FOTO STINA KASE
Juhan Uppin on tegus ja mitmekülgne muusik, kelle süda kuulub Eesti muusikapärimusele ning traditsioonilistele pillidele nagu lõõtspill ja kannel. Rahvamuusikaelu taganttõukaja ja eestkõnelejana on ta tegev mitmes valdkonnas ja mitmel moel, tema aktiivne tegevus on pälvinud rohket tunnustust. Nagu vestlusest välja tuleb, peab Uppin oluliseks aegade sidet ja traditsiooni säilitamist, aga ka uue ja uudse loomist.
Oled kodus üsna erinevates rahvamuusika valdkondades: laulu- ja tantsupeo maailm, kaasaegne pop-folk ja bändimaailm ning puhas, traditsiooniline suund. On huvitav, et oled need valdkonnad pealtnäha üsna võrdselt oma tegevuses ära jaganud. Või äkki sa ei jagagi neid?
Jagan ja ei jaga ka. Tegutsen mitmel rindel ja esindan mitut suunda või koolkonda. Mõnikord juba mõtlen, et ei peaks hakkama midagi uut torkima või tegema, et ei hakataks liialt lootma. Mulle on tulnud kasuks see, et ma alustasin juba enne kooli minekut. Õppisin aastakese kannelt Tuule Kanni juures, kes süstis minusse rahvamuusikapisiku ja võimendas seda, mis ka juba kodus oli. Tuule on väikesest peale loonud mulle muinasjuttu või maailma vanadest pillimeestest.
Eks pillimeheks peab ikka õppima kogu elu.
Jah, kohe hakkasin ju ka ansamblites mängima. Tuulelõõtsutajates mängisin lõõtspilli, tegime Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Kukerpillide laadis rahvalikku tantsumuusikat, mis, nagu ma olen aru saanud, on isegi noorte pärimusmuusikute jaoks muutunud üheks ja eristamatuks – et vahet pole, milline neist ansamblitest, kõik on sarnased ja esindavad mingit suunda või ajastut.
Oskasin juba mitut pilli mängida, kui tekkis võimalus minna ja õppida rahvamuusikat akadeemilises keskkonnas . Kui kohe pärast kooli sisse astuda, on Viljandi linna ja “inkubaatorina” turvalisem valik kui muusikaakadeemia. Mul oli hea meel minna EMTAsse n-ö teisel ringil, kuna varem, 2005. aastal olin õppinud aasta ka Viljandis.
Kuidas sa sattusid laulu- ja tantsupeo maailma ning Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi?
Mingi ajani ei tahtnud ma endast kui professionaalsest muusikust mõelda, see soov tuli hiljem. Pärast aastat Tartu ülikoolis geograafiat ja Viljandis pärimusmuusika õppimist tulin Tallinna tehnikaülikooli majanduserialale. Õpingute kõrvalt asusin tööle Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsis ehk ERRSis, see oli aastal 2010. Ega ma alguses saanudki täpselt aru, millega tegelema pean. Sattusin rahvatantsu maailma, mis oli tore, sest mu õde Maria on kolmeaastasest saati sellega tegelnud ja nüüd ka ema sinna vedanud. Suhtusin rahvatantsu aupaklikult, aga kõrval oli veel üks liin – tantsuklubis tekkinud teadmine, kuidas rahvatantsu või pärimustantsu, traditsioonilist tantsu – kuidas soovite –, “päriselt” tantsitakse. Kuna mul on see teadmine olemas, siis olen alati osanud suu õige koha peal kinni hoida ja aru saanud, et rahvatantsus ongi kaks suunda. Olen õppinud seda aktsepteerima ja austama.
Tantsuklubisse kaasas Tuule meid juba enne, kui ma lõõtspilli oskasin mängida. Käisime kanneldega Muusikamajas ja Kloostri Aidas, 1996. aasta paiku olin selleks juba piisavalt vana. Kui hakkasin lõõtsa mängima, kutsus Jaak Johanson Kloostri Aita, mängisime seal kaks tundi, pärast saime kehakinnitust. Esimese raha pillimängu eest teenisime koos Siim Rikkeriga ka Jaagu käest. Hakkasin lõõtspilli mängima 1999. aasta kevadel ja sügisel juba esinesime seal. Olin vist kaheksandas klassis ja mäletan, kuidas läksin tihti järgmisel päeval vastikult suitsuhaisuse kampsuniga kooli.
ERRSi juurde tagasi tulles – ega ma täpselt saanudki aru, mida ma seal tegema pidin. Kohe anti uhke tiitel, rahvamuusika juht, mis tähendas justkui organisatsiooni suunda või osakonda, mida tegelikult ei olnud. Anti kätte – juhi siis rahvamuusikat! Noh, olin projektijuht, sellest sain isegi aru. Alustasin rahvamuusikaansamblite kaardistamisest ja andsin välja noodikogumikke. Peamine põhjus, miks Kalev Järvela ja Erika Põlendik kedagi otsisid, oli siiski see, et keegi võtaks korraldada laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo ehk pillipeo, nagu seda siis nimetati. Algul sellest väga palju ei räägitud, aga oli teada, et see on tulemas ja see on põnev. 2011. aastal oli noorte pidu, siis teadsin juba toimuval silm peal hoida. Liigijuht oli tollal Ando Kiviberg. Rahvamuusikud esinesid laulukaare all, otsiti ja katsetati, kuhu rahvamuusikud laulu- ja tantsupeo juures sobiksid. Sisulise poole peal oli seal samuti probleeme ja mulle andis see impulsi osaleda korraldamises. Mulle jäi mulje, et lood on selle seltskonna jaoks liiga keerulises seades, kuigi Ando tõmbas kaasa ka Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudengid ja oma kaasmuusikud. Mäletan, et kaks lugu olid väga küsitavas helistikus ja kaare all oli rahvamuusikaorkestri koosmängu raske ohjata.
Puhkpilliorkestridki kaovad laulukaare alla üsna ära, rahvamuusikuid on ju vist veel vähem?
Väga hästi töötab see, mida aastal 2014 nimetati vist laulupeo koondorkestriks – koos mängisid puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid, mis esitasid kaks Tonio Tamra seatud pärimusmuusikapala. Sealt tuli see impulss, et peab niisama mõnusalt mängima. Siis oli noortepidu ja ma hakkasin enam-vähem aimama, mis seltskond moodustub, kui liituvad vanad kapellid ja harrastusansamblid. 2009. aastal oli Raekoja platsil suur õnnestunud pillipidu, kus rahvamuusikud olid jaotatud erinevatesse pilliliikidesse. Praeguse rahvamuusikapeo kontseptsioon ongi sama, mis oli toona. Üks idee algatajaid oli Els Roode, kes mõtles ka välja sõna pillipidu, juhtideks olid Tarmo Kivisilla ja Juta Helilaid. Ma ei tea, miks nendega ei jätkatud, see amet nagu anti või pandi mulle, vist mõlemat.
Viimane rahvamuusikapidu Vabaduse väljakul õnnestus väga hästi.
Asukoha mõttes küll. Kui formaadist rääkida, siis tulevikus peaks kindlasti hoidma sama joont. Ei tasu minna 800 või tuhande inimesega laulukaare alla rahvamuusikat tegema. Misasi see tuhat seal on? Käputäis. Saame seda maailma hoopis mitmekülgsemalt näidata. Pole ju ainult ühte rahvamuusikat. Akordionimängija kultuurimajas, Curly Strings või Kukerpillid – mõne jaoks pole see üldse pärimusmuusika. Mõni peab pärimusmuusikaks Trad.Attacki! ja teisi selliseid ansambleid.
Juhan Uppin: “Minu esimene Viljandi folk, 1998, ansambliga Tuulekandled. Vasakul Pille Karras, Tarmo Kivisilla, Tuule Kann ja Sander Udikas, paremal kuulamas mina, Siim ja Priit Rikker. Põrandal on päkarauakandled, mida siis vaid vaadata julgesin.”
FOTO ERAKOGUST
Viimasel peol said kõik need suunad laval kokku.
Jah, see oligi eesmärk. Iga pill on ju rahvamuusikatraditsioonis omapärane ja omaette. Iga pilliliiki juhib inimene, kellel on oma lähenemine ja kokku oleme leppinud vaid, et näitame seda vana, mis on pillile omane, näitame, mida tehakse praegu ja lisame midagi uut ka. Uuenes ka peo nimi. Pillipidu on küll suupärane ja kõlav, aga ei seostu otseselt rahvamuusikaga. Siin otsustasin ühel hetkel, et vaidlused nime osas ei saa viia edasi, vaja on väljundit rahvamuusikutele, kes on aastakümneid olnud osalised laulu- ja tantsupeoprotsessis. Samamoodi ei tahaks ma üldse laskuda vaidlusse selle üle, mis on pärimusmuusika ja mis on rahvamuusika.
Sellise avara suhtumisega on ka sinu esimene õpetaja Tuule Kann.
Absoluutselt! Tema muusikuks õppimise tausta teades on see imetlusväärne – kuidas juured on sundinud klassikalise kooliga inimest tegelema sellega, mis on talle tähtis. Tuule on see jutuvestja, kes oskab rääkida seda l u g u nii, et sa tunned, et see on suur ja sügav ning aukartust ja huvi äratav.
Rahvamuusikat, nagu ka põlisrahvaid, on aegade jooksul peetud lihtsamaks, isegi primitiivseks. Viimast sõna küll enam ei kasutata, aga seda suhtumist ikka kohtab. Ka rahvamuusikud pisendavad teinekord iseendid. Et kui pill on häälest ära, siis ongi “autentsem” ... Õnneks rahvamuusika prestiiž siiski kasvab. Kuidas sina sellele vaatad? Õpid EMTA doktorantuuris pärimusmuusikat ja esinesid just doktorantide kontserdil klassikalise muusika tudengite seas.
Mina ei ole kordagi midagi niisugust tundnud, pigem olen olnud positiivselt üllatunud – kohtan inimesi, kes teavad, et muusika on laiem kui nende tegevusala. See avatus on tegelikult ju eeldus, et üldse muusikaga tegeleda. Tore on olnud, et leidub neid, kellele meeldib see, mida ma teen. Selle hea tagasiside pinnalt on ka julgem tunne akadeemilises maailmas oma rada ajada. Tore, et Eestis on sellised võimalused. Meil on olnud populariseerijaid: Viljandi pärimusmuusika festival, pärimusmuusika keskus ja õppeasutused. Sealt on võrsunud tähed, kes tõestavad, et rahvamuusika ei ole primitiivne ja suletud žanr, vaid pakub tõlgendus- ja tegutsemisvabadust, terviklikku muusikakäsitlust, millest on palju eeskuju võtta ka akadeemilisematel valdkondadel.
Olen kogu aeg mõelnud, et mind iseloomustab eriti lõõtspillimängijana, aga ka teiste pillide mängijana see, et ma ei mõtle rahvapillist, vaid kaasaegsest muusikainstrumendist, samasugusest nagu näiteks klaver või kitarr. Loomulikult mõtlen ma ka rahvapilli traditsioonidele ja normidele, millest ei tohi ega tahagi üle astuda ja mis peavad säilima. Neid on vaja hoida, sest see on väärtuslik ja lahe. Kui sulle ei tundu see lahe või äge, siis ei saa ka tekkida seda tunnet, et traditsiooni peaks hoidma. Algul mul sellist tunnet ei olnud. Mulle meeldis lõõtspill, meeldis Untsakate laadis muusika ja sealt ma alustasin. Mul oli kujunenud arusaam, kuidas peaks ja võiks mängida. Ma ei oleks praegu see, kui ma oleks alustanud puhtalt traditsioonist lähtudes, kui keegi õpetaja oleks mulle algusest peale hakanud pähe taguma, mis on õige ja kuidas tuleb teha. Täna, olles ise õpetaja, soovin, et õpilased saaksid võimalikult avara pildi traditsioonist, mitte minu tõlgendusest sellest. Aga alati peab olema ka see “oma asi”, omapära. Muidu ei ole mängul õiget jumet ja pole mõtet minna kõrgkooli õppima.
Lõõtspill on kaasaegne muusikainstrument nagu iga teinegi, kuigi ta ei ole kromaatiline pill. Põnev on olnud seda pilli avastada, 20-aastasest mängustaažist kindlasti 15 aastat. Lõõts suudab üllatada tänini – näed, et ka nii saab mängida, leiutada uusi võtteid. Mulle ei ole algusest peale rahu andnud suhtumine, et selle pilliga ei saa kõiki lugusid mängida. Ega saagi, aga lõõtspilli potentsiaal on kindlasti suurem, kui vaid kolmel duuril põhinev mažoorne repertuaar oma harjumuspärases võtmes. Olen aru saanud, mida tähendab, et “ei saa” ja suhtunud nii, et ikkagi saab! See on olnud see minu “oma asi”.
Ma pole olnud mingi mässaja või lõhkuja, olen ikka arvestanud traditsioonidega, sest see on kõige uue aluseks. Aga mingil hetkel pigem piiride avardamisega tegeldes tuli tunne, et ma tean sellest traditsioonilisest poolest liiga vähe, et olla tõsiseltvõetav. Kui TTÜ majanduskool läbi sai ja tuli otsustada, kuidas edasi minna – kas valida TTÜ magistrantuur või midagi hingele – avastasin, et EMTAs saab õppida pärimusmuusikat bakalaureuseõppes. See oligi vist hetk, kui ma otsustasin professionaalseks muusikuks saada. Pärast keskkooli geograafiat õppima minnes tundus, et lõõtspillimäng on mõnus hobi, pilli võib ju niisama mängida ja pole mõtet seda õppida. Ma ei kujutanud ette, et elatun ainult sellest. Pigem tundus, et sellega ei ela ära ja mingi “päris” töö peab ka olema. Ja veel arvasin, et pillimäng tüütaks mind ära ja ma rikuksin ära toreda hobi, kui hakkaksin seda põhisissetuleku nimel tegema. Sellistest mõtetest olen üle saanud. Meie jutt algas mitmekülgsuse teemal. Arvan siiamaani, et peabki mitmekülgne olema, ainult pillimänguga on raske ära elada. Kui valiksin ainult soolo-lõõtsamehena esinemas käimise, läheks raskeks. Samas aega tuleks juurde, saaks ühele asjale keskenduda. Praeguse elukorralduse juures pean enam kui pooltele esinemiskutsetele ära ütlema. Projektijuhi töö on ka omaette suund. Ja ise praktik olemine on aidanud kaasa ka muul tasandil. Olen ka õpetaja, hetkel kolmes koolis, ja mängin ansamblites, lisaks akadeemiline tegevus.
Mis on olnud pöördepunktid või suuremad avastused, mille järel on tulnud kvaliteedihüpe ja sa oled asjadest paremini aru hakanud saama?
Võibolla üks esimesi oli see, kui ma sain aru, et oskan iseseisvalt pille õppida ja mida tähendab kuulmise järgi õppimine, nii et ei ole vajadust kellegi käest küsida. Seda Tuule ka algusest peale väikese kandlega õpetas. Ma käisin ikkagi lastemuusikakoolis solfedžot ja kromaatilist kannelt õppimas ja rahvakannelt programmis ei olnud. Sõber Siim Rikker oli hea eeskuju. Ega Tuule mulle rahvakannelt väga ei sokutanudki, kromaatilise kandlega oli vaja koolis edasi jõuda ja väikekandlega saatsin rahvakandlelugusid. Poolas, kus me olime Püha Miikaeli poistekooriga, juhtus nii, et ma laulsin ja mängisin sekka kromaatilist kannelt. Siim oma rahvakandlega oli ka kaasas, et oleks koori- ja kirikumuusika kõrval ka mingi rahvamuusika element. Ööbimiskohas omaette voodi peal pusides käis plõks ja sain aru, kuidas see pill käib. Siis hakkasin veel suupilli mängima, lõõtspilli leidmine oli ka üks tähtis hetk, kuigi alguses ei olnud vajadust midagi saavutada. Mängisin lihtsalt pilli ja oli tore. Mängisin paar-kolm aastat, enne kui avastasin Võrus toimunud August Teppo nimelisel võistumängimisel lõõtsatraditsiooni ja elavad lõõtsamehed, traditsioonikandjad. Kui mina sellesse maailma sattusin ja nägin endast vanemat meest, lõõtspill süles, siis olin kindel, et ta on minust kauem mänginud, kuigi vahel nägin selle aukartuse kõrval ka seda, et mu enda mäng oli isegi parem. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on asjad teistpidi – üsna suure tõenäosusega on minust vanem inimene lõõtspilli minust vähem aega mänginud. Ma ei ole siiski kunagi mõelnud, et “mis te kääksutate siin”, nagu olla öelnud Karl Kikas, kes oli üsna terava suhtumisega. Vastupidi! Lõõtspill on ikkagi rahvapill, kõigi pill, kes seda soovivad, ja on pigem oluline, et üldse mängitakse.
Ei saa öelda, et ma alles õpingute ajal Kikkaga tegelema hakkasin. Hakkasin juba paar aastat varem tema salvestisi kuulama ja tundsin, et see on kindlasti koht, kust alustada. Avastasin traditsioonilise stiili ja pöördusin selle poole ning ühtlasi muutus see, mis oli varem, kümne aasta jooksul tekkinud. Võibolla kujunes siis ka see, et mul on muusikalises tegevuses mitu teadlikult eristatud suunda.
EMTA esimesel kursusel tekkis ansambel Rüüt, mis sai mulle olulise suuna põhiliseks edasikandjaks – otsida võimalusi, kuidas lõõtsa teistmoodi mängida saaks. Oi, lõõtspilli peal saab palju rohkemat mängida kui see kolmeduurimuusika, milleks teda on harjutud kasutama. Ja Rüüdi näol sai see suund väljundi, samal ajal kui soolomängus keskendusin traditsioonilise mängustiili lihvimisele. Ma olen alati tundnud, et kõik need liinid on alles. Kui traditsiooniliselt mängida, siis just nii nagu ta on, aga kui on mingi muu materjal, siis sellega võib teha mida iganes.
Ansambel Rüüt koosseisus Toomas Oks, Juhan Uppin, Maarja Soomre ja Maili Metssalu. FOTO JOONAS PARVE
Ma tean, et sul on eraldi lõõtsad eri laadi muusika jaoks. Kas hoiad need suunad lahus või mõjutavad nad teineteist?
Mõjutavad kindlasti mingil määral, aga tegelikult on nad pigem teadlikult lahus hoitud. Kaks pilli on ka selle väljendus. Õpingute ajal tegin omale selgeks, mida tähendab teppo timm ehk Teppo tüüpi lõõtspilli naturaalhäälestus ja kuidas see erineb tänapäeval valdavalt kasutatavast võrdselt tempereeritud häälestusest. Võttes kätte August Teppo lõõtsa, tunnetades looduslikult puhtaid kooskõlasid ja kuuldes, mismoodi need rahvalikud lood siis alles kõlama hakkavad, ei ole tahtmistki selle pilli peal muudmoodi mängida kui traditsioonilises stiilis. Aga sama oluline kui see, et ma ei alustanud traditsioonilise õpetaja käe all, on, et mu esimene lõõtspill ei olnud ka teppo timmis, vaid tempereeritult häälestatud. Just see andis võimaluse otsida, kuidas sellel eri moel mängida. Teppo timmis pilli peal ei kõla raamist väljuvad kooskõlad hästi. Aga kui ma võtan oma teise põhipilli, Kalju Sarniti lõõtsa, mis on tempereeritult häälestatud, ja mängin selle peal traditsioonilisi lõõtsalugusid, siis jääb jälle midagi muud puudu. Tempereeritud pilli peal on mõnus ennast konkreetsest stiilist või suunast lahti lasta. Kõik pillid on oma tämbrilt nii erinevad, kõik lõõtspillid on konkreetse meistri käsitöö.
Võru võistumängimistel krooniti sind kaks korda lõõtsakuningaks. Mis sa selleks pidid tegema?
See Võru võistumängimine ja tiitel on ainult üks pool sellest. Kui ma sellesse maailma tulin, siis ei olnud veel reeglit, et kolmekordsele Võru August Teppo nimelise lõõtspillide võistumängimise ässade klassi võitjale omistatakse lõõtsakuninga tiitel. Tutvusin seal ja külapillimeeste päevadel vanade mängijatega ja nende jutus panin ma sõna lõõtsakuningas esimest korda tähele. Võibolla lipsas ka Tuule või kellegi teise jutust see sõna läbi. Lõõtsakuningas Karl Kikas. Lõõtspillikuningas Aivar Teppo. See on tiitel, mis saab ainult rahvasuus tekkida. Ei saa olla mingit võistlust ega hääletust, vaid mõnele üksikule väga-väga heale ja silmapaistvale mängijale lihtsalt öeldakse niimoodi ja arvan, et kiitusega pigem kitsid eestlased mõtlevad seda tõsiselt, kui see juba üle huulte tuleb. Järelikult võib siin tõsi taga olla ja tiitel on välja teenitud.
Mul on alati endal ebamugav sellest rääkida, sest ma ei saa ju kindel olla, kas minust räägitakse piisavalt või mitte, aga olen mõelnud, et tõeline lõõtspillikuningas saab olla just niimoodi, mitte nagu see nüüd läinud on. Aastal 2002 või 2003, kui mina esimest korda selle kolmanda võidu sain, siis öeldi: nonii, nüüd oled lõõtsakuningas, anti veel uhke kuju ja diplom. Naeratasin, kummardasin ja tänasin ja mõtlesin, et tore küll. Eks ma arvasin hästi oma mängust, aga nii rumal ma ka nüüd ei olnud, et oleksin end sellest hetkest parimaks pidama hakanud. Lõõtsakuningas, lõõtspillikuningas oleks tegelikult parem, see on olnud traditsiooniliselt parima mängija aunimetus. Kas mingi põlvkonna või ajastu parima mängija tiitel. Nii on kutsutud Karl Kikast ja Aivar Teppot. Ise nimetaksin esimesena August Teppot, selle pilli loojat, virtuoosset mängijat ja seeläbi paljuski selle pillitraditsiooni rajajat. See tiitel ei hakka kohe kehtima, tean enda näitel, et see on kõva avanss. Edasi tuleb hakata usaldust hoidma ja tõestama, et ka tõeline aunimetus välja teenida. Aga ega see muidugi päris niisama ka ei tule, et kolm korda võistumängimist võita.
Hiljuti oled sa tiitleid ja auhindu juurde saanud ja mulle tundub, et oled nende vastuvõtmist ka mingil määral harjutanud. Vabariigi pillimehe tiitel – kuidas sa sellesse suhtud?
See ei ole veel nii kauge sündmus, et saaks aru, kas ta midagi muutis. Pigem on tunne, et konkreetselt midagi justkui ei muutnud, praegune rada oli mul niigi käes. See oli väga soe ja võimas emotsioon ja hea võimendi sellele, mida ma niikuinii tegema olin hakanud – erinevates suundades professionaalse muusikuna tegutsema. Mind on suunanud see, mida Tuule Kann ja Piret Päär juba 1990-ndatel rääkisid, et tähtsad ei ole bändid, vaid kogu traditsioon põhineb pillimeestel.
Igasuguste võistumängimistega on nii, et nooruses tegin ma need asjad ära ja kui mulle anti juba teine kord lõõtsakuninga tiitel, siis tundsin, et nüüd on vist kõik. Kuidas saab üldse kahekordselt saada lõõtsakuningaks? Selle peale ma alati muigan. Eks see vabariigi pillimehe tiitel tõstis ikka õhku. Ja siiamaani tõstab, kui nüüd mõelda, et see oli see esimene ja keegi teine enam esimene olla ei saa. Aga jalad on kogu aeg maa peal ka. Praegu räägitakse ühest ainsast vabariigi pillimehest, aga eks ma ju tean, et sedagi sõna kasutatakse tiitlina. Praegu on vaid üks kandja, aga kümne aasta pärast on meil viis vabariigi pillimeest. Norras ja Rootsis on ju ka kuningriigi pillimehed ja kui sealt tuleb pärimusmuusik või ansambel, kelle nime juurde on kirjutatud uhke tiitel, siis see on kvaliteedimärk. Ka meie vabariigi pillimehe tiitli pikaajaline mõte seisneb selles, alles 10–20 aasta pärast hakkab see päriselt tööle. Ka August Teppo võistumängimisel ei ole õnneks tekkinud suhtumist, et on justkui valitsev maailmameister ja eelmised maailmameistrid. See on väga mõnus, saad oma avansi kätte, lase edasi ja anna takka.
Päkarauakannelt mängima hakates ei tulnud mulle pähegi, et sellega peaks kuhugi võistlema minema. Noorena lõõtsaga oli tore. Ja kui keegi on tulnud selle jutuga, et peaks võistumängimise korraldama, siis on mulle alati tundunud, et ärge pigem tehke, võiks niisama mõnusalt mängida. Alati on haiget saajaid rohkem kui võitjaid.
Aga siis – veidi peale seda, kui olin aru saanud pillimehe kui institutsiooni olulisusest traditsioonis ja muusikas ja ka endast kui pillimehest, ja tajunud, et olen üha ansamblikesksemaks muutuvas pärimusmuusikavallas mingitpidi eesrinnas – siis tuleb äkki selline konkurss. Olin oma peas võistumängimistega lõpparve teinud, võitlesin endaga kõvasti, aga tundsin, et peab ikkagi minema, pärast oleks ikka väga sant edasi elada teadmisega, et ma isegi ei proovinud. Ei saa salata, et panused olid suured. Selja taga olid ainult võidud ja viimased võistlemised jäid juba 15 aasta taha, kartsin natuke seda saavutatud uhket seeriat rikkuda. Tänu sellele ei võtnud ma asja ka kergekäeliselt ja valmistusin nii hästi kui oskasin. Väga hea meel on, et nii läks.
FOTO STINA KASE
Ei saa salata, et mul ka. Uuriksin veel sinu mõtteid Eesti rahvamuusika teise taassünni kohta. Esimene oli 1970. aastatel, teine üheksakümnendatel: Viljandi pärimusmuusika festivali, Kloostri Ait jne. Aastate jooksul on palju muutunud.
On küll. Muutunud on arusaam, mis folk üldse on. On loomulik, et tulevad uued suunad ja mingid asjad muutuvad. Kui mina hakkasin pilli mängima, kestis Untsakate kõrgaeg. Siis hakkasid täiesti uut muusikat looma Vägilased ja teised selle aja ansamblid. Ansamblite järgi saab hästi aega defineerida. Tänaste noortega kokku puutudes küsin ikka aeg-ajalt, mis folgibände nad kuulavad – peaaegu mitte kunagi ei nimetata Untsakaid, teatakse pigem seda žanri, mille sees kõik on üks. See on täiesti muutunud. See Viljandi, kuhu mina 1999–2000 sattusin, seda vaimu seal enam ei ole, millest on kahju. Aga on äge, et on uued tuuled.
See, kui tullakse Viljandisse ja ka Tallinna õppima pärimusmuusikat ainult selle pärast, et sulle mõni bänd meeldib, teeb muret. See on nii lühike aeg ja kui sa täpselt ei tea, mida teha või saavutada tahaksid, siis võid endas küll midagi avastada, aga mida sa pärimusmuusikast pärast laiapõhjalisemalt tead? Tullakse justkui bändi tegema, aga avastatakse, et peab hoopis arhiivisalvestisi kuulama või veel hullem – püüdma neid jäljendada.
Arhiivisalvestise prestiiž on viimasel ajal kindlasti tõusnud tänu ansamblile Trad.Attack!. Sandra Vabarna on rõhutanud Eesti rahvaluule arhiivi tähtsust ja näidanud, kust need lood tulevad.
See ei ole see koht, kus on vaja hakata tõestama, miks Eesti rahvaluule arhiiv on väga vajalik. Selle rahastusemure juures tundub, et arhiivi tööd ei osata mõõta, et seda ei saa justkui käega katsuda. Aga ometi saab nii katsuda käega kui kuulata kõrvaga. Enamike bändide repertuaar on suures osas sealt pärit. Või mõnest muust arhiivist – uuema muusika mängijad saavad palju repertuaari ka teatri- ja muusikamuuseumist või Eesti Raadio arhiivist. Kahjuks ei ole need arhiivid omavahel sünkroniseeritud.
Kui regivärssi veel keegi uurib, siis etnomusikoloogi töökoht on juba koondatud ning pillimuusika uurijaid eriti ei olegi, peale mõne üksiku inimese, sina kaasa arvatud ...
Olen sellises seisus, kus on kogunenud tiitleid ja on juba liiga palju neid, kes panevad lootuse minu peale. Kõigi lootusi ei jõua täita. Sattusin tegema pillipidu ja sain tegelda selle suunaga rahvamuusika maailmas, millest Viljandis 30 aastat tagasi väga midagi teada ei tahetud. Nüüd vähemalt ei ole enam seda, et ei taheta teada, vaid lihtsalt ei teata. Pean silmas kogu seda “kapellindust”. Halb sõna, aga see on ikkagi olnud ühe ajastu rahvamuusika tegemise vorm. Kuidas sa saad nendele inimestele öelda, et see, kuidas nemad noores põlves pilli mängima õppisid ja mida nad siiani naudivad, on nüüd vale.
Mis seal salata, rahvamuusikapidu tehes tõmbab vahepeal õõnsaks küll, kui tullakse ütlema: “Kui sind ei oleks, siis keegi ei teeks. Väga hea, et sa hoiad asja elus, vanasti oli Ahto Nurk selline mees.” Mantleid tahetakse vahel vägisi selga panna, olen mõelnud ...
Sa toimetad palju õhinapõhiselt, tundub mulle. Kas oskad sõnastada oma missiooni?
Kui peaks üritama, siis – ma olen aru saanud, et traditsioon on antud meile hoida. Ei ole nii, et võtad ja teed sellega mis tahad. Tuleb püüda aru saada, mis see väärtus on, mida on enne hoitud ja mis on meile antud, ja saada aru, et eelmised põlvkonnad loodavad sinu peale. Kui meie praegu unustame, on see alatiseks kadunud. See peab kõnetama ja sellest tuleb püüda aru saada. Mis see hoidmine tähendab? Olla ise kohal, et see muusika kõlaks ja oleks, õpetada ja aidata tegevusega laiemalt kaasa. Ma ei ole laiemalt analüüsinud, aga – tuleb teha ja olla! Lõõtspillimaailmas on olnud rõõm näha paremat poolt sellest kõverast. Kukerpillide, Untsakate, VLÜ ja Aivar Teppo tuules hakkas noorsugu jälle selle pilli vastu huvi tundma ja kui tagasi vaadata, siis olin mina esimeste seas. 20 aasta taguse ajaga võrreldes on nüüdne nagu öö ja päev. Siis ei olnud ju pillimeistreid ega pillegi, olid üksikud noored, kellel oli huvi mängu vastu. Aga kui ei ole pilli, millel sa siis mängid? Nüüd on asjad väga hästi. Kui oled ja teed, siis kõik õitsebki!
Vabatahtlikkus ja see, et ma olen nõus mängima tulema ja nii-öelda abistama “vaeseid” festivale, on vast seotud kodu, Tuule ja pillimehe institutsiooniga. Pillimees on amet küll, aga sotsiaalset funktsiooni kandev amet. Ma olen alati nii mõelnud. Algusest peale, kui neid tiitleid külge riputati, olen aru saanud, et nüüd loodetakse minu peale ja on n-ö avanssi antud. Tuleb näidata austust ja tänu ning nii olengi alati püüdnud vastu tulla. Kui saan ja tajun vajalikkust, siis tulen ja teen. Tunnen, et see on mingis mõttes ka kohustus ja auasi, kui kutsutakse.
Koos presidendi ja Vabariigi pillimehe tiitli toonud kandlega. FOTO EESTI PÄRIMUSMUUSIKA KESKUS
Päkarauakandlest ei ole me peaaegu üldse rääkinud. On huvitav, nii palju kui sa kandleid mänginud oled, et just see kandle tüüp on sulle kõige rohkem südame külge kasvanud.
Ei tahaks öelda, aga on jah. Temas on mingi lõõtspillilik olek ja hääl.
Mulle sattus kätte Aksel Tähnase väga inspireeriv pill, millel saab kõiksugu asju teha. Mõni teine võib tüütult piniseda ja pole mugav mängida. Kui sain Elmar Luhatsi tehtud päkarauakandle, viisin koju, võibolla võtsin korra väljagi, aga mänguks ei läinud, sest pill ei püsinud hääles ega kõlanud hästi, ei inspireerinud. Siis võtsin selle Tähnase oma, panin laua peale – oo! Pill peab ikka naudingut pakkuma!