Ka Teet Vellingu debüüt-autoriplaadi “Vend August” (2015) harmooniad polnud üleni magusad, sealgi kumas ajuti elu tõsiasju, kuid oma kreedolt oli too kindlasti hedonistlikum, läbivamalt kajamas “kaunis hetk, oh viibi veel”-sulnidus. “Marsi ududes” on tungitud abstraktsiooniastet suurendades elu ahvatlevast-uimastavast pealispinnast sügavamale, elu mitmedimensionaalsemalt tunnetades. Teet Vellingu tuttava koosseisuga, kuid uue nimega ansambel Elvus kaevab end seekord sügavamalt jazziliku arhitektoonika ilusse. Küll folgi, souli ja Eesti levilauluga ristudes, on tegemist juba selgemalt jazziga, kus laienenud muusikaline oskussõnavara sütitab mitmekesisemat loomejulgust. Kõlad on külmemad, steriilsemad, palju on kitarrist Mart Soo signatuur-sound’e. Kitarristide partiid ja soolod täiendavad teineteist, Vellingu (eriti akustiline) kitarr kombinatsioonis Soo laulva elektrikitarriga venitavad kõla- ja tähendusvälju laiemale.
Kaasautoriteks ja sisuldasa kaasprodutsentideks on polüandekas Tuuli Velling ja Mart Soo, löökriistu mängib Tanel Ruben. Kõrvalpilguga produtsent, kes oleks osutanud näiteks kolme lõpupala pulsikonarustele, puudub. See on Eesti mitte-popmuusika nõutukstegev reegel.
Laulavad-vokaliseerivad nii Tuuli, Teet kui ka Oskar Velling, kolm teost on instrumentaalsed. Koloratuuri võimu näitamist, nagu Vellingute plaadi “Armastus eesti moodi” (2019) laulus “Oled sa järv”, seekord ei kuule. Tuuli Vellingu “stratosfääri” küünitav vokaliis vääriks küll ühe firmamärgina käikulaskmist – küünalt ei tohi vaka all hoida!
Oma realistlike peegelduste, põhiväärtuslikkuse ja aeg-ajalt sähvatava sisendusjõulise optimismi juures oli imeline juhus, et just selle albumi esitlus klubis Philly Joe’s osutus karantiiniaja esimeseks internetikontserdiks. Mainitud tunnetustahkude sügavuti kaevav helikeel, oivaline helipilt ning filigraanne, muusikuid graafiliselt ja mitmekülgselt portreteeriv kaamerarežii osutasid live-ülekande jõulisele tulemisele. Selleks sobiksidki hästi erilisema laenguga kavad, mis ühendavad inimesi tähenduslikel hetkil, aastapäevil, kalendripühil. Arvan, et kontserdisaalid ei kaota selle arvelt publikut, mõlemad formaadid saavad vastavalt oma eripärale värske, erilise rõhuasetuse.