Tundub müstiline, kui palju oli ühes üksildases Hüpassaare metsavahitalus sündinud inimlapses loovust ja kui eredaks andeks kujunes ta õpingutega Peterburi konservatooriumis (1901–1910). Käesoleval plaadil on 34 laulu, mida luues on helilooja saanud inspiratsiooni peamiselt kodukandi loodusest, rabamaastikelt ja metsadest. Küllap on laulude valimises osalenud kõik muusikud, kuid usun, et peamine eestvedaja on olnud Kadri-Ann Sumera, kes üllatab juba pikka aega oma süüviva mõttemaailmaga ja huviga kõige tundmatu vastu, tulles kuulajate ette eriilmeliste kavade ja kooslustega.
Lauljate valik on põnev, lausa vaimustav. Pean tunnistama, et ei ole tükil ajal kuulnud Iris Oja laulmas nii helgelt sopranliku häälevärviga. Talle omase mahlakuse ja professionaalsusega kujundab ta kõike luuletajate tekstis peituvat. Atlan Karbi baritoni kõla meenutab mulle äravahetamiseni Tiit Kuusikut, kes oli ju Mart Saare kaasaegsena mitmete tema laulude esmaesitaja. Karbi vitaalsus, särtsakus ning huumor on lummav ja toonust tõstev.
Vardo Rumessen on toonitanud klaveripartii tähtsust Mart Saare lauludes, nagu ka teksti olulisust. Rõõm on kuulda, kui tähtsaks on Iris Oja ja Atlan Karp pidanud Anna Haava, Juhan Liivi, Karl-Eduard Söödi ja Ernst Enno luulet ning ivakat rahvaluuleteksti. Olen koos pianist Vilma Mallesega esitanud päris rohkelt Mart Saare laule ning kuulnud Tiit Kuusiku, Kaie Konradi ja Mati Palmi imelisi esitusi. Ometi ei saa salata, et leidsin sellelt plaadilt väga ootamatuid ja üllatavalt häid interpretatsioone. Toon vaid mõned näited: Iris Oja esitatud “Sügismõtted”, “Päike ja vari”, “Ilo kavva”, “Kadunud ingel II” ja “Ta tuli” ning Atlan Karbi “Kadunud ingel”, “Pisikene naine”, “Kosilaste kiitus” ja “Mai, minu marju”, samuti lustakas duett “Lätsi külla. Sonatiin”. Väärt kuulamine!