Eesti ainus muusikakõrgkool Eesti muusika- ja teatriakadeemia tähistab tänavu oma 100. aastapäeva. Ajaloo jooksul kaheksat eri nime kandnud ja erinevates hoonetes asunud EMTA sai endale 1999. aastal lõpuks püsiva asupaiga modernses ja kaunis õppehoones Tatari tn 13. Juubeliaastaks valmis ka juurdeehitus kauaoodatud suure saaliga.
EMTA rektor IVARI ILJA räägib juubelisündmuste eel lähemalt muusikahariduse hetkeseisust, uuest saalist ja 100. aastapäeva puhul toimuvast.
Kui vaadata tagasi muusika- ja teatrikõrghariduse 100 aastale Eestis – mis mõtted ja tunded tekivad?
Ivari Ilja: Kõigepealt siiras uhkus selle üle, mida Eesti muusika- ja teatrikultuuris nende 100 aastaga on saavutatud. Kui vaadata kogu seda pikka ja väärikat rida interpreete, heliloojaid, muusikateadlasi, pedagooge, teatritegelasi, aga samuti olulisi ühiskonnategelasi, kes on olnud seotud meie ajaloo jooksul pea kaheksat erinevat nime kandnud kõrgema muusikaõppeasutusega, siis on selge, et muusikakõrgkoolil on selles olnud ülimalt oluline roll, ja seda mitte ainult hariduslikus, vaid ka palju laiemas, meie juuri, identiteeti, kultuuri ja iseolemist määratlevas mõttes.
Muusikakõrgharidus on ajas palju muutunud. Milline peaks see kaasajal olema, milline võiks see olla ideaalis?
Ma arvan, et ideaalset haridusmudelit luua ei olegi võimalik, kuid ideaali otsing ning selle poole püüdlemine on see, mis tagab hariduse elujõu, kaasaegsuse, loomingulise arengu ja järjepidevuse.
Professionaalse muusiku haridustee on väga pikk, algust tuleb teha juba lapseeas ning kõrgharidus on sellel teekonnal enamasti vältimatu. Muusikakõrgharidus peab andma noorele eelkõige kõrgel tasemel professionaalsed oskused, aga sinna juurde kindlasti ka laiema nägemuse kunstist, võime maailma mõista ja oskuse paigutada end laiemasse taustsüsteemi. Kõik see on oluline, et leida oma koht, kus saad olla õnnelik pühendudes oma kutsumusele ning olla ühiskonnale vajalik. Alati peab meeles pidama, et ühegi kooli lõpetamisega ei saa keegi veel “valmis”. Professionaalsete oskuste ja teadmiste kõrval peab omandama ka oskuse õppida aina edasi, ennast täiendada ja nii arenedes edasi liikuda.
Kuidas uuendused, nagu näiteks püüd erialasid omavahel lõimida muusikaharidusele mõjuvad?
Uuendustega tuleb kindlasti kursis olla, nendega kaasa minna ning neid ka omalt poolt välja pakkuda. Nii oleme EMTA-s ka teinud. Oluline on siin leida hea tasakaal uue ja vana, innovatsiooni ja traditsiooni vahel. Noored peavad saama kaasa sellised oskused, mis võimaldaks neil olla nii Eesti kui maailma tööturul konkurentsivõimelised. Nagu teada, on nõuded muusiku tasemele ja oskustele maailmas väga kõrged ja nii pole pikemas perspektiivis edukas mitte see, kes oskab iga asja natuke, vaid ikkagi selgemalt väljajoonistuvas valdkonnas kõrgele tasemele jõudnud noor.
Erialade lõimumise osas pean väga oluliseks, et suureneksid muusika- ja lavakunstitudengite loomingulised kontaktid, et oleks rohkem koostööd, ühiseid loomeprojekte ja vastastikust mõjutamist. Samuti loodan väga, et teatri ja muusikatudengite ja õppejõudude vahel tugevneb ühise alma mater’i tunne. Õnneks pakub uus saalikompleks võimalusi arenguks ka selles vallas.
EMTA-s on näiteks nüüdismuusika ja kaasaegsete etenduskunstide vallas küllaltki palju uudset ja kõrgetasemelist. Meil on mainekas rahvusvaheline CoPeCo ühisõppekava, äsja avatud CPPM kaasaegsete etenduskunstide rahvusvaheline õppekava, rõõmustavalt kõrge rahvusvahelise mainega kompositsiooni, elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning kaasaegse improvisatsiooni õpe. Loomulikult on uutele suundadele ja mõjutustele avatud ka meie klassikalised erialad, jazz ja teatrikunst. Sel aastal avasime uue, laiendatud muusikateaduse ja muusikakorralduse bakalaureuse õppekava.
Hariduslikust seisukohast tuleb hoida silmaring lai, protsesside uurimisel, mõtestamisel ja sõnastamisel on meie teadlastel siin märkimisväärne roll.
Kuulute Põhjamaade muusikaakadeemiate assotsiatsiooni juhatusse. Millisena paistab EMTA Euroopa ja
Põhjamaade muusikakõrgkoolide ringis? Kas meil on ka eripärasid?
EMTA on praegu rahvusvahelistele nõuetele vastav, maailma mõttes keskmise suurusega kõrgkool. Hetkel on meil tudengeid üle 600, kuid on olnud ka üle 700. Londoni Guildhalli muusika- ja draamakoolis on näiteks õpilaste arv alla tuhande, Londoni kuninglikus muusikaakadeemias 900-ringis, Sibeliuse akadeemia on üks maailma suurimaid 1500 üliõpilasega. Skandinaavia maades on muusikakõrgkoole, mis on spetsialiseerunud teatud kitsamale suunale ja nad ei õpetagi paljusid muusikavaldkonna erialasid. Muusikakõrgkool ei saa olla väga väike, siis ta ei suuda pakkuda oma valdkonnas kõike vajalikku ning mõne eriala õppejõudude ja üliõpilaste vähesus toob kaasa allakäigu ja vajalikul tasemel õpetamise võimekuse kadumise. Liiga suur kool on jälle ebaotstarbekas, kuna muusikavaldkonnas konveiermeetodil häid tulemusi saavutada pole võimalik.
Meie jaoks on esmaselt oluline tagada kõigi Eesti muusika- ja teatrikultuuri jaoks vajalike erialade olemasolu ja nende areng. Oleme teadlikud, et lisaks tööturu vajadustele vastutab muusikakõrgkool erialade arengu ja elujõulisuse eest ka kultuuriloolises plaanis.
Akadeemias on tugevaid valdkondi: helilooming, dirigeerimine, meie orkestripillide erialade üliõpilased on edukad, neil pole probleem minna vahetusõpilaseks, saada õppekoht prestiižses välismaa muusikakõrgkoolis, leida tööd orkestris, esineda kontserdilaval solistina. Jazzieriala ja Eesti jazz üldse on viimase paari aastakümne jooksul tormiliselt arenenud, kindlasti suures osas ka tänu meie jazzieriala õppejõudude pingutustele. Klaver on traditsiooniliselt olnud meil aastakümneid tugeval järjel.
Enamiku muusikaerialade puhul on aga selge, et õpilase tase ja võimekus saada professionaalseks muusikuks otsustatakse ära palju varem. Ma ei väsi kordamast, et professionaalne muusikaharidus (erinevalt suurest enamusest teistest erialadest) on üks tervik, mida tuleb vaadelda kompleksselt. Kui muudes valdkondades tehakse veel valikuid murdeeas, kas minna juristiks või arstiks, siis professionaalse viiuldaja ja pianisti jaoks on selleks ajaks juba “rong läinud”. Selletõttu on meie jaoks erakordselt oluline koostöö muusikakoolide ja keskastme õppeasutustega. Ühised pingutused on seda olulisemad, kuna olukord Eesti professionaalsete muusikute järelkasvuga on aina murettekitavam. Huviharidus on meil erakordselt hästi arenenud ja laste ligipääs muusikaõppele kindlasti üks maailma parimaid. Kuid kurvad numbrid ütlevad, et professionaalseid õpinguid jätkab neist kõigist vaid ainult 1–2%. Ma väga loodan, et tulevane Tallinna muusika- ja balletikool tagab, et pika ja kalli õppeajaga muusikaerialad saavad uue hingamise ja meie professionaalse muusikakultuuri kaugem tulevik saab kindlustatud.
Põhjamaades on igas riigis enamasti mitu muusikakõrgkooli, meil vaid üks. See paneb meile erakordselt suure vastutuse ning kõige hea juures, mis 100 aasta jooksul on saavutatud, pole ükski saavutus piisavalt hea, et sellele peatuma jääda. Mis täna tundub piisav, ei pruugi seda enam olla homme.
Väga heaks muusikuks saamine vajab aega ja tööd, kuid ei peaks vist alati rääkima raskustest, vaid ka kõigest positiivsest ja inspireerivast, mida muusikuteel on palju?
Loomulikult, ja sellepärast on väga oluline, et õpetaja suudaks õpilasele edasi anda tema enda poolt kogetud loomingulist rõõmu, naudingut ja vaimustust, ning muidugi – professionaalseid oskusi. Eriti lapse- ja noorukieas võib julgustav sõna või positiivne elamus olla otsustav kogu järgnevaks eluks.
EMTA peab panema veelgi suuremat rõhku suurepäraste pedagoogide ettevalmistusele ja õpetajakoolitusele laiemalt. Aga paraku on professionaalseks tšellistiks või pianistiks saamine nii keeruline teekond, et raskustest rääkimisest ei pääse kuidagi. Neist tuleb osata rääkida aga nii, et laps või noor teaks, et selle, praegu eesoleva mäe tippu jõudes avaneb sealt hingematvalt kaunis vaatepilt, kuid ka juba järgmine mägi, mis tuleb hiljem ületada.
Millisele erialale on EMTA-s rohkem tahtjaid ja kus on pigem tulijatest puudus?
Kõige parem oleks muidugi, kui erialade vahel valitseks tasakaal ja me ei peaks muretsema oma erialade jätkusuutlikkuse pärast nii akadeemias kui ka tööturul. Kui tekib puudujääk, siis on see suur ohumärk ja paari aastaga seda ei paranda. Probleemiks on kujunemas Eesti klaveri eriala järelkasv, mis on meil siiani alati olnud pigem positiivne. Aastaid tagasi hakati intensiivselt rääkima pianistide ületootmisest ja selle antipropaganda viljad on nüüd käes. Klaverimängijaid ei jätku tööturule, suur puudus on klaveriõpetajatest ja kontsertmeistritest, eriti väljaspool Tallinna.
Tänu meie õppejõudude kõrgele tasemele on konkurss sisseastujate hulgas üldiselt tihe ja Euroopa Liidu ja kolmandate riikide noorte soov meil õppida aina kasvab. Kui kevadel tuli teade, et EMTA on pääsenud esmakordselt rahvusvahelisse kõrgharidusasutusi järjestavasse edetabelisse QS World University Rankings, oli sellest väga hea meel. See edetabel koostatakse erinevate kriteeriumide alusel, kuid olulisim neist on teiste muusika- ja teatrikõrgkoolide arvamus meist, mis tähendab, et meid teatakse ja hinnatakse.
Väga rõõmustav oli suur sisseastujate hulk ja kõrge tase heliloomingu erialale, kuid sedagi pigem tänu välistudengitele. Suur konkurss oli ka laulu erialale, samuti tuli piisavalt tahtjaid teistele erialadele. Muret teeb noorte vähene soov siduda end üldhariduskooli muusikaõpetaja elukutsega. Lootsime rohkem sisseastujaid nii meie muusikapedagoogi bakalaureuse õppekavale kui ka magistri ühisõppekavale Tallinna ülikooliga. Olukord selles valdkonnas muutub iga aastaga kriitilisemaks, muusikaõpetajate kaader vananeb ja kuigi sellest on ühiskonnas ka laiemalt räägitud, on kooliõpetaja elukutse noorte hulgas ikkagi vähe populaarne.
Kuidas EMTA suure saali ehitus kulges?
Need on olnud erakordselt huvitavad ja loomingulised kaks koostööaastat ehitusfirma Nordliniga. Nüüd võib juba kindlalt öelda, et suur saal on nii arhitektuuriliselt kui ka akustiliselt väga õnnestunud! Akustikaga tegeles meie väljapaistvaim akustik, grand old lady Linda Madalik, kes osales pidevalt eksperdina kogu ehitusprotsessis, tegi oma tööd suure südame, kõrgeima nõudlikkuse ja professionaalsusega. Akustika osas oleme kasutanud ka Taani tippfirma Gade & Mortensen ekspertiisi. Tühja saali järelkaja ilma toolideta on natuke üle 3 sekundi, publiku ja paigaldatud istmetega tuleb sellest just see, mida oleme lootnud ja oodanud. Akustikat saab muuta ja seadistada ka akustilise kardina ja akustilise pilve abil.
Juurdeehituse arhitekt oli Toivo Tammik, kes on teinud imet, võimaldades paigutada väga väikesele krundile imekspandavalt palju. Sisearhitekt Aivar Oja tegi saalile suurepärase sisekujunduse, mille kohta ma ei pelga kasutada sõna unikaalne. Akadeemia juurdeehituse kogumaksumus oli 11,58 miljonit eurot, mis pole sugugi kõrge, arvestades praegusi hindu ja nüüdset tulemust. Juurdeehituses on ka black box, kus korraldame teatrietendusi, jazziõpet ja jazzikontserte, samuti interdistsiplinaarseid loomeprojekte. Hoone nn torniosas on viimasel korrusel veel üks väike saal (või suur klass), mis mahutab 30–40 kuulajat. Lisaks on seal veel spetsiaalne jazzi- ja varajase muusika klass, samuti multimeediastuudio, millest kujuneb loodetavasti üks huvitavate eksperimentide ja miks mitte audiovisuaalse loomingu ja elektronmuusika uute suundade sünnipaik. Saali kohal asuvale nn vaiksele korrusele kolisime administratsiooni. Kogu ehituses on väga tähelepanelikult järgitud heliisolatsiooni nõudeid, et seinte ja akende läbikuuldavus oleks minimaalne. Saal on akustiliselt täielikult eraldatud, mis võimaldab seal teha kvaliteetseid salvestusi kasvõi päise päeva ajal, kui majas käib samal ajal õppetöö. Välismüra sinna ei jõua.
Kuidas panite kokku 100. aastapäeva tähistamise programmi?
28. septembri õhtul toimub avaaktus ning 29. septembri keskpäeval pidulik aastapäevaaktus, kus täname kauaaegseid teenekaid töötajaid, promoveerime audoktoreid ja räägime oma ajaloost ja tulevikust. 29. kell 16 avab akadeemia oma uksed kõigile soovijatele, vilistlastele, tudengitele, meie sõpradele ja kõigile huvilistele. Töötavad puhvetid, on võimalus kohtuda oma kursusekaaslastega, suhelda ning alma mater’i sünnipäevast ja uuest saalikompleksist rõõmu tunda. Ürituste kava on mitmekesine, täpsemalt saab sellega tutvuda meie kodulehel. On kontserte, teatriprojekte, väiksemaid muusikalisi sündmusi, vahepalu ja performance’id. Peo lõpetavad jazz jam ja disko, kuhu on DJ-ks lubanud tulla meie professor, armastatud helilooja Tõnu Kõrvits. Järgnevatel päevadel kasvab akadeemia juubeli tähistamine sujuvalt üle meie 20.-ndaks, samuti juubelihõnguliseks “SügisFestiks” mis lõpeb 2. oktoobril “SügisFesti” mammutkontserdi ja tudengite peoga.
Spetsiaalselt 28. septembri avakontserdiks kirjutas teose “Ta kõneleb vaikselt” koorile ja orkestrile Doris Kareva tekstile Tõnu Kõrvits. Kontserdi kavas on veel Heino Elleri “Koit”, Arvo Pärdi “Perpetuum mobile” ja kontserdi lõpetab igihaljas Eino Tambergi “Concerto grosso”, mille valisime ka seetõttu, et seal saavad üles astuda kuus solisti. Solistide leidmiseks toimus meil majasisene konkurss ning suure au esineda sellel pidulikul õhtul solistidena pälvisid meie tudengid Märt Metsla (trompet), Johan Randvere (klaver), Vittoria Ecclesia (klarnet), Jakob Peäske (fagott), Kerstin Laanemets (flööt) ja Rene Laur (saksofon).
Kogu õhtu on laval EMTA sümfooniaorkester, kus osaleb ka meie vilistlasi ja õppejõude maestro Arvo Volmeri taktikepi all. Sama päeva õhtul toimub black box’is kell 20.30 ja 21.30 lavakunsti tudengite etendus “Kummardus alustajatele” .
29. septembril kell 16 esinevad suure saali laval kontserdil “Aegade side” koos meie klassikaerialade üliõpilased ja õppejõud. Väiksemates ruumides toimub ka lühikesi 20-minutilisi kontserte. Näiteks “Hetked varajase muusikaga” uues spetsiaalses klassis, “Hetked jazziga” uues jazziklassis, “Hetked Messiaeniga”, mille sisustab professor Peep Lassmann, “Hetked Mozartiga”, “Hetked Sumeraga” jne. Ideid oleks jätkunud veel mitmeks päevaks, aga aeg pani oma piirid. Põnevust pakub kindlasti Taavi Kerikmäe koostatud ja juhitud kava “Võrad ja võrsed”, kus saab kuulda ka meie praeguste tunnustatud heliloojate-professorite üliõpilaspõlves kirjutatud teoseid, mille kannavad ette EMTA Uue Muusika Ansambel ja Ansambel U:. Ootan huviga meie uue kaasaegsete etenduskunstide eriala tudengite eeskava suures saalis kell 19, mille toovad välja professorid Jüri Nael ja Anto Pett. Lavakunsti tudengite tõlgitsuses jõuab black box’is meieni kahes jaos lavastus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja kell 21.30 toimub suures saalis improvisatsiooniline kontsert-etendus Dostojevski jutustuse “Imeliku inimese unenägu” ainetel, mille toovad välja Anne-Liis Poll, Anto Pett, Jaak Sooäär, Tanel Ruben ning Jaak Prints.
30. septembril kõneleb professor Kristel Pappel Mozarti “Figaro pulmast” ja pärast seda saab meie laulutudengite esituses kuulda suures saalis katkendeid samast ooperist. Kella 14-st võib saalikompleksi fuajees imetleda väliseesti kunstniku Enno Halleki tööde näitust ja mis eriti märkimisväärne, kunstniku endaga ka kohtuda. Ekspositsiooni tutvustust ja kohtumist juhib näituse kuraator Harry Liivrand. Aga kell 17 toimub kammersaalis EMTA juubelialbumi esitlus.
1. oktoobril on traditsiooniline rahvusvaheline muusikapäev. Kell 11 algab multimeedia keskuses töötuba, mida juhendavad Paolo Girol ja Einike Leppik. Kell 13 peab professor Toomas Siitan loengu muusikaharidusest ning päeva jooksul toimub ka kontserte.
Õhtul antakse Eesti Muusikanõukogu poolt korraldataval pidulikul galal suures saalis kätte Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiad.
2. oktoobril jätkuvad “SügisFest 20” üritused, mille lõpetavad meie üliõpilased erinevaid žanreid ühendava ja ületava muusikapeoga, kus tudengite esituses saab kuulata klassikalist interpretatsiooni, jazzi, nüüdis- ja pärimusmuusikat.
Kindlasti jäi veel palju mainimata, aga nagu varem märkisin, meie kodulehel on kogu info saadaval.
Millist kontserdihooaega plaanite uues saalis?
Uutes saalides hakkavad toimuma kõik meie olulisemad üritused: sümfooniaorkestri kontserdid, kontserdisarjad, lõpuaktused, kõikvõimalikud loomingulised ja ka rituaalse tähendusega sündmused. Traditsiooniliselt toimub ka sel hooajal “Meistrite nädal”, kus lisaks meistrikursustele annavad väljapaistvad välisõppejõud ka kontserte. Loomulikult soovime rakendada meie oma tippmuusikutest õppejõude ja pakkuda neile loomingulist väljundit tipptasemel kontserdilaval. Oleme võimaluste piires avatud partneritele ja huvilistele väljastpoolt. Soove saali rentida ja kontserte korraldada on tulnud juba hulgaliselt ja isegi välismaalt. Vastavalt meie rahastaja poolt kehtestatud nõuetele ei või meie uute saalide majandustegevus ületada kogu tegevusest 20%, see seab rentimiseks piirangud ja kõigile soovijatele me kahjuks vastu tulla ei saa.
Juba lähiajal, oktoobris saab suures saalis kuulata ka esimesi külalisorkestreid – Zürichi noorte sümfooniaorkestrit ja Balti muusikaakadeemiate ühendatud kammerorkestrit Accademia Baltica, Tallinna Filharmoonial on oma kontserdisari, “Nargenfestival” toob välja Rudolf Tobiase “Joonase”, Kristjan Randalu esineb trioga “Jõulujazzi” raames, kevadel annab meie laval kontserdi üks maailma tipp-pianiste Nikolai Luganski jne.
Valmimas on spetsiaalne veebileht www.emtasaalid.ee, mis peaks koondama kogu info meie saalides toimuva kohta ning andma selge ülevaate nii meie endi kui ka teiste kontserdikorraldajate poolt pakutavast.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia uus saal ja saalikompleks:
Peaprojekteerija AS Resand
Ehitusfirma Nordlin
Arhitektuurse osa alltöövõtja arhitektuuribüroo Ansambel, arhitektid Toivo Tammik ja Mart Rõuk
Sisekujundus Aivar Oja, OÜ FraDisain
Akustika Linda Madalik
Konsultant Gade & Mortensen (Taani)
Saalikompleks 5 korrust + soklikorrus, 21 õppeklassi
Kontserdisaali kohtade arv: 482
Saalikompleksi ehitust rahastasid Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond, Eesti Kultuurkapital ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia.
Toivo Tammik (arhitekt)
Omaaegse nimetusega Tallinna Riikliku Konservatooriumi uue hoone arhitektuurikonkurss oli 1985. aastal, võidutöö autoriteks olid arhitektid Kalju Luts, Kalvi Voolaid ja Urmas Elmik. Kavandatav hoonekompleks hõlmas kogu Sakala tänava ja Rävala (Lenini) puiestee vahelist piklikku kvartalit, mida otstest piirasid Tatari ja Kentmanni tänavad. Saali- ja isegi spordikompleks pidid jääma Sakala tänava äärde.
Saalikompleksi projekti saamiseks valiti peaprojekteerijaks inseneribüroo AS Resand. AB Ansambel arhitektuuribüroona kaasati ilmselt selle pärast, et olime just mitmeid suuri haridusasutusi koos saalikompleksidega projekteerinud.
EMTA kompleksi puhul on dominantseks osaks valge, horisontaalne, piki Rävala puiesteed kulgev peamaja. Juurdeehituse puhul hindasime head tava, kus täiendus tehakse enamasti võimalikult diskreetne, et see olemasoleva dominandi mõju ei varjutaks ega ka aastakümnete tagust arhitektuuri otseselt ei kopeeriks. Ka meie algse lahenduse eesmärgiks oli rahulik diskreetsus ning naturaalsed rihveldatud betoonpindadega fassaadid.
Menetlustoimingute käigus paisati kooskõlastamisel olev projekt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti esindajate poolt sotsiaalmeediasse, kus tagasihoidlikkus kohe paari üles laaditud pildi põhjal etteheiteid pälvis.
Võtsime siis avalikkuse ja TLA survel veidi fassaadides vunki lisada. Lõplikus lahenduses on kasutatud kontrastiprintsiipi, kus Rävala puiesteel kulgevale põhiosa valgele horisontaalile sekundeerib Sakala tänaval tume, puitdetailidega juurdeehitus.
Kuna ehituskrunt on ulatusliku saalhoone jaoks väga väike, siis on juurdeehitus teadlikult pressitud olemasoleva linnastruktuuri sisse. Selliseid lahendusi näeb palju sealsamas New Yorgis. Näiteks Radio City Music Halli või mõne tuntud teatri puhul ei ole tunda saalhoonele iseloomulikku mahulist lahendust, nad on võrgustikku ära peidetud. Mängulist sisu reedab ainult lennukas varikatus, traditsiooniline valgusreklaam ukse kohal ja katusel.
Peasissepääsu jaoks ei olnud Tatari tänava osas piisavalt ruumi, kõige loogilisem oli juurdeehitus luua Sakala tänava poolt avanevana.
Juurdeehituse kõige tähtsam ruum on suur saal. Kontserdisaali parim asetus nii logistiliselt kui ka esteetilises plaanis oli kahtlemata põhikorrusel. Fuajeed asuvad nii põhi- kui ka keldrikorrusel. Black boxi paigutasime hoone teisele korrusele, ühendatuna peafuajeedega.
Esialgne fassaadilahendus oli rihveldatud betoonpind. Suuremate klaaspindade sissetoomine ja muud fassaaditäiendused muidugi komplitseerisid akustiku tööd.
Arhitekti algse kontseptsiooni järgi pidid suur saal ja black box olema tugeva iseseisva kujundina loetavad ka väljastpoolt, isegi tänavaruumist läbi fuajeede klaaspindade, saal siis vastavalt vineerkestas. Kahjuks seda kontseptsiooni töö käigus ei õnnestunud järjepidevalt läbi viia.
Linda Madalik (akustik)
Mina olen üks väheseid, kes on projekti juures veel EMTA maja peakorpuse tegijatest. Juba siis oli teada, et suur saal tuleb, arhitekt Kalvi Voolaid alustas kohe projekteerimisega pärast maja esimese osa valmimist. Tema saalikontseptsioon jäi üldjoontes ka nüüd paika.
Põhilised mõõdud jäid ka samaks, ainult ehitamise käigus toodi saali lagi algsest kõrgusest – 14 meetrit - ventilatsioonilahenduste tõttu madalamale.
See, et saali sisekujundus tuleb puidust, oli ka algusest peale teada. Muusikud teatavasti armastavad puidust saale. Sisearhitekt Aivar Oja kavandas seintele lainekujunditega paneelid. Oli mure, kuidas saada neid seina nii, et nad madalaid sagedusi ei neelaks. Selletõttu pidime need laskma teha väga jäigad ja paksud.
Kui olime kontseptsiooni paika pannud, siis tegin EMTAle ettepaneku, et välismaal tehtaks lahenduse ekspertiis. Saatsime selle taani akustikafirmale Gade&Mortensen. Nad katsetasid lahendust 3D arvutimudelil ja resümee oli, et sobib. Nad soovitasid aga mitte minna riskile, vaid teha näidispaneelid ja ka need akustiliselt ära katsetada. Riia akustikalaboris tehti siis mõõtmised, ja saime positiivse tulemuse.
Muidugi oli probleem, kes võtaks teha lainekujuliste paneelide valmistamise keerulise töö. Ehitaja pakkus välja Sõmeru firma Supra Mööbel OÜ. Nemad tellisid ka materjali, see on Komi kask, niisugune tundras kasvanud kask mis on väga suure tihedusega. Sellest tehti siis 4 mm paksused vineertahvlid, saadeti Eestisse ja Sõmerul pressiti nendest lainekujulised paneelid.
Kui paneelidest hakati lainekujulist mustrit kokku panema, jäid paneelitükkide vahele vuugid. Proovisime neid algul kinni panna tihenditega, aga siis selgus, et vuugid tuleb pealtpoolt täita silikooniga. Ehitajale oli see suur lisatöö, aga ilma selleta kannatasid pindade akustilised omadused.
Lava kohal on akustiline pilv, see on Eestis esimene taoline. Ma nägin sellist pilve Kopenhaagenis, see on taanlaste leiutis. Akustilise pilve ülesanne on, et esinejad laval ennast ja üksteist paremini kuuleks.
Ma väga loodan, et meie muusikud seda kõike hästi vastu võtavad, et akustika neile sobib ja et saal neile meeldib.
Aivar Oja (sisearhitekt)
EMTA saal on juba mitmes objekt, mida teeme koostöös Linda Madaliku, Eesti esiakustikuga. Töötasime koos ka Jõhvi kontserdimaja ja Vene Teatri projektidega.
Saali on kavandatud naturaalne akustika, elektroakustilise lisandusega. Saali sisearhitektuurne arhitektooniline põhielement on mahulised lained. Lainekujundid on paigutatud horisontaalselt, sest nii liigub ka heli, saaliosas pikema amplituudiga, laval lühemates ja erinevates vormides. Lainekujundit võib vaadelda nagu helilainet, merelainet või ka kui liivadüüni. Tekivad seosed ka viiuli või tšello kõlakasti kujuga.
Mu soov oli kujundada saali võimalikult heledates toonides, selletõttu valisin sisekujunduse põhimaterjaliks heleda kasepuidu. Minu põhimõte oli puitu kasutada naturaalselt, et säiliks selle loomulik soe värv ja tekstuur. Kõik kasevineerist laineelemendid on tehtud Eesti tislerifirmas, vormidega pressitud. See oli keerukas ja aeganõudev käsitöö, aga tulemus on ilus ja unikaalne. Võib öelda, et Eesti sai endale maailmas ainulaadse modelleeringuga saali.
Fuajees katab seinu osaliselt laineline krohv, jätkates pisut teisel kujul lainete teemat pinnaliselt. Soovisin vältida anonüümseid siledaks värvitud seinapindu, saalis kasutatud tugevale vormidünaamikale sekundeerivad fuajees pinnafaktuurid. Teise elemendina on fuajeede ja koridoride seintel palju rustikaalset puitu, tükkidest koosnevaid eri värvides faktuure – puiduvärvi beež ja must. Nii tekib omalaadne kontrast fuajee rustikaalse sakilise faktuuri ning saali heleda siledast puidust lahenduse vahel: see on nagu kakofooniline välisilm, millest siseneme saali esteetiliselt organiseeritud pühamusse.
Sisekujundust toetavad sobivalt Maret Sarapu vitraažid fuajee trepikoja aknaavades. Need saadi avalikele ühiskondlikele hoonetele kehtiva kunstihanke kaudu.
Toolide paigutuses saalis lähtusin printsiibist – pigem vähem, aga luksuslikumalt. Istmed ei ole liiga külg-külje kõrval, jätavad ruumi privaatsusele.
Prožektorite ridu saali õhuruumis üritasime parema ilme huvides minimeerida. Valgustid on ka seinapaneelide sees, RGB põhivärvides LED valgustid, mida saab ka omavahel segustada. Seinapaneele valgustades saab valgusega modelleerida värvikombinatsioone vastavuses laval esitatava muusika emotsionaalse meeleoluga.