Läinud aasta esimesel jõulupühal suri 84-aastaselt Saksa armastatud lüüriline tenor Peter Schreier. Schreier sündis musikaalses peres Meissenis ning tema talendi avastas juba varakult Dresdeni Kreuzchor’i dirigent Rudolf Mauersberger. Kui Schreieril oli häälemurre, siirdus ta Dresdeni muusikakõrgkooli, kus õppis lisaks laulmisele ka dirigeerimist. Schreieri debüüt oli aastal 1957, kui ta tegi rolli Beethoveni “Fidelios”. 1962. aastal tulid tema repertuaari Belmonte ja Tamino osad Mozarti ooperitest. Peagi liitus ta Berliini riigiooperi trupiga ja esines edaspidi regulaarselt ka Viini riigiooperi laval. Viini riigiooperis on aastate jooksul tema repertuaaris olnud lisaks mainutud Taminole veel nt Don Ottavio ja Idomeneo (Mozarti ooperites “Don Giovanni” ja “Idomeneo”), Flamand (R. Straussi “Capriccio”), Lenski (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), krahv Almaviva (Rossini “Sevilla habemeajaja”), Loge (Wagneri “Reini kuld”) jt. 1966. aastal debüteeris ta Bayreuthi festivalil ning sellele järgnesid debüüdid Salzburgis ja New Yorgis. Schreier tegi ka arvukalt rolle oratooriumides – Evangelisti osa Bachi passioonis sütitaski temas omal ajal soovi saada professionaalseks lauljaks. Plaadistamises oli tal hea koostöö selliste dirigentidega nagu Erhard Mauersberger, Karl Richter, Claudio Abbado, Kurt Masur, Helmut Rilling, Herbert von Karajan ning Karl Böhm.
Schreieri häälele sobis imeliselt ka Lied’i-repertuaar ning tal oli viljakas koostöö Svjatoslav Richteri ja András Schiffiga. Tema Schuberti “Talvise teekonna” tsükkel koostöös Richteriga (Philips) võitis Gramophone’i preemia aastal 1986, “Luigelauluga” võideti sama preemia aastal 1990 ning aasta hiljem “Ilusa möldrineiuga”, kus pianistiks oli András Schiff. 1970. aastatel hakkas Schreier aktiivsemalt tegelema ka dirigeerimisega. Ta juhatas näiteks Viini ja New Yorgi filharmoonikuid ja Dresdeni riigikapelli.