XXXIII Tallinna rahvusvaheline orelifestival algas ja lõppes eesti orelikoolkonna keskselt. Alustati 26. juulil Nigulistes suure galaõhtuga, mis pühendatud EMTA 100 aasta juubelile ja kus esinesid Hugo Lepnurme ja Andres Uibo õpilased, festival lõppes 10. augustil Kuusalus, kus avati Hugo Lepnurmele pühendatud vitraaž.
Kolmetunnise avakontserdi 12 esinejat mängimise järjekorras olid: Andres Uibo, Piret Aidulo, Kadri Ploompuu, Tiit Kiik, Maria Oidekivi-Kaufmann, Ulla Krigul, Aivar Sõerd, Aare-Paul Lattik, Pille Metsson, Kristel Aer, Toomas Trass ja Ines Maidre. Kõigil paluti esitada eesti heliloojate, Tallinna konservatooriumiga seotud autorite loomingut, mis oli meie muusikakõrgkooli suure juubeliga seoses väga ajakohane. Tasub märkida, et õppeasutuse rajamisel mängisid tähtsat rolli just organistid Mihkel Lüdig (esimene direktor) ja August Topman ning suur osa oli uues koolis Peeter Südal ja Artur Kapil – kõik organistid-interpreedid!
Samal õhtul sai lava taga kokku lepitud, et tähistame seda kõike veel muusikapäeva kontserdiga Kaarli kiriku Walckeri orelil, mille ehituse algataja oli ju tollane Kaarli kiriku organist Mihkel Lüdig, kelle ettepanekuid selle Eesti suurima oreli ehitusel ja dispositsiooni (registrite koosseis) koostamisel orelifirma ka arvesse võttis. Kontsert oli pühendatud Mihkel Lüdigile.
Kõiki orelifestivali kontserte ma kahjuks kuulama minna ei jõudnud, kuid nimetan ka neid. 27. juulil mängiti Nõmme Lunastaja kirikus kammerlikumat muusikat. Händeli, Sweelincki, Mozarti ja Bruhnsi teoseid esitasid Arete Kerge (sopran), Andreas Väljamäe (bass), Mari-Liis Uibo (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Imre Eenma (kontrabass), Ulla Krigul (orel) ja Andres Uibo (positiivorel). 28. juuli kontsert Nigulistes kandis pealkirja “In memoriam Johann Sebastian Bach”. Kammerorkestrit Concerto bachFest juhatas asjatundlikult Ka Bo Chan, solistid olid Mari-Liis Uibo, Andreas Väljamäe ja Andres Uibo. Sellelt kontserdilt, kus ka mul endal oli võimalus osaleda, tooksin eriti esile “Brandenburgi kontserdi” nr 6 BWV 1051 ettekande; orkestrantide omavaheline kontakt ning esitus oli väga haarav. Niguliste akustikas tuli mõjuvalt esile ka Andreas Väljamäe lauldud kantaat “Ich habe genug” BWV 82, mis kuulub mu lemmikteoste hulka. Andres Uibo ja Ka Bo Chani (kontratenor) kanda oli ka järgmise õhtu kontsert, kus kandvamateks teosteks olid Dvořáki “10 piiblilaulu” ning Liszti variatsioonid teemale “Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen”. Ka Bo Chani hääl on jõuline ja nüansirikas, piiblilaulude esitust iseloomustas sugestiivsus ja tõsine sisseelamine. Sama kehtib Uibo esitatud oreliteoste kohta, kus Buxtehude ning Bachi kõrval oli mu lemmikuks Liszt.
30. juulil esinesid Niguliste kirikus Peterburi organist Marina Viaizia ja oboemängija Olev Ainomäe. Viaizia on lõpetanud Peterburi konservatooriumi mitmel korral: klaveri, oreli ja klavessiini erialal ning Sibeliuse akadeemia oreli erialal. Bachi, Tšaikovski ja Rimski-Korsakvi ning teiste heliloojate teoste kõrval võis osa saada Oskar Merikanto loomingust, sh kõlas tema keerukas ja virtuoosne “Passacaglia” op. 80. 31. juulil andis Nigulistes kontserdi kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Orelil Kadri Toomoja ning vanameister Hans Gebhardi asemel Simone Vebber Itaaliast. Uibo tõstis kontserdilt esile Gebhardi kooriloomingu ning oma õpilase Kadri Toomoja orelimängu. Gebhard on olnud ka Uibo juhendaja õpingutel Lübeckis.
1. augustil esines toomkiriku orelil Simone Vebber. Ta on Bergamo Donizetti konservatooriumi ja Milaano Civica Scuola Musicale oreli ja improvisatsiooni õppejõud. Tsiteerin Andres Uibo loal tema postitust sotsiaalmeedias: “Põnev kava, väga virtuoosne mängija, orelifestivali “tulevärgikontsert”.” Simone Vebber esitas mitmeid teoseid, mis ta oli klaverirepertuaarist ise orelile seadnud. Suure kerguse ja üleolekuga kõlas Liszti “Transtsendentne etüüd” nr 10 f-moll, aga ka mitmed Brahmsi transkriptsioonid. Lõpulooks oli Liszti kaasaegse August Gottfried Ritteri (1811–1885) orelisonaat nr 3, mille Ritter pühendas Lisztile. Käisin ise ka seda kontserti kuulamas ja nautisin interpreedi osavust. Siiski, kiirus pole veel kõik meie suurte kirikute akustikas.
2. augustil mängisid Nigulistes meile juba paljudelt festivalidelt tuttav Edouard Oganessian orelil (Prantsusmaa) ja Aare Tammesalu tšellol. Organist raamistas keeruliste, XX sajandi heliloojate duode kava kolme Mendelssohni orelisonaadi ja järelmänguga. Kuulajana sain nautida head koosmängu ja huvitavat kava. Uibo: “See on kava romantikutele!”
3. augustil oli Bachi galakontsert Nigulistes seitsme organistiga: Andres Uibo, Marina Viaizia, David Briggs, Ines Maidre, Ulla Krigul, Simone Vebber, Edouard Oganessian. Kavas pealkirjaga ““Ut-Re-Mi-Fa-Sol-La-Si” prelüüd ja fuuga” oli seitse ulatuslikku Bachi teost oma ala meistrite esituses. Kuulajale pole selline kava lihtne, puhkemomenti ei ole.
4. augustil pandi festivalile ajutine punkt Tallinna Kaarli kiriku hiljuti renoveeritud orelil. Kavaga “Transkriptsioonikunst” esines virtuoos ja suurepärane improviseerija David Briggs (USA/Inglismaa). Ta elab New Yorgis, kuid õpetab ka Cambridge’i ülikoolis. Kaarli kiriku oreli võimed pandi tõsiselt proovile ning pill pälvis mängijalt vaimustunud kiidusõnu. Kiidusõnu pälvis ka suurepärane organist. Olen tähele pannud, et viimastel aastatel on transkriptsioonid üha suuremat populaarsust võitnud. Kas on põhjuseks uute oreliteoste puudus või XIX-XX sajandi orkestriteoste tõmme? Kontserdil kõlas Vaughan Williamsi, Debussy, Brahmsi, Berliozi, Mahleri ja Raveli looming. Seaded oli väga head ning esitatud fantastilise üleolekuga.
Kontserte oli ka Tallinnast väljaspool. 30. juulil Kullamaal Arete Kerge ja Simone Vebber. Kullamaa ühe manuaaliga orelil pandi koos meie andeka sopraniga kõlama nii Corelli, Vivaldi, Bachi kui ka Haydni, Mozarti, Regeri ja Mendelssohni looming.
2. augustil Mihkli kirikus Pärnumaal oli kohal virtuoosne duo David Briggs – orel ja Priit Aimla – trompet. Kuulaja sai tõestuse, et nii Buxtehude kui Bachi ja Purcelli looming ei hooli oreli suurusest. Tsiteerin väikeste kohandustega taas Uibot: “Orelifestivali kontsert Mihkli kirikus. Maailma ühest suurimast linnast, New Yorgist saabunud St Johni katedraali (maailma suurim anglikaani kirik ja suurim katedraal USA-s) muusikajuht ja organist esines Eestimaa kirikus, kus on vähesed käinud – Pärnumaal Mihkli kirikus. David Briggs oli vaimustuses sealsest Normanni orelist, mis sai korda möödunud aastal. Käisin eelmisel kevadel Mihklis ja vaatasin orelit – täiesti vait, mitte ühtegi heli. Hindasin, et selle kordategemine ei ole väga kallis. Orel oli vaikinud 27 aastat, mängiti süntesaatoriga. Möödunud aasta 31. oktoobril sai orel korda ja avakontsert-jumalateenistusel oli selles kirikus rohkem inimesi kui jõuluõhtul. Tagasiside on olnud täna ülivõrdes kiitev! Maakonna vanima, Mihkli kiriku preester oli arvatavasti Läti Hendrik ise.” Huviline saab kõigest sellest lähemalt lugeda siit: http://oes.ut.ee/wp-content/uploads/Maesalu.pdf
4. augustil oli kontsert Nissi kirikus, Oksana Sinkova flöödil ja Marina Viaizia orelil esitasid Rimski-Korsakovi, Lätte, Tšaikovski, Tambergi, Merikanto, Kangro ja Elleri loomingut.
Orelifestivalile pandi ametlik lõpp-punkt 10. augustil Kuusalus, kus tänavust lauritsapäeva tähistati sealt kandist pärit organisti ja oreliprofessori Hugo Lepnurme mälestamisega. Olulisim sündmus oli kirikusse Hugo Lepnurme mälestuseks loodud vitraažakna pühitsemine; selle kunstnik on Andrei Lobanov. Pühitsemisele jumalateenistusele eelnes muusikateadlase Anu Kõlari loeng professori tegevusest. Hugo Lepnurme on nimetatud meie orelitule hoidjaks läbi okupatsiooni aastate, kus nii orelimäng ise, selle õpetamine ja üldse kõik kirikuga seonduv oli ebasoosingus. Järgnenud kontserdil esines kolm Lepnurme õpilast: Andres Uibo, Ines Maidre ja Toomas Trass ning kaugemad orelifestivali külalised Edouard Oganessian ning David Briggs. Kaastegev oli ka Mari-Liis Uibo viiulil.
Orelifestivali pikas ajaloos on olnud aastaid, kui kontserte on olnud palju rohkem, tihti mitu päevas. Eelistan ise sellist festivali nagu tänavune. Taas tuleb tänada festivali kunstilist juhti Andres Uibot, kes väsimatu reipusega uusi ideid genereerib ning ellu viib.
Viimastel aastakümnetel on saanud uue hingamise paljud restaureerimist vajanud orelid, oma järge ootab suur Rieger-Klossi pill Estonia kontsertsaalis, mille kehva seisukorra tõttu, enne kui ta nüüd sel sügisel lõplikult vaikis, jäid viimastel aastatel siia tulemata nii mõnedki suurepärased mängijad ning ette kandmata köitvad teosed. Mängijad on ootel!
Loodame, et leidub vahendeid ja tegijaid. Ka see saal võiks Niguliste ja meie teiste kirikute kõrval olla orelifestivali üks toimumispaiku, pean Estonia orelist väga lugu.