Kitarrifestivali eelreklaamist jäi silma, et üsna erandlikult puuduvad seekord kavast kammerkoosseisud (kui mitte arvestada kitarriduosid). Esmapilgul tundus see riskantse mõttena – meenusid eelmiste festivalide võrratud kammeransamblid nii jazzi, tango, flamenko kui ka vanamuusika võtmes. Tegelikkus näitas, et varasem stiilikirevus oli tasandunud klassikalise kitarri kasuks ning kardetud üksluisus jäi olemata. Kokku toimus 17 kontserti.
Frank Vignola ja Vinny Raniolo naudivad musitseerimist Tallinna publiku ees.
Festivali näo kujunemisel oli oma roll fondi Loov Euroopa ja platvormi Eurostrings korraldatud rahvusvahelisel klassikalise kitarri konkursil. Eurostrings on kutsutud ellu noorte kitarrivirtuooside toetamiseks ning korraldab konkursse üle Euroopa. Iga laureaati ootab aasta, mis kätkeb kitarrifestivalide külastamist, meistriklasse ja kontserte. Selle projekti tulemusena oli Tallinna kitarrifestival üheksa noore solisti võrra rikkam, kuulda sai ka neist moodustatud kitarriorkestri mõõtu ansamblit. Tallinna festivali kitarrikonkursi võitjaks pärjati Serbia neiu Ema Kapor. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et neljast finalistist kolm olid naissoost, mis on kitarrikonkursil üsna pretsedenditu nähtus.
Festivali õhtused kontserdid olid meistrite päralt. Aniello Desiderio oli Eestis juba teist korda. Ta astus üles lühikese soolokavaga, Eurostringsi laureaatidest moodustatud kitarriorkestri Eurostrings Stars Guitar Orchestra solistina ja esitas ka Californias elava kitarristi-helilooja Sérgio Assadi poliitilise alltekstiga tsükli “The Walls”.
Festivali lõppakordiks oli Tilman Hoppstocki kontsert. Hoppstock on kitarrist, muusikateadlane ja tšellist, kes ütleb jah-sõna ligikaudu kümnele kontsedipakkumisele aastas. Seega võib tema esinemist Tallinnas pidada loteriivõidu masti vedamiseks. Hoppstocki kavas oli valdavalt XX sajandi kitarrimuusika ning üks heliloojaid oli Allan Willcocks. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Hoppstocki pseudonüümi, alter ego’ga. Willcocksi nime all on maestro loonud mõnikümmend soolopala ja ühe kitarrikvarteti. Pseudonüümi isepäraks on asjaolu, et Willcocksil on Hoppstockist erinevad eluaastad (1869–1956). Ajakirja Classical Guitar 2012. aasta mainumbrist saab lugeda selle fiktsionaalse multitalendi üksikasjalikku elu- ja kujunemislugu, hilisromantismi ja varase modernismi heliloojatele tüüpilises võtmes. Willcocksi “sünni” asjaolud on pragmaatilised, nimelt leidis Hoppstock kord, et klassikalisele kitarrile on loodud liiga vähe impressionistliku helikeelega muusikat ning otsustas olukorrale omal viisil lahendust pakkuda.
Lisaks mainituile esinesid veel Montenegro kitarriduo (Goran Krivocapić ja Danijel Cerović), brasiillane Vinius Perez barokklautol, sloveen Mak Grgić, fingerstyle-jazzi mängijad Frank Vignola ja Vinny Raniolo USA-st, Tom Lumen Ungarist ning Eurostringsi konkursi võitjad Jesse Flowers ja Tomasz Radziszewski. Soolokavadega esinesid ka eelmistel Eurostringsi konkurssidel pärjatud kitarristid ning festivalist said osa ka Pärnu, Rakvere, Haapsalu, Tartu ja Jõhvi.
Kitarrilegend Aniello Desiderio, Eurostringsi virtuoosid ja dirigent Thomas Offermann pärast Sergio Assadi uudisteose “The Walls’’ esitust Mustpeade majas. FOTOD Tallinna kitarrifestival.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et väiksemate kitarrifestivalide kõrval (Pärnu, Viljandi, Tartu jt) on Tallinna kitarrifestivali näol olemas äärmiselt rahvusvaheline muusikanädal, mis pakub lisaks maailmatasemel esinejatele rohkesti viimasel kümnendil loodud kitarrimuusikat, meistriklassiprogrammi professionaalidele ja esinemisvõimalust Eesti kitarriõpilastele. Festivali iseloomustab ka klassikalise ja levimuusika sõbralik kooseksisteerimine. Tegemist on üleilmse trendiga, millest ei ole pääsu – selline kitarr juba kord on. Nagu alguses öeldud, kuulis seekord vaid näppepille, kuid seda suuremat vaheldusrikkust pakkusid kitarriorkester, mitmekesine repertuaar ning stiilimängud klassika, etno, jazzi ja fingerstyle’i võtmes. Festival on 13 aastaga tublisti kosunud ja seda võib häbenemata võrrelda teiste suurte, ühele pillile (klaver, orel) pühendatud festivalidega. Tegemist on Eesti kõige suurema kitarrifestivaliga, millel on pikk traditsioon ja väga kõrge taseme. Veelgi enam – kui võrrelda Tallinna festivali mahtu ja esinejate mainet Pariisi, Londoni, Viini või Berliini kitarrifestivali omaga, ei ole korraldajail põhjust endale õlale patsutamata jätta.