, kui suhtelised on paljud asjad muusikas. See kajastub ka muusikakriitikas.
Olen ka ise selle üle mõelnud, kuidas oleks kõige õigem, ausam ja huvitavam kirjutada. Esineja, ka mina, tahab loomulikult valdavalt positiivset kuulda ja ongi ju enamasti ausalt tohutu töö teinud. Aga ka arvustus peab olema aus, muidu pole seda huvitav lugeda ja kiitus devalveerub. Hoolimatut materdamist ei tohiks kriitik endale lubada, aga ka muusik peab arvestama võimalusega, et äkki ta ei veennud just seda inimest, kes kirjutab, ja seda mitte isiklikult võtma. Kurb on muidugi, kui ainsaks tagasisideks jääbki kriitika, mille autoril on ehk lihtsalt teine maitse.
Mul on kriitikat omajagu kirjutanuna oma arusaam selle kohta. Kui muusik mängib sellise kontseptsiooniga, mis mulle isiklikult ei ole lähedane või – nagu sa ütlesid – kui kriitikul on teine maitse, siis ma leian, et mul ei ole õigust ega põhjust muusikut sellepärast kritiseerida, et temal on teistsugune nägemus. Mulle on sageli just inspireeriv kuulata selliseid esitusi, mis otsivad täiesti teises suunas kui ma ise. Pigem mind ärritab, kui ei ole piisavalt otsitud, kui on jäädud lihtsate lahendustega rahule.
Siit jõuan ühe teise küsimuse juurde – miks eesti instrumentaliste ikkagi ei ole jõudnud sinna päris tippu? Meil on dirigente, heliloojaid, ka lauljaid, aga instrumentaliste seal kõige kõrgemal pole …
Minu meelest neid ikka on. Tähe-Lee Liiv võib sinna jõuda, Marcel Kits … Aga mõtlen samas, et kas meie miljonilise rahva kohta peabki neid olema? Võibolla neil endil ei ole soovi sinna jõuda.
Aga kogu kultuuritervikut vaadates oleks see nagu ikkagi probleem?
Ma olen hakanud mõtlema nii, et me pürgime unistuste poole, aga kas me tegelikult ikka tahame neid? Sattusin kunagi pärast kontserti rääkima Truls Mørkiga. Ta ütles, et jah, ma olen tippu jõudnud, aga mida see endaga kaasa toob? Saan harva perega olla, mul ei ole kunagi puhkust, elan hotellis. Tahaksin väga kammermuusikat mängida, aga mänedžer ei taha, sest see ei müü. Kadestamisväärne kõrgus, kui sa sinna jõuda, ei pruugi olla enam kadestusväärne. See nõuab tohutuid loobumisi, millega mitte igaüks pole nõus. Ja miks peakski olema täiesti tipus, kellele on seda vaja? Võib ju anda vaimustavaid kontserte vähem prestiižsetes saalides vähem maksujõulisele publikule ja ometi sama palju rõõmu külvata.
Paljud jäävad õpingute järel maale, kuhu nad on õppima läinud.
Minul ei olnud otsest mõtet jääda, aga sellegipoolest pikendasin oma viibimist Kölnis. Ei kujuta ju elu ette ilma kooli kaitsva katuseta. Kui oled pikalt Eestist ära olnud, siis ka ei tea, palju sind mäletatakse, kuidas oma kohta leida. Parem olla veel natuke, proovida veel ühte konkurssi, äkki saab otsa peale. Aga nii ei lähe. Rahvusvahelises kõrgkoolis ei jää keegi pikalt meelde, sa kaod selle massi sisse ära. Meie, Eesti muusikaõppurid, oleme korduvalt esinenud Eesti kõige esinduslikumas saalis – Estonia kontserdisaalis. Kölni vägevas filharmoonias toimusid superkontserdid, aga seal esinesid ainult staarid. Õpilastest said sinna juhuslikud üksikud, neid peaaegu polnudki. Suures linnas pead sa olema veel palju säravam, veel palju ambitsioonikam ja järjekindlam. Sa peadki viitsima iga päev helistada ja ennast pakkuda. Ja ka Saksamaal võid ikkagi jääda nn 50-euro haltuuramängijaks – valmistad ette korraliku kava, sõidad kõrvallinna esinema ja oled õnnelik sellegi eest.
Kõige selle keskel keereldes ja üritades otsustasin lõpuks teha ära oma Konzertexamen’i ja Eestisse tagasi tulla. Aga enne seda nägin konkurssi Ensemble Moderni (Saksamaa üks prestiižsemaid nüüdismuusikaansambleid – Toim.) residentuuri. Ma polnud selleks ajaks peale eesti muusika küll teab kui palju kaasaegset muusikat mänginud, aga sõitsin Frankfurti ette mängima ja tundsin ennast kuidagi väga kergelt. Mõtlesin, et see on viimane asi, mida ma Saksamaal proovin, mul ei ole midagi kaotada, ja mind valitigi. Seal sain selle ühe aastaga palju seda, mis enne oli saamata jäänud. Sündisid palju sügavamad suhted ja jututeemad, millest ma olin puudust tundnud. See pani Saksamaa ajajärgule positiivse punkti ja võibolla ka lepitas Kölni õpingute kohatise rõõmutusega. Aga ma arvan, et oma eriala kõrvale ongi vaja ka muud elu, et “oleks, millest laulda”.
Kui vaadata sind nüüd kõrvalt, jääb mulje, nagu oleksid sa ehitanud endale mingisuguse oma esinemissüsteemi, kus toimub palju huvitavat.
See on tore, kui nii paistab. Ma mängin, kus saan, ja olen “kõigesööja”, mis on nii hea kui halb korraga. Ideid on alati rohkem kui aega ja jaksu. Olen hakanud aru saama, kuidas asjad muusikaelus toimivad, aga kõike ei jõua täide viia. Siis tunnen ennast vahel süüdi, et rohkem ei tee, rohkem ei korralda ega reklaami, pidevalt pildis ei jaksa olla ja ennast igale poole välja ei paku. See on sama nagu nende Chopini etüüdidega – südametunnistus piinab, et pole oma edu nimel kõike teinud, aga tegelikult seda ju alati ei tahagi. Kerge on edu-unelma ohvriks langeda ja elu lõpuks edukalt, ent õnnetult elada.
Kuidas neid esinemisvõimalusi Eestis leiab ja mis võiks aidata neid saada?
Saame võimalusi interpreetide liidult ja teistelt kontserdiorganisatsioonidelt. Heliloojate liit annab interpreetidele oma kontsertidega tööd. Aga muusikuid on Eestis palju ja kontserdiorganisatsioonid ei jõua kõiki vajadusi katta. Üks asi, mida Eestis ei ole, aga on olemas näiteks Saksamaal, ongi muusikaühingud. Need korraldavad liikmemaksude ja piletitulu pealt kontserte, mis võivad olla väga head. Nüüd võibolla Kultuuripartnerlus hakkab liikuma sinnapoole. Sellised võimalused võiksid muusikaelule juurde anda.
Aga laias laastus on ikka nii, et kuidas lükkad, nii ka läheb. See on tüütu, aga parem kui käed rüpes oodata. See tähendab, et tuleb enamus asju ise teha, olla enda mänedžer, toimetaja, plakatiriputaja, toolitõstja ja reklaamiagent. Mingis mõttes mulle isegi meeldib kõike ise juhtida: kontserdi- või plaaditeksti kirjutada, kavu kombineerida, kujundajaga arutada. Ei saa salata, et mul on siin ka oma nimest kasu olnud. Isa ei promonud kunagi oma lapsi, aga ikka on lihtsam inimestele meelde jääda, kui sul on kuulus ja armastatud pereliige.
Eesti kontserdielus oled sa mänginud nüüd päris parajal hulgal nüüdismuusikat. Sinust on sellel alal spetsialist saanud. Meenutan siin selliseid ettekandeid nagu Stockhauseni “Mantra”, Messiaeni “Harawi”, ansambel Hanna Heinmaaga – Cage ja Lepo Sumera, Stockhauseni “Tierkreis” Iris Ojaga …
Mina ennast lausa spetsialistina ei tunne, aga hea teada, et selline mulje on jäänud. “Mantrat” olen mänginud Frankfurdist peale, nüüd juba seitse korda. “Tierkreisi” puhul oli huvitav see lavastus, teatraalsus. Ma üldse osaleks heameelega veel sellelaadsetes teatraalsetes projektides, ja kui on vaja pianisti, kes ehib end sulgedega ja on valmis mängima imelikes kohtades ja asendites – olen olemas ja kohe hakkamas!
Tahaksin puudutada kaht sinu väga head kontserti – “Kõla=Värv” EMPil ja koos Talvi Hundiga festivalil World Music Days. See “Kõla=Värv” oli võibolla üks minu parimaid kogemusi muusika ja visuaali ühtesulamisest. Ka mõjus väga värskelt nüüdismuusika kokkupanek Mart Saare prelüüdidega.
Talviga oli väga tore koos mängida. Ta on ka tulihingeline huviline, spetsiaalse nüüdismuusika interpretatsiooni haridusega Šveitsist, on valmis proovima igasuguseid ekstreemvõtteid ja kõigega katsetama. Ma olen konservatiivsem, mind see klaveri sees otsimine nii väga ei huvita. Aga kui on juba otsitud, siis on seda vahva mängida ja põnev kuulata.
“Kõla=Värvis” oli visuaal puhtalt Oliver Kulpsoo teene. Saare prelüüde olin juba ammu tahtnud mängida ja olen mõelnud ka, et EMP ei peaks ju olema ainult kõige uuema muusika päralt, vahel võiks ju ka natuke varasemat võtta. Saar kõlab ka praegusel ajal modernselt.
Mulle üldse meeldiks lisada kontsertidele vahel visuaali. Värvidega on lihtsam, videoga keerulisem, sest see hakkab kohe jutustama oma lugu, võib tähelepanu muusikalt ära viia.
Aga millisest muusikast üldse tahaksid oma kavu koostada ja kes heliloojatest huvitaks sind mängijana eriti?
See on keeruline küsimus. Enamasti muutub ikka kava, mida parasjagu ette valmistan, lemmikmuusikaks. Vahel isegi teosed, mis esmapilgul ei köidagi kuigivõrd. Enesestmõistetavalt heale muusikale nagu polegi interpretatsiooniga midagi lisada. Teinekord tõmbab mind just nimelt käima see, kui lugu kohe ei kõneta, aga kahtlustan, et teistsuguses interpretatsioonis võiks temas hoopis teised asjad tööle hakata. See ärgitab otsima, kuigi vahel võib muidugi ka alt minna ja selguda, et viga polnud ikka mitte interpretatsioonis, vaid teoses endas. Aga muidugi on alati nauding mängida vanu lemmikuid, vaieldamatult ilusat muusikat – näiteks viimati tegin erinevate lauljatega Rahmaninovi, Straussi, Mahlerit ... Ärksate partneritega on alati tohutu nauding mängida Mozartit.
Mainisid ennist oma Elbphilharmonie kontserti. Kuidas see sinuni jõudis?
Siin ma tahaksin küll öelda – muusikud, olge netis leitavad nii palju kui võimalik! Vahel juhtub, et hiir jookseb magava kassi suhu. Tegemist oli ka Eestis käinud korraldajaga, kel oli soov teha kontsert eesti muusikast. Nii ta jõudis YouTube’i kaudu minuni.
Räägi natuke oma muusikalistest vaimustustest ja eeskujudest.
Pianistidest olen saanud ühed varasemad suured elamused Richterilt. Tema esitus ajab vahel segadusse, miks muusika ei liigu aktiivsemalt edasi, miks ei ole rohkem emotsiooni, aga kui kõlavad viimased akordid, langeb kõik paika ja tundub endastmõistetav.
Kölnis jäi sügavalt meelde üks Pletnjovi väga fantaasiarikas kontsert, kus ta mängis ebatraditsioonilist kava, muuhulgas Mendelssohni prelüüde ja fuugasid ja Griegi lüürilisi palu, ning Radu Lupu kontsert Janáčeki ja Enescuga. Lupu on oma parematel päevadel olnud väga kõlatundlik. Viimasel ajal on mu suur lemmik Yuja Wang. Temal tõesti nagu pole mingeid tehnilisi piire, aga ta võib mängida ka väga sügavalt ja hingevaluga, nagu näiteks need Schubert-Liszti palad, “Gretchen am Spinnrade”, “Erlkönig”. Meeldib tema mängulust, vahetus ja tohutu energia. Ta ei lase kunagi latti alla, aga see ei ole selline igav hillitsetud professionaalsus.
Aga ma kuulan palju ja naudinguga ka vokaalmuusikat. Viimati vaatasin järjest Joyce DiDonato meistrikursusi, ta on nii äge, elav ja ilmekas ja väga põnev on kuulda tema nägemust rollist ja teksti tähendustest. Vokaalmuusika kuulamine ja töö lauljatega aitab stampidest hästi lahti saada, õpetab teistmoodi fraseerima, asju värskelt ja teise nurga alt nägema. Mulle tundub, et kui tahad interpretatsiooni kohta midagi õppida, tasub kuulata suurte bel canto-meistrite häid esitusi.
Oled ka üsna paraja perioodi juba õpetaja olnud ja su õpilased näitavad juba tulemusi. Kuidas õpilast innustada ja arendada, kuidas teda psühholoogiliselt aidata? Mida oled selles töös tähele pannud?
Õpilased on minu jaoks mu nooremad kolleegid – muidugi esialgu minust vähemate oskuste ja teadmistega, ent siiski kolleegid. Neil on oma arvamus ja oma eelistused, millega tuleb arvestada ja millest peab lugu pidama. Eks see inspiratsioon ja lugupidamine on ideaalis vastastikune. Iga õpilane on väga erinev, teda innustavad, aga ka hirmutavad erinevad asjad. Mõnega saab tunnis palju nalja, teisega peab hoidma ametlikumat joont, aga hea õpetuse, nagu igasuguse hea suhtlemise alus on minu meelest respekt – respekt õpilase isiksuse, aga ka muusika, klaveri, kooli, publiku, töö suhtes. Ja see võib vahel väljenduda ka kriitikas. Respekt on ju seegi, kui annan õpilasele mõista, et lati alt läbi joosta ei maksa, sest see tähendab, et mul on tema võimetesse usku. Mingit alati töötavat retsepti õpetamiseks ei ole, aga püüan alati aru saada, mille taga üks või teine probleem on, ja leida teisi ja kolmandaid sõnu, kui esimesed ei aita. Iga kord see muidugi ei õnnestu.
Vaatan, mis toimub eesti heliloojate pärandiga, kui palju meie varasemat muusikat esitatakse, ja mõtlen, et kõike peaks rohkem olema. Rohkem nende uurimist, noote, esitusi. Kuidas sina kujutad ette, mida peaks olema tehtud isa pärandiga?
See on keeruline küsimus. Kõigepealt peab ise tegema. Isa kammermuusikat ju mängitakse küllaltki palju, ka välismaal. Aga paraku meie perekonnast keegi ei saa keskenduda isa pärandiga tegelemisele, meil on ju ka oma elu. Teeme, mis suudame, mina näiteks mängin võimalikult palju isa teoseid. Ja isa looming kõlab igal hooajal – ERSO on pea igal aastal teda esitanud, samuti TKO, olen kõigile väga tänulik. Eks sümfooniad levivad ikka enim dirigentide kaudu. Häda on selles, et isa teoste nootides on küllalt palju ebatäpsusi ja lausa vigu. Ega teda ennast nooditeksti viimistlemine ei huvitanud. Aga ka mul ei hakka kõige korrastamisele jõud peale.
Mis puutub eesti heliloojate pärandisse üldse, siis see elab täpselt nii palju, kui palju on entusiaste, kes sellega reaalselt tegelevad. Iga ühingu, iga liikumise taga on mõni konkreetne inimene, kes asja veab, mingisugune riiklik programm ega MTÜ ei toimi ilma eestvedajata. On neid, kes võtavad oma südameasjaks ühe või teise helilooja pärandiga tegelda. Nagu Vardo Rumessen Tubina, Saare, Ojaga, nagu Sten Lassmann Elleriga. Tuleb olla fanaatik, olla valmis tegema tohutult tasuta tööd, maksma oma taskust, ja siis see võibolla tuleb sulle kunagi tagasi. Küllap tuleb! Ka meie Saare laulude projekt koos Iris Oja ja teiste lauljatega ei toimiks ilma selleta, et absoluutselt iga asja ise lükkan. Õnneks on Eestis sellised omad algatused võimalikud. Riiklikku toetust kasvõi näiteks muusikamuuseumile või nootide väljaandmisele oleks muidugi palju enam vaja.
Mäletan, kui eelmise aasta suvel sinu arvukas Facebooki auditoorium, mina nende hulgas, ootasime põnevusega sinu jutustusi, mida sa sinna äkki kirjutama hakkasid. Nüüd on neist kohe-kohe raamat tulemas. Kuidas sa selleni jõudsid?
Jutustasin kord jälle kentsakat lugu oma Saksamaa aegadest ja sõbranna Annaliisa Otsa ütles, et hakaku ma neid kirja panema. Postitasin esimese jutu Facebooki ja sain poole tunniga populaarsemaks kui eales pianistina. Kirjutamine oli suur nauding. Kirjutasin kõigest, mis tundus kirjeldamist väärt – tudengipõlvest Saksamaal, konkurssidel osalemistest, matkadest (ka sellistes eksootilistes paikades nagu Malawi Aafrikas ja Gröönimaa), aga on ka tõsisemaid jutte.
Kirja pannes muutuvad lood veel ägedamaks. Toredad asjad on niisama head, aga äpardustest saab eriti hea loo ja saad nagu kerge revanši oma ebaõnnestumistele. Raamatuni jõudsin nii, et Maarja Kangrolt korra uurisin, kuidas raamatut välja anda ja juba ta oligi Tänapäeva kirjastusega rääkinud. Saatsin käsikirja sinna ja varsti tuli positiivne otsus. Nüüd ootab see viimast korrektuuri. Kõige raskem oli valida pealkirja. Jäägugi see praegu saladuseks.