Novembrikuised koorikontserdid: 13. XI Nigulistes Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert “Hingus“, dirigent Kaspars Putniņš, 15. XI Nigulistes kammerkoori Head Ööd, Vend naiskoori kontsert “Ärka, põhjatuul ...”, dirigent Pärt Uusberg, 23. XI Vaba Lava suures saalis segakoori Huik! sünnipäevapidu, dirigendid Ingrid Roose ning kõik koori varasemad pea- ja abidirigendid.
Advendiajal võtab kontserdipaikades võimust pisut kergem meelelahutus, samuti astuvad siis kuulajate ette need harrastuskoorid, kelle jaoks jõulud on hooaja kahest kulminatsioonist esimene. Kuna kontserdirägastikus võib siis ära eksida, on hea, et kolm Eesti tippkoori tulid järjest publiku ette juba novembris. Seejuures oli kontsertide kontseptsioon erinev.
Erilisem oli see segakoori Huik! 10. sünnipäeva üritusel. Koor ise ei nimetanud seda avalikult kordagi kontserdiks, alati kas sünnipäevapeoks või koosviibimiseks. Sündmuse korraldamine Vaba Lava black box’i tüüpi saalis ning tegijate hulka kuulunud lavastaja (Kertu Moppel) ning video- ja valguskunstnik (Aleksander Sprohgis) tekitasid ehk liigse ootuse, et tuleb kontsertetendus. Pigem oli tegu lavastuslike elementidega kontserdiga, kui sedagi. Lavastuslik oli võibolla see, et kohati muutis koor oma asetust, Ester Mägi “Mõtiskluste” ajal, kui koor laulis “Rõõm ja õnn”, lennutati publiku suunas paberlennukeid, paar laulu esitati pimedas saalis pealampidega (mis meenutas, et 1950. aasta laulupeol astus mõne lauluga üles ka kaevurite koor) ja Veljo Tormise kahele “Tšastuškale” oli lisatud liikumine. Seda ei pruukinudki olla liiga vähe, kuid kui need nüansid mõjutasid esinemispaiga valikut, siis polnud ohverdus põhjendatud. Nimelt on Vaba Lava hea koht koori vaatamiseks, kuid akustiliselt keeruline nii publikule kui eriti koorile. Võimalik, et ka harrastuskoori kohta kosmiliselt kõrget piletihinda mõjutas prominentne esinemispaik.
Mõistatuslik oli ka video- ja valguskunstniku tegevus. Laule saatvad videod olid kenad, kuid sähviv diskovalgus Tubina laulu “Esimene kiri Ingile” ja Evelin Seppari rahuliku “Sirelite aegu” ajal oli kohatu ja segas kuulamist. Valgus ei andnud kuigi palju juurde ka ülejäänud kavale, eriti kui võrdlen seda näiteks Credo-Allika kammerkooriga, mille kontsertide atmosfääri kujundamisel on valguslahendusel alati tohutu efekt.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kontsert oli traditsiooniline, kuid sellele eelnes vahetult Sakarias Leppiku loeng samas saalis. Antud juhul tähendas see, et kena tämbriga, lausa muusikana mõjuv, kuid kahjuks raskesti kuuldav jutt pistis rinda kontserdile saabujatega, kes ikka kippusid küsima: “Vabandage, on siin vaba?”. Pealegi dubleeris kuuldud jutt suuresti kavaraamatus kirjutatut.
Kontseptsiooni poolest oli minu silmis võitja kammerkoori Head Ööd, Vend (HÖV) naiskoori kontsert, mis oli lihtsalt kontsert, aga teistest terviklikuma kavaga. Mis olulisim – HÖV kõlas kolmest kõige paremini. Poolteist aastat tagasi teatati, et lõpetatakse regulaarne tegevus ja võibolla jätkatakse projektikoorina. Õnneks jätkatigi. Projektkoori staatus võimaldas lihtsamini tulla lavale vaid naisrühmaga (tavakoorides ei kujuta ette, et mehed nii pikaks puhkusele saadetakse) ning see oli imeline otsus. Vaid 16-liikmeline kollektiiv täitis uskumatu sügavusega ning eriti sopranitest kostunud avaruse ja väärikusega ära kogu Niguliste saali. Seejuures hoidis hiljuti noorte dirigentide konkursi võitnud Pärt Uusberg dünaamilise gamma suhteliselt madala – selleks, et kontraste suurendada, lasi ta kooril laulda pigem veel vaiksemalt. Aldid said särada Tõnu Kõrvitsa tsüklis “Laulud laulude laulust” ning kõlasid enesekindlalt ja solistlikult, kuid väga heas ansamblis.
Kõige paremini kõlas HÖV, kui nad laulsid oma dirigendi loomingut. Ühest küljest on see loomulik, sest autor tunneb oma teoseid kõige paremini ning võibolla tajus ta ka neid teoseid kirjutades kas või alateadlikult ikka oma koori kõla. Teisest küljest ongi Uusbergi laulud väga lauldavad. Eriliselt vaimustas HÖVi puhul – ja seda oli tunda just Uusbergi teostest –, et kõik oli kosta. Koor laulis nii ühtsena ja iga laulja oli teistega nii hästi kontaktis, et kuulajana võisin iga häälepartiid eraldi tajuda.
Ka EFK kõlas hästi. Tõstan esile bassirühma, mille kõla on madalas registris võimas, muutumata seejuures tooreks. Sopranite piano oli väga ilus ja tõeliselt vaikne, valjemalt lauldes muutus nende laulmine pisut kiledaks, mida HÖVil ei juhtunud kordagi. Tenorite ja altide kõla oli väga ühtlane. Kaspars Putniņš juhatas pidevalt põhjendamatult jõuliselt ja surudes, kuid koor selle provokatsiooniga kaasa ei läinud. Vastupidi, Pärdi “7 Magnificat-Antiphonen” oli selles esituses meeldivalt rahulik ja askeetlik. Küll oli Schnittke “Koorikontsert” – võimalik et Putniņši dirigeerimise tõttu –, küllaltki detailidevaene. Tundus, justkui usaldaks Putniņš oma koori oluliselt vähem kui Uusberg.
HÖVi puhul tuleb siiski märkida, et võrreldes EFKga olid nad kohati ka eelisseisus. Nende kava oli poole lühem ja nii vokaaltehniliselt kui ka nooditekstililt lihtsam. HÖV laulis seda, mida nad kõige enam on laulnud ja mis neile ja nende dirigendile enim sobib – meditatiivset ja rahulikku uustonaalset eesti muusikat (Uusberg, Pärt, Kõrvits). Lisaks kippusin aimama veel ühte fenomeni. EFK on professionaalne koor, kelle koormus on suur. Harrastuskoorid, eriti projektkoorina tegutsev HÖV esinevad palju vähem ja seega on iga projekt neile erakordsem. See lisab olekusse teatud värskuse, mida ma nüüd kahte koori kõrvuti kuuldes eriliselt tajusin.
Ennist kurtsin erinevate muusikaväliste asjade üle segakoori Huik! sünnipäevakontserdil. Selle kõrval tuleb rõhutada, et Huik! on ikkagi väga hea koor. Praegu on neil üle 40 laulja ja tundub, et ka kõlataotlus on muutunud suuremale koorile omasemaks. Heade kammerkooride kõrval on Eestis juba mõnda aega puudu häid suuremaid segakoore, kuid Huik! täidab seda tühimikku. Koor tundis ennast valjemates lõikudes enesekindlamalt, kuid siin võis oma osa mängida ka matt akustika. Kontserdi eriilmelise kava moodustas suuresti läbilõige eesti kooriklassikast, nt Saare “Latsõ hällütamise laul” või Tubina “Esimene kiri Ingile”, Mägi “Mõtisklused”, põimituna kaasaegsete koorilauludega, mille on kirjutanud Evelin Seppar ja Maria Kõrvits, aga ka helisid loovad dirigendid Pärt Uusberg, Martin Sildos, Valter Soosalu. Saadi hakkama kõigega, kuid kõlale mõjus eriti hästi, kui oldi teosest üle. Kui ei oldud, päästis dirigent (seda juhtus nii Ingrid Roose kui ka Ksenija Grabova juhatatud lugudes), kes hoidis esitust tugevalt ohjes.
Et EFK kontserdil tuli esiettekandele koori resideeriva helilooja Ülo Kriguli kuueosaline tsükkel “Aga vaata aina üles”, siis mõned tähelepanekud ka selle kohta. Teose suurimaks väärtuseks pean avaosa “Hingamisi” – m-häälikul lauldavat imekaunist klaarikõlalist vokaliisi. Kaunidus väljendub ennekõike harmoonias, nagu see nüüdisaegse koorimuusika puhul kipub ikka olema, kuid omamoodi värskust lisab sellele instrumentaalne koorikäsitlus. Avaosa nõuab lauljatelt küll väga head ansamblitunnetust ja teravat kõrva, kuid ei ole liiga raske. Tahaks loota, et ka paremad Eesti harrastuskoorid tunneksid peagi selle osa vastu huvi.
Järgnenud viis osa olid rohkem krigulilikud – palju on siin klastreid, kust vahetevahel kerkib mõni motiiv reljeefsemalt esile. Kohati on teose kõla võrdlemisi tüse ning sarnaselt samal kontserdil kõlanud Schnittke “Koorikontserdiga” vajub oma rusuvusega kuulajale peale. Ja lauljale on see tohutult raske: rütm on keeruline, ulatus lai, partiid on raskesti intoneeritavad ning faktuur nõuab dirigendilt kujundamisel suurt vaeva.
Teose tekst, mille Uku Masingu luule põhjal koostas Hedi Rosma, paistab õpetavat märkama lihtsaid ja ilusaid asju enda ümber, mis on nii argised, et ei pane tähelegi (“Ainuski pilv ei tule tagasi taevaservalt ja ükski päikesekiir ei tule uuesti. Aga pilvi on ikka ja valgus ei lõpe mitte”). Helilooja kirjutas saatesõnas, et novembrit peetakse tavaliselt keeruliseks ja koormavaks ajaks, mille eest peaks kuhugi pakku minema, kuid tegelikult on november hingedeaeg, mil tänu pilkasele pimedusele on mõni asi, mis muidu ei paista, selgemaltki näha. Minu jaoks tekkis siin aga liialt tugev vastuolu. Tihti lausa märkamatult oma raskusega rõhunud muusika oli küll väga efektne, kuid ei sobitunud hästi tekstiga. Pigem klappis see just tavapärasema arusaamaga novembrikuust ning vastandus Ülo Kriguli enda mõtetega. Võibolla pani Krigul end keerulisse seisu tekstivalikuga – tundub, et sõna ütleb juba niigi kõik ära ega vajagi muusikat, et oma kõlapinda suurendada.
Kolm kontserti tõestasid, et Eesti harrastuskooride tipp on terav. Mis aga sama oluline – suured kuulajate massid oskavad seda tippu hinnata ning tulevad heale kontserdile ilmast, kellaajast või kava nõudlikkusest olenemata.
