ERSO ja Olari Eltsi teine plaat Heino Elleri orkestriteostega keskendub ööst ja tärkavast päevast inspireeritud paladele: “Öö hüüded” (1920–1921), süit “Valge öö” (1939), “Videvik” (1917) ja “Koit” (1918/20). Need kuuluvad rohkem või vähem Elleri loomingu tuumikusse ja juhivad ühele plaadile koondatuna eriti mõjusalt tähelepanu tema muusika visuaalsele tundlikkusele. Nagu pallaslased mängisid Eesti maalikunstis 1920. ja 1930. aastatel valguse ja värviga, pidades oluliseks žanriks maastikumaali, nii visandab ka Eller oma neljas sümfoonilises teoses looduserksa muusikalise pildi.
“Videvik” ja “Koit” on saadaval 1980. aastatel Peeter Lilje dirigeeritud salvestusena, niisamuti Neeme Järvi ja Šoti rahvusorkestri esituses (firma Chandos); veel mõne ettekande leiab ka vinüülplaatidelt. Arvestades, et tegemist on XX sajandi esimese poole Eesti muusika ilmselt tuntuimate orkestriteostega, pole salvestiste valik just üleliia lai. Ülejäänud teostega on olukord veelgi keerulisem. Kui “Öö hüüded” leiab CD-kogumikust “100 aastat Eesti sümfonismi” (2004), siis süidi “Valge öö” varasematest salvestustest tean vaid Neeme Järvi 1969. aastal välja antud LP-d. Paljude Elleri teoste esitamisel on saanud takistuseks korratu noodimaterjal (orkestripartiid) ja nii ongi ERSO ainus orkester, kes saab ja söandab selle repertuaariga terviklikult tegeleda. Praegune ERSO on loomulikult midagi muud kui aastakümneid tagasi, mistõttu Elleri sümfoonilised teosed avanevad nüüd hoopis rikkalikumates värvides.
Olari Eltsile üldisemaltki omane aktiivne ja edasipürgiv esitusmaneer tuleb eriti kasuks “Öö hüüetes”. Siin leidub just niisugust heitlikkust, nagu on öisest tormisest merest inspireeritud loos kohane. Ilmekalt on välja joonistatud ka süidi “Valge öö” meeleolupalad, nii skertsolik “Lõkketuli” kui ka eepilis-unelev “Kaluri laul”. Võib arvata, et tänu “Videvikule” ja “Koidule”, aga ka kogu kava selgele loodusteemale kujuneb sellest plaadist Elleri sarja populaarseim väljaanne. Elava huviga on siiski põhjust oodata ka ERSO ja Eltsi järgmist plaati, sest 1. sümfoonia, “Viirastused”, “Varjus ja päikesepaistel”, “Sümfooniline burlesk” ja teised teosed ootavad veel oma järge.