II kontsert sarjas “Kõrvaring”. EMTA suures saalis esinesid Tallinna Kammerorkester, EMTA koor, Yena Choi (sopran) ja dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Zemlinsky ballaad “Waldgespräch” sopranile, keelpillidele, metsasarvedele ja harfile, Schönbergi kammersümfoonia nr 1 op. 9 orkestriversioon; Sumera “Shakespeare’i sonett nr 8” sopranile, lugejale, koorile ja orkestrile ning Tüüri 1. sümfoonia uusversiooni esiettekanne.
Tallinna Kammerorkester, kes varemgi on näidanud oma repertuaarivalikul mõtteerksust, paistis 21. veebruaril Tõnu Kaljuste juhatamisel silma erilise kontseptuaalse hoo poolest. Alexander von Zemlinsky ja Arnold Schönberg; Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüür – neli heliloojat, aga kui palju mõtteseoseid! Zemlinsky oli temast kolm aastat noorema Schönbergi õpetaja ja mõnda aega lahutamatu mõttekaaslane, kellelt Schönberg saanud enda sõnul “suurema osa teadmistest kompositsioonitehnika kohta”. Mitteformaalne, aga inspireeriv loominguline side oli Lepo Sumeral ja temast üheksa aastat nooremal Erkki-Sven Tüüril. Mõttesilla võib aga tõmmata ka diagonaalis kummagi paari vahele: Schönberg ja Tüür. Et võrdlusi ja seoseid veelgi võimendada, oli kontserdi kumbki pool üles ehitatud analoogiliselt: alustuseks soprani soologa teos ja seejärel (kammer)sümfoonia.
Arnold Schönberg, kelle looming on kontserdikavades (meil eriti) haruldane, kannab endas tugevat sümboolset laengut. Temas kehastub XX sajandi alguskümnendite otsiv vaim oma kõige vahedamal kujul. Teise maailmasõja järel haaras Schönbergi ja tema õpilaste, eriti Anton Weberni dodekafooniast kui õlekõrrest uus radikaalide põlvkond, kes otsis väljapääsu vaimsest ummikust. NSV Liidus oli Schönbergi koolkond kaua aega tabuteema, aga seda sümboolsema tähenduse sai tema muusika Eestis 1980-ndate teisel poolel, kui uks maailma hakkas tasapisi avanema. Toonase eesti muusikaringkonna noorem ja edumeelsem osa võttis Schönbergi endale lipukirjaks, elades ühtlasi kaasa Erkki-Sven Tüüri muusikalisele tulekule, milles tajuti kaua oodatud alternatiivi 1970. ja 1980. aastatel domineerinud vanakooli uusklassitsismile.
Alexander von Zemlinsky ballaad “Waldgespräch” ehk “Metsakõnelus” (1895) sopranile, keelpillidele, metsasarvedele ja harfile on huvitav repertuaarileid. Zemlinsky muusika on suuresti unustusse vajunud, aga kindlasti teenimatult. Võibolla kõige enam potentsiaali on just tema vokaalteostes, näiteks soololauludes, milles joonistub eriti kujukalt välja ajastule omane helikeele areng XIX sajandi lõpu post-wagnerlikust väljendusest kuni Esimese maailmasõja järgse atonaalsuseni.
Zemlinsky ballaadis ja Lepo Sumera “Sonetis nr 8” (1996) astus üles sopran Yena Choi, kes, olles alustanud oma muusikuteed koduses Lõuna-Koreas, on praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudeng. Choist, kes on siinsele publikule põgusalt varasemastki tuttav, tõotab kujuneda meie vokaalsolistidele tugev täiendus. Sumera on Shakespeare’i sonetti (algab: “Miks muusika teeb nukraks sind, kes ise ju oled muusika?”) niivõrd sisse elanud, et helikeeleski võib kergelt aimata midagi inglise heliloojatele omast (Ralph Vaughan Williams, ehk ka Benjamin Britten).
Schönbergi kammersümfoonia nr 1 op. 9 on kontserdisaalis teretulnud haruldus. TKO ja Kaljuste esitasid kammersümfoonia n-ö ühe pintslitõmbega, nagu tugevasti integreeritud ülesehitusega teos seda nõuab, kaotamata samas silmist ja kõrvust helikude läbistavaid temaatilisi algeid.
Kava lõputeos, Erkki-Sven Tüüri 1. sümfoonia, on tema loomingu hästi hoitud saladus. Loodud 1984. aastal veel konservatooriumi lõputööna, kadus see kauaks vaateväljast, kuni Tüür 2018. aastal sellele uusversioonina taas elu sisse puhus. Esimeses sümfoonias ei pruugi küll leiduda marulist kulgemisloogikat, millega oleme harjunud tema hiljutiste orkestriteoste puhul, aga omal postminimalistlikul, helikihte kuhjaval ja tuikleval moel on see siiski 1980. aastate eesti muusikasuundade kirjeldusena tähenduslik. Küsimus, kui palju erineb uusversioon algsest, jäägu siinkohal vastamata. Sellega, et lisaks silmaringile on ka “kõrvaring”, nagu osutab kontserdisarja pealkiri, võib TKO ja Kaljuste etteaste järel küllap nõustuda.