Muusikamaailma tippude hulka tõusnud 32-aastane grusiinlanna Khatia Buniatishvili, kes annab igal aastal eri riikides sadakond kontserti, on efektse välimuse ja isikupärase esitlusstiiliga pianist, kes kutsub esile nii vaimustust kui võib ka jahmatada. Palju furoori on tekitanud tema efektne välimus, õlgu ja selga paljastavad või läbipaistvad ning erakordselt pilkupüüdvad kleidid – asjaolu, mis nõuab klassikalise muusika ringkondades kahtlemata julget isiksust. Nii on ta saanud mõnikord hüüdnimeks “klassikalise muusika popstaar”. Efektse välimuse kõrval ei tohi aga eirata tema andekat ja tundlikku musitseerimisviisi, milles on ääretult varjundeid ja emotsioone. Kontrastid on nii temperamentse muusiku mängus kui ka välimuses: alati leekivpunane suu, tumedad lokid pea ümber hõljumas, väljendusrikkad ilmed vaheldumas. Khatia Buniatishvili on poleemikat tekitanud tippmuusikuna nõutud ja nähtav, nii ajakirjade esikaantel poseerimas kui maailma suuremates kontserdisaalides pärast mõjuvat esitust autogramme jagamas. Tarmukas daam on osanud puhuda klassikalise muusika vägagi normeeritud radadele värsket tuult ning aidanud viia selle muusikaliigi laiema kuulajaskonnani.
Khatia Buniatishvili. FOTO SCANPIX / STEFAN SCHMIDBAUER / IMAGO STOCK&PEOPLE
Eriline lapsepõlv
Khatia Buniatishvili sündis 21. juunil 1987. aastal Gruusias Bathumis nõukogude võimu ajal. Lapsepõlv möödus Thbilisis, kus insenerist isa ja programmeerijast ema kasvatasid ja kaitsesid oma kahte tütart Khatiat ja Gvantsat tolle aja keerulisel kodusõdade perioodil. Seejärel tabas maad lokkav kuritegevus: “Igaüks võis tänaval surma saada,” jutustab Khatia, lisades, et ei olnud ei vett ega elektrit, mistõttu tuli enamasti küünlavalgel hakkama saada; vett õnnestus saada mõnikord hommikuti kell viis, mil kiirustati, et end pesta. Olukord oli küllalt piinarikas, ütleb grusiinlanna, ent tänu erakordsetele vanematele ei elanud ei tema ise ega õde hirmu all. Vanemate soov lapsi kaitsta ning hoida usku paremasse tulevikku viis selleni, et nad kodunt peaaegu ei väljunudki – et vältida traumeerivaid kogemusi. Kodus mängis kogu aeg muusika. Ema ei olnud küll muusik, kuid tal oli väga rafineeritud muusikaline maitse. Nii sai alguse Khatia ja tema õe muusikaline kasvatus, ema pühendas end täielikult neile. Alati ei olnud lihtne peret toitagi, kuid vanemad tegid kõik, et anda oma lastele võimalikult hea haridus – vajalik pagas elutee õnnestumisel. Tüdrukute isa sõidutas neid oma vana autoloksuga muusikakooli ja tagasi – need olid ainsad väljumised, kuna põhiliselt õpiti kodus. Tüdrukud hakkasid omandama võõrkeeli, lisaks gruusia keelele valdab Khatia nüüd vabalt prantsuse, inglise, saksa ja vene keelt. Tähtsal kohal oli lugemine, isegi küünlavalgel, erilisteks lemmikuteks said pianistile muu hulgas just vene kirjandusklassikud.
Kolmeaastasena emaga muusika õppimist alustanud, sai klaver Khatiale kiiresti lähedaseks nagu perekonnaliige, ütleb ta ise. Kuueaastaselt andis ta juba esimese kontserdi Thbilisi kammerorkestriga. Esimese lavakogemuse kohta leiab Khatia võrdluse: “Nagu oleksid esimest korda meres – üldse ei tea, mis võib juhtuda.” Soov musitseerida idanes Khatia lapsehinges jõudsalt, ta olevat iga päev nuianud uusi noote sooviga õppida uusi palu. 2003. aastal klaverikonkursil Thbilisis sai ta tuttavaks vene pianisti ja professori Oleg Maisenbergiga, kes tunnustas Khatia talenti ning veenis teda õpinguid jätkama Viini muusika- ja etenduskunstide ülikoolis, kus ta ise töötas.
Õe Gvantsaga. FOTO SCANPIX / BERBD FEIL / IMAGO STOCK&PEOPLE
Tee suurele lavale
2008. aastal sai noor pianist Rubinsteini konkursil Tel-Avivis kolmanda koha ja publikupreemia ning Chopini parima esitaja tiitli. Seejärel saabus kutse New Yorgi Carnegie Halli, kus ta esitas Chopini klaverikontserdi nr 2. 2009 andis Buniatishvili kontserdi rahvusvahelisel La Roque-d’Anthéroni klaverifestivalil, kuhu teda ka ikka ja jälle on tagasi kutsutud. BBC valis ta välja uue põlvkonna artistide (BBC New Generation Artists) hulgast, mis tõi talle mitmel korral esinemisi Londoni Wigmore Hallis, seejärel ka Amsterdamis, Berliinis ja Viinis.
Tuntust kogunud, sai Khatia Buniatishvili 2010. aastal lepingu plaadifirmaga Sony Classical ning andis 2011. aastal välja oma esimese sooloalbumi, mille salvestamiseks valis Ferenc Liszti teosed. Kui XIX sajandil oli neid, kes heitsid Lisztile ette näitemängulisust, siis 200 aastat hiljem on tabanud Khatia Buniatishvilit samuti mitmed kriitikanooled interpretatsioonivabaduse ning liigse romantika eest. Khatia jääb endale kindlaks, soovides esitada teoseid traditsioone järgimata ning teiste interpreetide poolt välja kujundatud mudeleid eirates. 2012. aastal järgnes Chopinile pühendatud album, kus teiste palade kõrval on esitusel Chopini klaverikontsert nr 2 f-moll ning kus teda saadab Pariisi orkester Paavo Järvi dirigeerimisel. 2015 ilmus CD “Motherland”, pühendusega naisele kui loomingu allikale. 2016 järgnes “Kaléidoscope” Mussorgski, Stravinski ja Raveli helitöödega. Tema viies plaat aastast 2017 on pühendatud Rahmaninovi loomingule ja sisaldab kontserte nr 2 ja nr 3 koostöös Tšehhi filharmoonikutega Paavo Järvi taktikepi all. 2019. aastal ilmus Schubertile pühendatud plaat. Pianist on pälvinud kahel korral Echo Klassiku aastapreemia: 2012. aastal Liszti albumi ja 2016. aastal plaadi “Kaléidoscope” eest.
Paavo Järviga seob maailmanimega pianisti nüüdseks aastaid kestnud koostöö mitmete orkestrite ees nii Londonis, Pariisis, Hamburgis kui mujal. 2018. aasta augustis esines Khatia Buniatishvili Eesti Festivaliorkestriga Paavo Järvi dirigeerimisel maailma tuntuimal ja vanimal klassikalise muusika festivalil BBC “Proms” ning enam kui 5 000 kuulajat mahutav Londoni Royal Albert Hall oli välja müüdud. Kuid koos on esinetud ka Eestis: 2015. aasta juulikuus Pärnu kontserdimajas täissaalile läinud Pärnu muusikafestivali lõppkontserdil soleeris andeks grusiinlanna Paavo Järvi juhatatud Pärnu Festivaliorkestri ees Beethoveni klaverikontserdiga nr 3.
Pianisti on regulaarselt kutsutud esinema erinevatele festivalidele Šveitsi: Gstaadi ning Luganosse, ta on esinenud koos Paavo Järvi juhitud Pariisi orkestriga, BBC ning San Fransisco sümfooniaorkestritega, Müncheni, Iisraeli, Peterburi filharmooniaorkestriga, Frankfurdi Raadio orkestri, Cannes-Provence-Alpes-Côte-d’Azuri piirkona orkestriga.
Aastate jooksul on tal välja kujunenud väga isiklik lähenemine Schubertile, Lisztile ja Rahmaninovile. Talle on olulised kontrastid, samuti püüab ta välja tuua teose nüansse ja detaile, jättes endale sealjuures suure interpretatsioonilise vabaduse. Kunstiline vabadus on Khatia jaoks võimalus lubada endale kõiki emotsioone, põhjalikult ja siiralt: “Respekteerin kohusetundlikult noodikirja, suutes siiski välja tuua oma nägemuse, mis koosneb tunnetest ja tunnetusest, mida see minus tekitab.”
Khatia Buniatishvili on esitanud ka kammermuusikat, tihti koos viiuldaja Renaud Capuçoniga, kuid ka trios viiuldaja Gidon Kremeri ja tšellisti Giedrė Dirvanauskaitėga, või siis koos oma pianistist õe Gvantsa Buniatishviliga. Kammermuusikas saab Khatia Buniatishvili väljendada oma poolehoidu romantiliste heliloojate, iseäranis Schuberti, Liszti, Brahmsi, Dvořáki vastu. Emotsioon näib grusiinlannat alati motiveerivat, ka väljaspool muusikat. Kuid samas järgib ta kindlalt põhimõtet, korrates sageli: “Kõigepealt kohustused ja vastutus.” Tundes hästi olulise väärtust, ütleb ta, et vabadusel ei ole sama maitse, juhul kui kohustused on täitmata: “Ma ei unusta kunagi, kust olen tulnud, ega armasta hõlptulu,” on karakteriga daami kindel seisukoht.
Perekonna tugi
Alates 2011. aastast on Khatia Buniatishvili elukohaks Pariis, kus ta tunneb end lihtsalt hästi, tunnistades, et on juba lapsepõlvest peale olnud vaimustuses Prantsusmaast selle rikkaliku kultuuripärandi tõttu. Energilisele pianistile on määrava tähtsusega perekonna tugi, ta leiab iga kord turneedelt koju pöördudes eest oma ema, kes on tema soengute, meigi ja esinemiskostüümide stilist. Administratiivse poolega tegelev õde kuulub samuti tugiisikute hulka. Õed musitseerivad tihti koos neljal käel. Lähedaste ringis ei unustata ka gruusia kööki. Emale pühendas Khatia oma plaadi “Motherland”. Side sünnimaaga on grusiinlannal tugev, ta külastab seda regulaarselt, Gruusias esinemine on talle auasjaks.
“Armastus annab mulle tasakaalu ja energia, mida vajan ning mis on mu inspiratsiooniallikas,” ütleb Khatia. Elukutselise muusikuna ei pea ta kooselu kellegagi kuigi lihtsaks, kuna mees peaks nõustuma tema lõputute reisidega. “Pean end küll väga vabaks, kui ma aga leian kellegi, keda tõeliselt armastan, tean, et olen võimeline jäägituks truuduseks,” tunnistab ta, lisades: “On hädavajalik, et mees, keda armastan, respekteeriks minu iseseisvust, sest seda eelistan ma eraelu mugavusele.”
Kunst ja glamuur
Khatia Buniatishvili riietumises väljendub tema ilusate kleitide lembus, soov olla naiselik. Sel ei ole otsest seost muusikaga ning selles ei tohiks olla midagi šokeerivat, arvab ta ise. Khatia tunnistab, et mõningane kriitika, eriti naiste poolt, on suutnud teda haavata. On kriitikuid, kes tema riietuse tõttu püüavad tema muusikalist talenti maha teha. Värvikas pianist armastab alati kontrasti: ühelt poolt kaunis esinemiskleit materiaalse ja füüsilise esindajana, teisalt mateeriavaba külg – ebamaine muusika. Muusika kõlama hakates sulanduvad need kaks poolust kokku. “Minu emotsioonid ei suuda minus enam midagi varjata, kleidi all on aga kõik varjul. Lõppude lõpuks meeldib mulle päris hästi, kui minu isik tekitab poleemikat,” nendib grusiinlanna.
Pianistist muusik on kindlustanud oma mõlemad käed märkimisväärse summa eest. Kõige kallihinnalisem on ta pöial, pisima väärtusega aga väike sõrm. Kontserdi eel on Khatia Buniatishvili ümbritsetud tervest hulgast assistentide, kõik hoolitsemas tema sõrmede eest: massaažid, maniküür, kreemid – miski ei ole liiast.
Tarmukal pianistil on olnud muu hulgas üllatavaid esinemispaiku. Suur au oli esineda solistina Prantsusmaa rahvuspüha puhul Eiffeli tornis. Kuid ta on esinenud näiteks ka Saint-Tropezi rannal, Berliini metsas ning Lyoni rongijaama ooteruumis. Khatia hindab kõrgelt vene kultuuri ning venelasi, kuid keeldub esinemast Venemaal Putini Krimmi-poliitika tõttu, leides, et tal lasub vastutus protestida vallutajaliku käitumise vastu, mille all on kannatanud küllalt rahvaid. “Ma ei soovi mängida üksnes eliidile. Klassikaline muusika on kõigi jaoks, minu eesmärk on vähendada publiku eelarvamusi selle muusika suhtes.”