Kolmandat korda toimunud mikrotonaalse muusika festival “Sound Plasma” näitas oma muusikalist maailmavaadet sel korral Mustpeade maja ja ajaloomuuseumi pidulikes saalides. Kontsertidele lisaks toimus festivali peakülalise Stpehan Schmidti meistrikursus kitarristidele ning helilooja Matthias S. Krügeri loeng-workshop. Festivali eestvedajad on Eestis resideeruv Iraani päritolu helilooja Arash Yazdani (festivali kunstiline juht) ning Eesti uue muusika ansamblites mängiv ning orkestrandi ja instrumendiõpetajana tegutsev Helena Tuuling.
Tallinna Uue Muusika Ansambel festivalil.
“Sound Plasma” lõppkontserdil esitleti festivali uut projekti Sound Plasma Ensemble. Selles mängivad Sonja Horlacher (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Lola Rubio (viiul), Teemu Mastovaara (tšello), Jaan Jaanson (kitarr) ning dirigeerib Arash Yazdani. Sound Plasma Ensemble kontsert jättis väga hea mulje. Eleni Ralli, Ana-Maria Avrami, Iancu Dumitrescu, Yair Klartagi ja Wolfgang von Schweinitzi teostest koosnenud kava oli tasakaalustatud valik lugudest tervele ansamblile ning solistidele. Sooloteostest tõusis enim esile Lola Rubio esituses kõlanud Schweinitzi teos “Three Just Intonation Studies” (2013/2015). 1953. aastal Hamburgis sündinud helilooja ja õppejõud Wolfgang von Schweinitz on õppinud Ligeti käe all, jätkanud õpinguid John Chowningi juures ning õpetanud Darmstadti suvekursustel. Üks tema mahukamaid teoseid on 1990. aastal valminud ooper “Patmos”. Ta on olnud õppejõud nii Weimaris kui Californias. Wolfgang von Schweinitz on süvenenud mikrotonaalse muusika häälestuse ning mängutehniliste võimaluste uurimisele. Koostöös Kanada päritolu helilooja Marc Stabatiga on nad pannud aluse intonatsiooni märkimise süsteemile. Oma tegevuse eest on ta pälvinud mitmeid auhindu, nende seas on Schneider-Schotti muusikaauhind ning Hindemithi auhind.
Teost esitanud Lola Rubio on Prantsuse päritolu viiuldaja, kes lõpetas 2016. aastal Kölni muusika- ja tantsuakadeemia. Ta tunnistab, et on süüvinud nüüdismuusikasse juba varasest õpinguajast peale, nagu teisedki “Sound Plasmal” osalejad. Lola esitusviis oli väga eriline, meenutades pigem varajase muusika mängijate pürgimusi keskenduda igale helile, viimistletud tämbrile, tuua välja helide omavahelised suhted ja dünaamika. Tema ettekandes oli olulisel kohal tugev vormi- ja dramaturgiataju. Teda kuulates tekkisid millegipärast paralleelid Jordi Savalli viola da gamba käsitluse ja musitseerimislaadiga. Tegemist oli intensiivse ja ereda kogemusega ning ajaloomuuseumi kohati ehk ka problemaatiline akustika toetas selles teoses esitust.
Festivali üks keskseid külalisi oli kitarrist Stephan Schmidt. Schmidt on rahvusvaheliste konkursside võitudega pärjatud virtuoos, kes on õppinud Trossingenis, Pariisis ja New Yorgis. Stephan Schmidt on teinud aastakümneid koostööd heliloojatega, üks neist Maurice Ohana. Schmidt on salvestanud kõik Ohana teosed kitarrile, samuti on tähelepanu äratanud tema Bachi lautoteoste salvestused ning Domenico Scarlatti interpretatsioonid kõrvuti Helmut Lachenmanni ja Heinz Holligeri teostega. Schmidti kontsert esitles mitmekülgselt kaasaegset kitarrimuusikat: kavas olid Gion Sco, Brian Ferneyhough’, Maurice Ohana teosed ning Matthias S. Krügeri “Arkadische Botschaften” esiettekanne. Viimane teos kõlas kahele erinevas häälestuses kitarrile, üks kinnitatud lauale, et neid oleks võimalik korraga kasutada. Eriti jäi poeetilise helimaalinguga meelde Ohana “Si le jour parait …”
Festivali avas poeetilistes ja kammerlikes tundetoonides Tallinna Uue Muusika Ansambli kava, kus kõlasid teosed ansambli tervikkoosseisule vaheldumisi sooloteostega: Cenk Ergüni Raphaël Languillat’, Nicholas Deyoe, Oascale Critoni ja festivali kunstilise juhi Arash Yazdani vaimukas “Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 minutes”, mis oli kirjutatud otamatone ansamblile. Sellel kontserdil vaimustasid sooloteoste filigraansete ja läbi tunnetatud esitustega Nina Kawaguchi (viiul) Nicholas Deyoe’ teoses “Vln” ning Raphaël Languillat’ muusikaline sissevaade Hildegard von Bingeni tähendusrikkale elule teosega “Vision of the Living Light” Talvi Nurgamaa (vioola) esituses.
Arvan, et festival täidab kenasti oma rolli tuua lähemale meie muusikaelus küllaltki juhuslikku käsitlemist leidva mikrotonaalse muusika ja selles mõttemaailmas sündinud teoste ringi. Festivali tegijad näitavad oma kolmandat korda toimuva festivaliga – mille üks osa toimub ka Berliinis – sihikindlat vaadet ja soovi leida väljendusvõimalusi ning ühtlasi pakkuda muusikutele arengut ja kuulajatele hingestatud hetki. Festival on kindlasti veel arengujärgus ja esimese kokkuvõtte “Sound Plasma” potentsiaali realiseerumisest võiks teha festivali kümnendal tegevusaastal. Sellepärast soovin väikese korraldusmeeskonna poolt algatatud värvikale ideele energiat ka järgmisteks festivalideks. Ühe soovituse siiski annaksin. Kuigi festivali korraldajate ring on väga kitsas ja tugineb pigem soovile muusikat esitada – et oleks jaksu ja võimalusi koostada festivalile ka veidi põhjalikum tekstimaterjal, mis praegu vajab läbitöötamist ja süstematiseerimist. Teemaga hästi kursis olevad inimesed seda ilmselt ei vaja, aga kui on soov kaasata veel enam kuulajaid, siis oleks neil ilmselt huvitav hõrkude kontsertide kõrvale lugeda ka eesti keeles sisukaid tutvustavaid tekste.