Eesti kuulajale kahtlemata hästi tuttavate trummar Brian Melvini ja kitarrist Mart Soo triopartneriks on värskel albumil ameeriklane Matt Renzi, kuulsa Berklee muusikakolledži diplomiga ja ka klassikalist kompositsiooni õppinud saksofonist. Tema muusikalised huvid paistavad rohkem keskenduvat vabaimprovisatsiooni elementide ning nüüdismuusika väljendusvahendite ja instrumentaariumi kasutamisele, kuid siinsel plaadil domineerib üsna heakõlaline kaasaegne peavoolujazz (erandiks plaati lõpetav impro-pala “Terraform”). Heliloojatena panustavad kõik kolm, lisaks on kavas Charlie Hadeni “Waltz for Ruth” ja ilma trummideta esitatud Pat Metheny “Message to a Friend” (mis on pärit sellesama Charlie Hadeniga salvestatud duoplaadilt “Beyond the Missouri Sky” ja ka bassistile pühendatud). Renzi mängib kauni tooniga, Melvin pakub delikaatset partnerlust ning Soo täidab soololiini ja rütmimustrite vahelise ruumi helimaalilise kitarrimänguga.
Trios puudub bass, mis annab jazzansamblile teatud gravitatsioonitunde, veab eest kogu bändivankrit ning avardab ansamblikõla diapasooni ja tekstuuririkkust. Paiguti markeerivad bassi funktsiooni Mart Soo madalregister ja akordipõhjad; on kindlasti ka palasid-lõike, kus muusikud ongi otsinud bassi puudumisega kaasnevat hõredamat kõla (see teostub hästi näiteks Soo kompositsioonis “Ruudule”). Plaadi kolmandas loos “Calypso” tekib siiski esimest korda tunne, et majal on justkui üks korrus lõpuni välja ehitamata. Edaspidi see tunne ilmub ja kaob, saamata kordagi päris valdavaks, kuid viies siiski mõttele, et mingi basspilli (olgu selleks kontrabass, tuuba või Hammond-oreli pedaalid) kaasamine traditsioonilise jazzansambli struktuuri ja rollijaotusse pole asjata olnud juba kaugelt üle saja aasta sisuliselt kirjutamata reegel.