Laulja-kitarristi Riho Sibula, helilooja-kitarristi Jaak Sooääre, basskitarristi Henno Kelpi ja trummar Andrus Lillepea ansambli Juhan uus album on läbi ja lõhki rockiplaat. Selle suurim väärtus on kahe väga hea kitarristi mäng (tekstuurid, soolod, voicing’ud ja sound’id), samuti rockilik energia, mille mõju on kontserdil kahtlemata kahekordne. Põnevat leiab ka harmoonilises plaanis, kuid mis täiesti puudub, on meloodiline materjal. Ilmselgelt on kõik lood sündinud kitarririffidest ja nii on Riho Sibulale antud roll Juhan Liivi krestomaatilisi ja vähem tuntud luuleridu deklameerida, lausuda, sosistada. Laulus “Kes meeldida tahab” ta sisuliselt räpib. See laul, nagu ka “Kangas”, viib kvarteti ansambli Kosmikud pärusmaale, eriti viimases kõlab Sibula hääl ka üsna Kosmikute solisti Hainzi moodi. Avalaul, indie-popilik “Ma lillesideme võtaks” võiks veidi teistsuguse kõlakujunduse puhul (ja ingliskeelsena) kuuluda ansambli Ewert & The Two Dragons repertuaari. Laulus “Kes meeldida tahab” ja kaunikesti tüütu tekstiga loos “Kiil” on lõpuosa deklamatiivsesse ühislaulu haaratud ka bändiliikmed, mis ei ole minu meelest kõige parem kunstiline lahendus. Viimati mainitud loos kangastub Singer-Vinger, seda enam, et kellelgi ansambliliikmetest on veidi Roald Jürlaud meenutav hääletämber. Ka Ultima Thule viirastub mitme nurga tagant. Mingist meloodiakujundusest saab rääkida intiimse laulu “Kust jalgtee kõrvale käänab” puhul. Siin (ja veel mõnes tüünemas loos) ilmub pinnale Riho Sibula sosistav-ohkav laululaad, mis iseloomustab mitut tema lummavate helimaastikega sooloplaati. Dünaamilis-energeetilise skaala teises otsas on mitme loo kasvatamine suure kulminatsioonini, mida tahaks kindlasti kogeda elavas ettekandes, kui laval on kaks on isikupärast kitarristi ja Eesti ehk kõige energilisem bassi-trummi tandem, kelle “küttevõimsus” on teada muuhulgas Sooääre ja leedulase Liudas Mockūnase maavärinamõjulisest jazzkvartetist Heavy Beauty.