Kunagi ajaloos pole eesti rahva käed olnud nii puhtad kui praegu ja kontserdielu nii õhuke. Kui 12. märtsil kuulutati koroonaviiruse pärast välja eriolukord, oletati, et kontserdid ja teatrite mängukavad tuleb tühistada kuni mai alguseni. Eriolukord kestis aga kuni 17. maini ja piirangutega peab arvestama veel kaua pärast seda. Kahe-kolme kuu jooksul mängimata jäänud kontsertide ja teatrietenduste pärast on muidugi kahju, aga ehk on vaikuse perioodist kõige halva juures siiski midagi kasulikku õppida. Kriisiga silmitsi olles asuti otsima võimalusi, kuidas korraldada tööd kontaktivabalt, hüppeliselt tõusis videokonverentside kasutatavus.
Kultuurist osa saamiseks on olnud varemgi muid moodusi peale selle, et istuda kontserdisaalis tihedalt kokku surutuna nagu kilukarbis. Regulaarsed raadiosaated algasid Eestis 1926. aasta sügisel ja 1930. aastatel oli raadiokontsertidel juba üsna arvukas publik. Viimase kümmekonna aasta jooksul on raadio olemus paljugi muutunud, kuivõrd peale reaalajas kuulamise on Klassikaraadio kontserdiülekanded rahvusringhäälingu veebilehel järelkuulatavad. Raadio täidab oma ülesannet jätkuvalt tänuväärselt, ent mõneti vahelduva eduga. Raadioülekandes kannatavad teosed, kuhu on sisse kirjutatud esinejate eriline paigutus, liikumine, teatraalsus või kontserdipaiga kujundus. Näitena võib nimetada Veljo Tormise tsüklit “Ingerimaa õhtud” (1979) segakoorile, mille partituuri märgitud koori paigutus- ja liikumisjuhiseid järgida on teose folkloorse lähtepunkti mõistmiseks hädavajalik. Nõudlikkus meedia suhtes on kasvanud sel määral, et pildita kontserdiülekanne mõjub juba samavõrd poolikuna nagu mõjus kunagi vana rikkis televiisori hääletu pilt. Pole muret: klassikalise ja džässmuusika kontserte edastab prantsuse telekanal Mezzo ja veebis leiab nii tasuta kui ka tasulisi muusikalehekülgi, nagu näiteks Berliini filharmoonikute “digitaalne kontserdisaal”.
Paneb imestama, et eesti muusika ja muusikud on jäänud visuaalmeedias vaeslapse ossa. Meenutamaks, millal Eesti Televisioon tegi regulaarseid klassikalise muusika kontsertide ülekandeid, tuleb küünitada kaugele minevikku. Telekontserdid elavnesid alates 1977. aastast, kui televisiooni, raadio ja ERSO koostöös pandi alus neliteist aastat kestnud sarjale “ERSO stuudiotund”. Oma aja kohta oli see ettevõtmine tehnilise teostuse poolest vägagi julge. Kontserdid kanti korraga üle raadios ja värvilisena televisioonis, kusjuures raadioülekandes katsetati kvadrofoonilise ehk neljakanalilise heliga, mida sai neljast kõlarist kuulata Eesti Raadio Valges saalis.1 “ERSO stuudiotunni” auditoorium arvati olevat iga kord paarsada tuhat (!) inimest. Peale tehnilise uuendusmeelsuse väärivad toonased stuudiotunnid märkimist kavavaliku poolest, milles oli tugevasti esindatud eesti heliloojate uudislooming, sealhulgas mõned just kvadromuusika võimalusi arvestades kirjutatud teosed. Orkestrantidele polnud stuudiotunnid kuuldavasti eriti meeltmööda, sest teleprožektorid tegid olemise ebamugavaks, ja algusaastatel pälvis kriitikat telerežii. Siiski tagasid stuudiotunnid orkestrile laia kõlapinna ja hulganisti videojäädvustusi rahvusringhäälingu arhiivis. Uuel aastatuhandel on klassikalise muusika kollektiivide jälg tele-eetris jäänud järjest kitsamaks ja eriti pole nähtud vaeva ka selle nimel, et teha end märgatavaks veebis.
Veebikontserdid on üks võimalus, kuidas end meedias paremini pildile tuua. Eriolukorra lõpunädalal oli eetris veebikontsertide sari “Trampliin” ehk “Väljumisfestival”, mille raames kanti 15., 16. ja 17. mail helis ja pildis üle kolm kammerkontserti. Publiku asemel oli tühjas saalis kaamerasilm ja etteaste kuulamiseks-nägemiseks tarvitses vaid võtta sisse koht helendava ekraani ees. Kuigi põhiolemuselt on veebikontsert nagu kontsert ikka, on sellel siiski ka omad peensused. Kui tavaline klassikakontsert leiab aset nii, et pianist saabub lavale, kummardab, istub klaveri taha, tõuseb klaveri tagant, kummardab ja lahkub vaikides, siis veebikontserdi puhul jääb sellest väheks. Kui esineja on juba kord veebis, siis kehtivad temale kõik samad õigused ja kohustused nagu teistelegi youtuber’itele. Veebis ei pane keegi imeks, kui interpreet kontserdi eel ja vahel veidi südant puistab. Vastupidi, temalt lausa oodatakse seda. Võibolla on just veebikontsert päästik, mis vabastab nagu paisu tagant klassikalises muusikas vahepeal kaotsi läinud spontaansuse ja väljendusvabaduse?
Pole kuulnud, et mõni ERSO varasem kontsert oleks alanud naljatlusega stiilis “arva ära, millise pilli mängija valdab vabalt nelja võõrkeelt?”. 15. mail oli aga Estonia kontserdisaali lava ja YouTube’i kanal “ERSO Live” vioolamängijate päralt ning erialakeskseid nalju lasti lendu varjamatu eneseirooniaga. Lavale olid paigutatud ERSO vioolamängijate Karin Sarve ja Liina Žigursi maalitud taiesed, sestap kandis kontsert mitmetähenduslikku pealkirja “Vioolakunstnikud”. Tehnilise teostuse osas on ERSO-l kogenumatelt youtuber’itelt siiski üht-teist õppida, näiteks seda, kuidas anda ülekandesse rohkem hoogu ja hoiduda “tühjast” eetrist, mis publikuta saalis on esituste vahel kerge tekkima.
Ühe poognatõmbega kulges 16. mail saksofonist Virgo Veldi ja pianist Mihkel Mattiseni kontsert veebikeskkonnas benedict.television.ee, mida soovitan kindlasti järelkuulata, kui see peaks nende ridade lugemise ajal veel saadaval olema. Saksofon on juba kord niisugune pill, mis kõlab sundimatult igas olukorras ja meediumis. Kahe eelnimetatud kontserdi kirjus kavas oli kodumaistest heliloojatest erilises soosingus Tõnu Kõrvits, kelle sulest kõlas “Rändaja laul” (2003) soolovioolale ja “Laulan üle merede” (2006) altsaksofonile, niisamuti esitati Pärt Uusbergi “Öömaastikud” (2016) altsaksofonile ja klaverile. 17. mail läkitasid pianist Ralf Taal, viiuldaja Mari-Liis Uibo ja tšellist Aare Tammesalu veebiavarustesse Mozarti trio B-duur K. 502 ja Camille Saint-Saënsi trio nr 2 op. 92, kusjuures esitus juhatati sisse igati õige tõdemusega, et Saint-Saënsi trio on kontserdikavades teenimatult haruldane. Nii sai lihtsate sõnadega edasi öeldud teave, mille trükkimiseks kavalehtedel oleks muidu kulunud terve kuhi paberit!
Räägitakse, et eriolukorra ajal ajutiselt kasutusele võetud abinõud võivadki käibele jääda. Näiteks rahvast täis tuubitud büroode asemel töötatakse edaspidi rohkem kodukontoris. Samamoodi läheb ilmselt veebikontsertidega, mis hakkavad toimuma paralleelselt tavapäraste “kontaktkontsertidega”. Selleks peavad muusikaorganisatsioonid tulema välja mugavustsoonist ja olema varmad otsima uusi lahendusi. Väljavaade on veebikontsertidel üksnes siis, kui sellesse paigutatakse kunstilise potentsiaali kõrval ka tugev tehniline oskus. Stereosalvestistest on internet niigi lookas, kui veebiülekanded oleksid aga näiteks surround-heliga, siis võiksid need köita klassikalise muusika auditooriumi kõrval ka märksa laiemat helientusiastide ringkonda. Sellisel juhul poleks veebikontserdid enam üksnes hädaabinõu ja kulu, vaid need annaksid muusika valdkonna arengule arvestatava tõuke.
1 Kvadroraadio kohta vt lähemalt Peeter Lasting, “ESRO stuudiotund”, Sirp ja Vasar, 5. XII 1980; Margo Kõlar, “Kvadroraadio 40“, Sirp, 12. V 2017.