Veel mõni kuu tagasi ei teadnud ma midagi tänavuse festivali “Tallinn feat. Reval” peaesinejast Alfredo Bernardinist ja tema ansamblist Zefiro. Kuid äratundmine oli kiire ja tugev, ning viimasel reisil Berliini sai plaadipoest kõhklematult soetatud selle koosluse esitatud Bachi “Brandenburgi kontserdid”, ehkki hind oli krõbe ja esitus tegelikult Spotify’s olemas. Mis parata, olen vanamoodne, mulle meeldivad käegakatsutavad ja “päris” asjad ning adun ka vahet plaadi- ja netivariandi vahel. Lühidalt, seda esitust võikski kuulama jääda, see on niivõrd kütkestav ja rikas. Kuid Bernardini ja Zefiro pole ainsad, kes nüüd varsti Eesti publikut hullutama tulevad. Lasen kõnelda festivali kunstilisel juhil Taavi-Mats Util.
Festivali “Tallinn feat. Reval” avakontserdil Tallinna reaalkooli saalis kõlavad Bachi kantaadid.
Taavi-Mats Utt: Nii nagu ka eelmisel aastal, alustame festivali kohalike noorte muusikutega. Kuigi orkester põhineb EMTA varajase muusika keskuse mängijatel, on meie kavas siiski “institutsioonideülene” kooslus, kus löövad kaasa ka Otsa kooli ajastu pillidel mängijad ja uks on avatud ka teistele noortele. Kavas on kaks heliloojat - Bach ja Telemann. Ühte peame täna kuulsaimaks barokkheliloojaks ja teine oli hinnatuim just XVIII sajandil. Kuulda saab Telemanni kantaati "Wandelt in der Liebe" ja plokkflöödikontserti C-duur ning Bachi kantaate "Mein Herze schwimmt im Blut" BWV 199 ja "Ich bin in mir vergnügt" BWV 204. Kontserdil löövad kaasa ka EMTA ja Otsa kooli õpetajad ja vajadusel ka lisajõud. Maestro di capella on hollandi plokkflöödivirtuoos ja Utrechti konservatooriumi õppejõud Heiko ter Schegget. See on nimi, mis ei pruugi olla laiale avalikkusele kuigi tuntud, kuid ta on teeninud barokkmuusika spetsialistide erilise respekti. Erinevalt paljudest kolleegidest-plokkflöödimängijatest, kes on laiendanud oma repertuaari keskajast kaasaegse muusikani, on Heiko põhiliseks väljundiks just barokkmuusika. Selles vallas on ta liikunud oluliselt edasi plokkflöödikesksusest ning tänu praktilisele kokkupuutele vokaaltehnikaga ja oma laialdastele teadmistele muusika retoorikast on temast saanud ka hinnatud dirigent. Bachi kantaatide projekti on ta vedanud Utrechti konservatooriumis juba aastaid ja see tegevus näib laienevat.
Tallinna raekojas esitab Bachi ja Weissi muusikat Poola lautoduo Anna Kowalska ja Anton Birula.
Need Peterburis sündinud muusikud said Lääne-Euroopas õigel ajal vaata et parima võimaliku hariduse. Eks iga algus ole raske ja nii oli kaunis loogiline, et eelmise aastatuhande lõpus olid paljud õpilased sunnitud kooli ajal lisa teenima kas ettekandja või koristajana, muusikatundide andmine oli üldjuhul juba privilegeeritud tegevus. Inimestel, kes oskasid kitarri mängida, oli viimases kategoorias mäekõrgune eelis. Lautoduo aga otsustas, et eratundidega nemad ei tegele ja pühendasid end täielikult ansamblimängule. Kontserdielus on nende põhiliseks mängumaaks Euroopa kammersaalid, kuid pea igal aastal annavad nad kontserte ka Peterburi ja Moskva tuntumates esinemispaikades. Head lauto- ja theorbimängijad ei ole Lääne-Euroopas teab mis haruldus. Vajadus hea continuo-mängija järele on suur ja kus nõudlust, seal pakkumist. Lautoduoga on asi aga sootuks erinev. Muusikat kahele lautole on ju rohkesti, kuid suur osa sellest on soolomuusikast nõudlikumgi ja seepärast ei ole see koosseis sobiv muusikutele, kes unistavad kiirest tähelennust. See ansambel on sedavõrd sisse töötatud, et neid respekteerivad nii erialaringkonnad ning tänu oma koosmängule ja pillide erilisele kooskõlale võluvad nad ka väiksema ettevalmistusega publikut.
EMTA-s toimub muusikateaduse seminar ja workshop’id.
Varajase muusika esitustraditsioon on katkenud ja seepärast võiks olla ajaloolise esituspraktika uurimine eriti vajalik. Paraku ei käi muusikateooria ja interpretatsioon mitte alati ühte sammu ja sellest on tuline kahju. Festivali eesmärk on koostöös EMTA-ga seda ühisosa suurendada.
Festivalikohviku filmiprogramm!
Daniel Brüggen on eelkõige muidugi tuntud kui interpreet, kuid tema hobi varajase muusika gigante jäädvustada ja neid kaamera ees intervjueerida on päädinud suurepäraste dokumentaalfilmidena. Filmid "Ricercata" ja "The colour of air" on saanud suure rahvusvahelise edu osaliseks. Filmide ette tulevad kommentaarid autori healt sõbralt Heiko ter Scheggetilt. Festivali on oma kaitsva tiiva alla võtnud Kuku klubi.
Tallinna raekojas mängivad prantsuse barokki Reet Sukk, Taavi-Mats Utt ja nimetatud lautoduo.
Kui olin eelmise aastatuhande lõpus Hollandis Fumitaka Saito plokkflööditöökojas õpipoiss, valmisid meie esimesed XVIII sajandi plokkflöötide koopiad, kus ainsaks teadlikuks muudatuseks oli elevandiluu asendamine mammutiluuga. Originaalsõrmestus (mida tänapäeval väga harva kasutatakse), originaalhäälestus (405 Hz), rääkimata spetsiifilisematest detailidest. Omasime järsku väga inspireerivaid pille, kuid mis XX sajandi maitsest kantud klavessiinidega mitte kuigi head tervikut ei tekitanud. Need plokkflöödid sobisid iseäranis prantsuse ja inglise muusika mängimiseks ja võimaldasid küllalt paljusid erinevaid nüansse, pigem piano suunas. Siin jõudsime oma otsingutel Anton Birulani, kes samal ajal koos meiega Haagis õppis. Sellest ajast saadik ei ole meie koostöö praktiliselt lakanudki. Vastupidi, oleme otsinud võimalusi koos musitseerida ja Eesti ei ole olnud meie põhiline ülesastumispaik. Need muusikalised kohtumised on meid alati inspireerinud ja seda suurem on elevus seda jagada meie oma kontserdipublikuga.
Rootsi-Mihkli kirikus kõlab kontsert pealkirjaga “Kuni valvur on aias laulnud” – esineb hollandi ansambel Aventure.
Kui öelda, et ansambel Aventure on maailmas täiesti unikaalne nähtus, siis jääb sellest ilmselt väheseks ja lugeja ootab selgitust. Katsun seda teha. Kui me Reedaga 1997. aastal Haagi konservatooriumis plokkflöödiõpinguid alustasime, pakuti seal tihti võimalust osaleda külalislektorite tundides ja töötubades. Üks esimesi niisuguseid, kuhu sattusime, oli sel ajal nooruke ja energiline Ita Hijmans, kelle mitmepäevane kursus XV sajandi muusikast meile sellel ajal veel õige võõras tundus, kuid see kombinatsioon õhinast ja teadmiste hulgast jättis mulje, mis tänini elus. Meie viimane kohtumine oli aga Prahas “MedRen” konverentsil, kus Ita Hijmansil õnnestus oma kuulajaid üllatada üha uute leidudega XV sajandi kaunis vähetuntud, ent nii rikkalikust muusikapärandist. Ita Hijmans on just seda tüüpi muusik, kelles põimub interpreet ja kõige kõrgema tasemega muusikateoreetik. Oma ideede elluviimiseks vajas ta ka rekonstruktsiooni XV sajandil kasutuses olnud plokkflöötidest. Arvestades seda, et toimivat plokkflöödiansamblit ei ole meie päevini säilinud ja läbi tuleb ajada kaasaegsete kirjelduste, ikonograafilise materjali ja vaid säilinud pillifragmentidega, on see väljakutse oluliselt suurem, kui esmalt võib paista.
Siin tuleb aga mängu Aventure järgmine osaline, Fumitaka Saito. See noormees teadis juba 14-aastaselt, et tahab saada plokkflöödimeistriks. Selleks aga tuli esmalt õppida pilli mängima. Ta alustas õpinguid Saksamaal ning õige pea jätkas kõige auväärsemas varajase muusika õppeasutuses Schola Cantorum Basiliensises, kuulsa Michel Piquet’ õpilasena. Viimane omas väga head originaalplokkflöötide kogu ja kuna Fumitaka Saito oli niivõrd hoolas õpilane, siis sai ta ka hindamatu kogemuse, harjutades igal nädalal ühe tunni maestro originaalpillidel. Sellele järgnes solistidiplom Amsterdami konservatooriumist, edukas esinemine Brügge konkursil ja aeg pillide tegemiseks oli küps. Fumitaka on praegu üks hinnatumaid meistreid, kellel aastatepikkune järjekord. XV sajandi plokkflöödid on siiani veel aga nii spetsiifilised, et tegemist ei ole mitte äriprojekti, vaid selgelt kirega.
Marco Magalhães ei pelga konkurentsi, vaid on oma kanna kinnitanud paigas, kus heade plokkflöödimängijate kontsentratsioon on suurim – Amsterdamis. Marco mängib – nagu enamik häid muusikuid –, mitmes tuntud ansamblis, kuid osalemine Aventure ansamblis ja pillide tegemine viitab selgelt oma erialal süvitsi liikumisele.
Mida kaugemale me ajas vaatame, seda suurem on muusika seos lauluga ja seepärast ei ole üllatav, et Aventure ei saa läbi lauljata. Christopher Kale’i motivatsioon ei saa olla midagi muud peale kire, sest lauljana Madalmaade kammerkooris ja Huelgas Ensemble’is on tema positsioon lauljate tihedas ja hüplikus olelusvõitluses niigi stabiilne.
Niguliste kirikus mängib Bachi ja Buxtehude muusikat Ene Salumäe.
Selle kontserdi eesmärk, omamoodi jätkuna eelmisele festivalile, on pöörata tähelepanu meie oma suurepärastele muusikutele, kes on tuntud ja armastatud ansamblistid, kuid kelle tagasihoidlikkus ei ole võimaldanud neid kuulda kuigi tihti solistina. Ehkki Ene Salumäel on ette näidata ka koorijuhi, kirikumuusiku ja klavessiinimängija diplom, on tema põhipill siiski orel. Tänu oma kirikuõpetajast isale alustas ta orelimängijana juba 7-aastaselt. Loomulikult tean ma Ene võimekust, kuid meil kasutusel olevad pillid soosivad hoopis hilisemat muusikat. Asjad loksusid paika, kui mulle meenus Niguliste kirikusse ehitatud barokk-orel.
Teaduste Akadeemia saalis astuvad üles Conrad Steinmann, Plamena Nikitassova ja Jörg-Andreas Bötticher.
Eesti publikul on vedanud, sest Conrad Steinmanni nimi võiks olla juba pikka aega tuttav. Maailma ilmselt kõige respekteeritum plokkflöödimängija on siin päris tihti üles astunud. Olgu kohe öeldud, et paradoksaalsel kombel ei ole tegemist väga nõutud mängijaga. Varajase muusika festivalide jaoks on tema mäng tihti liiga isikupärane ja showbusiness’i tarbeks jälle liig muusikast lähtuv. Ei midagi publikule, kui see ei ole just kooskõlas muusikaga. Miks siis tema, kui see ei järgi teab kui täpselt ajaloolist interpretatsiooni? Lugu selles, et ta teab ülihästi muusika tausta ja lätteid, ning tema poolt vahel lisatud moodsad tehnikad ei ole kunagi vastuolus muusika ja ajastu esteetikaga. Pigem rõhutavad seda. Üks asi veel. Mul on õnnestunud kuulata Conradi esituses vähemalt viit kava nii kontserdil kui CD-l ja ta on üks vähestest, kelle kontserdikvaliteet on mind alati paelunud rohkem kui sama kava salvestatuna. Siia tuleb Conrad oma vana kolleegi, Schola Cantorum Basiliensise klavessiiniõppejõu Jörg-Andreas Bötticheriga. Mõlemad kuulsused on vaimustatud koostööst noorema põlvkonna barokkviiuldajanna Plamena Nikitassovaga.
Ja, last but not least, festivali lõppkontserdil EMTA uues saalis esineb ansambel Zefiro! Kavas Viini klassika.
Zefirost ja selle juhist Alfredo Bernardinist rääkides võiks mainida viimase õpetajaid. Bruce Haynes oli oma ala tõeline pioneer ja lisaks otsis selgelt suuremat pilti. Muusik, pillimeister, muusikateadlane ja publitsist. Inspireerivamat õpetajat on raske ette kujutaja. Ku Ebbinge sai aga juba õpilasena mängima legendaarsesse Concertgebouw orkestrisse. Suur oli tema aukartus kolleegide ees, kuid kui muusikud rääkisid proovi vaheaegadel peamiselt autodest ja nii jäigi, lahtus Ku entusiasm ja ta pühendus täielikult varajasele muusikale. Sellel ajal oli selle ringkonna õhustik oluliselt vaimsem ja loomingulisem. Ku kerkis oma barokkoboega enneolematutesse kõrgustesse. Mitte ainult Brüggeni orkestri 1. oboe, vaid võimalik, et ka kõige nõutum barokkoboe õpetaja. Paradoksaalsel kombel jäi ta professionaalses mõttes üksi. Kõik ülistasid tema mängu, kuid ta ise suhtus sellesse kriitiliselt ega rahuldunud päriselt kunagi tulemusega. Seepärast nendele, kes Kud paremini tundsid, ei tulnud erilise üllatusena, et pärast päranduse saamist loobus ta korraga XVIII sajandi orkestrist ja õpetamisest ...
Võib muidugi mõelda, et Alfredo Bernardini oli õigel ajal õiges kohas, kuid nii lihtne see siiski ei olnud. Itaalias, mis on teada muusika hällina, ei olnud varajase muusika liikumine veel sugugi õiget hoogu sisse saanud ja seepärast pidi ta õige varakult vaatama Hollandi poole. Ta organiseeris Ku Itaaliasse, mis sellel ajal oli selgelt oluliselt keerukam ettevõtmine. Polnud parata, õppida tuli sellel ajal toona siiski Hollandis. Siis, kui mina eelmise aastatuhande lõpus Haagis õppisin, oli Alfredo barokkoboe õpetaja Amsterdamis. Pean tunnistama, et ei olnud teab mis erand, kui pärast Haagis alustatud õpinguid mindi Uitvoerend Musicus’t (s.o solisti diplom) tegema Bernardini juurde. No ja kindlasti mitte sellepärast, et lihtsam oleks.
Alfredo taseme juures on täiesti loomulik, et ta mängis paljude selle ilma vägevatega. Minu jaoks on põnev tema osalemine Jordi Savalli Hesperion XX-s. Seda eeskätt sellepärast, et Alfredo mängis seal pommereid, mis kahtlemata ei olnud just tema peamine kutsumus. Oboed kutsuti ta aga mängima päris mitmesse kuulsasse barokkorkestrisse. Aga enamasti on vist sedasi, et kui interpreedi kunstitõde on väga selge, siis ei ole teab kui lihtne leida seda orkestrit, kus oleks dirigendiga ühine vereringe. Ega ta vist päriselt leidnudki ...
Samas olen näinud tema nime ka CD-del, kust vaatavad vastu just mitte kõige tuntumad muusikud. Ei, uhkeks ta ennast ei pidanud, vaid kui võimalik, läks ikka appi. Noorte innustaja on ta jätkuvalt. Varajase muusika populaarsus on jõudnud ka itta ja Alfredo sealne jõuline kohalolek ei ole kindlasti seotud võimaluste puudumisega läänes. Mind ennast inspireeris mängimine Alfredo juhatatud Amsterdami Oboe Bandis, kus lisaks Haagi ja Amsterdami barokkoboe üliõpilastele tegid kaasa ka õppejõud ja nende sõbrad – ikka nendest kõige kuulsamatest orkestritest. Ah jaa, vaskpille mängisid Friedemann Immer (ilmselt esimene trompetimängija, kes Bachi 2. “Brandenburgi kontserdiga” ka laval hakkama sai) oma klassiga Kölnist. Kavas muidugi Händel.
Alfredo erialane eruditsioon on lausa kadestusväärne. Mäletan korda, kui näitasin talle koopiat Härnosandi raamatukogust saadud oboesonaatidest. Vaid üks pilk ja ta teadis, et tegu on “uue vanamuusikaga”, mis puudub Bruce Haynesi kataloogist. Originaaloboesid, mida on õnneks ikka päris hästi säilinud, teab ta peast. Pillimeistri värk. Just tema juhendamisel ja ka osaliselt tema tööriistadega tegin endale esimese barokk-oboe ja oboe d’amore’i. Aastaid hiljem, kuid vähemalt meie jaoks internetieelsel ajastul, kaotasin proovide vahelisel ajal ära oma barokkoboe tihvti. On selline kooniline toruke trosti ja pilli vahel. Uut teha ei olnud mul keeruline, kuid mõõdud on ülitähtsad ja neid ma ei teadnud. Helistasin Alfredole ja ta ütles need numbrid mulle peast ... See, et muusikud teavad palju heliloojatest, keda mängivad, on küllalt tavaline ja siin ei ole Alfredo erand. Aga see, et ta teab suurepäraselt XVIII sajandi muusikuid kõikvõimalikest orkestritest, nende elu ja rännakuid, ja mitte sugugi ainult oboemängijaid, annab tema teadmistele uue mõõtme.
Tundub igati loogiline, et sellise musikaalsuse, eruditsiooni ja loomingulisuse kombinatsioon otsib väljundit. Selleks õigeks asjaks sai Zefiro. Koos kahe venna, Paolo ja Alberto Grazziga, pandi alus professionaalsele sõpruskonnale, kes mängib muusikat barokist, galantsest stiilist ja klassitsismist. Koosseis vastavalt vajadusele triosonaadist orkestrini. Salvestanud on nad hoolega, kuid minu kõige eredamad mälestused on ikka saalist. Üks näide. Utrechti festival ja Zefiro. Mäng kajaga, kus Paolo Grazzi mängib klavessiiniga saalis ja Alfredo lava taga. Kahtlemata efektne, kuid kuidagi publikut püüdev. Ja siis juhtub midagi. Mitte just kiks, kuid siiski pisike toonivääratus. Kaja tuli perfektne. Mitte grammigi liialdatud. Publik oli hullumas ja millegipärast olen veendunud, et see ei olnud kokku lepitud. Reaktsioon, fenomenaalne tehnika ja hea maitse. Jah, Alfredo Bernardini teeb vahel pisut klouni, kuid viisil, mis ei kahjusta muusikat. Minu jaoks on see erandlik.
Miks just Mozart ja Beethoven Tallinna kontserdil? Oma festivali Klassikaraadios reklaamides öeldi mulle, et see vanamuusika “on ikka selline nišikaup”. Ma kardan, et selline arusaam võib olla kaunis levinud ja sellega on raske leppida. Võimalik, et XV sajandi muusika võibki olla ettevalmistamata kuulajale uudne kogemus, ent Mozart ja Beethoven võiks olla siin omamoodi eriti kvaliteetne “siduv” materjal.
Festivali piletid on juba müügil! Kiirustage, kallid lugejad, ning kinkige endile valgustav elamus kesk novembripimedust!