Naudin selle albumi muusikat ja Saare vokaale pikaks venitavat häält niivõrd, et vaatan läbi sõrmede asjaolule, et lauljatari täishäälikute kantileen takistab kohati teksti mõttel esile tulla. Kuulan heameelega ilusat häält ja muusikat, tundes vahel piinlikkust mõttest: millest see laul siis räägib? Album on ühes tonaalsuses, küllaltki samalaadse meeleolu ja käekirjaga, aga see pole miinus, tekib terviklikkus, oma “hääl”. Saarel on vokaali ja helge helikeelega ajada oma asi, mis sõidab heade tekstide paratamatust ambivalentsusest horisontaalse tulvaga üle. Kuid tulemus veenab. Sõnad moodustavad omaette liini, ajuti on meloodia tekstiga lausa vastuolus. Ja nii saab paremgi! Juhan Liivi trööstitut kodutuselugu “Kodu juurest” kannab tumeda kaasa halamise ja leinamise asemel naiselik-emalikult lohutuslik helge muusika. Nii tekib nauditav vastandite pinge. Sarnane võte töötab lausa lustlikult hoogsa viisi ja Püha Vaimu ahastades, pingsalt meelitava Anna Haava “Oh saada mind” teksti vahekorras. Mainitud kaks on plaadi paeluvamad laulud, koos juba raadios populaarsust koguva palaga “Raudahjus põlesid puud” (kui head on siin Joel-Rasmus Remmeli üksikud klaverinoodid koos taustal tuulena undava klahvpilli ja Ahto Abneri trummide tormimürina-efektiga). Teretulnud on taustavokaal lauludes “Ei päikesele me” ja “Üks kahest loost”, nagu ka vokaliis kitarrist Jaan Jaansoni kaunis “Armastusloos” (ainus lugu, mis pole Saare loodud).
“Ei päikesele me” keeruline rütmika pisut logiseb ja jätab ansambli tammuma, kuid mõte on hea; murtud rütmiga “Kas tead?” Jaan Tätte tekstile vunkab samamoodi korralikult.] Soovitan taas kord kõigile albumiloojatele produtsente (siin Ahto Abner ja Saar ise) või ka lihtsalt kõrvalkõrvu. Paul McCartney mängis oma “Hey Jude’i” absoluutselt kõigile ettejuhtunuile, et loo toimivust katsetada.
Lisaks juba mainituile mängivad sellel läbipaistvalt õhulisel sooloalbumil kontrabassist Mihkel Mälgand, ühes loos esitab tundliku kitarrisoolo Marek Talts. Plaadil on tunda Eesti levitraditsiooni parimaid mõjusid, samas kaasaja uuendavat puudutust, nii sisuldasa kui ka produktsiooniliselt. Muusika on piisavalt peenekoeline, et olla eestikeelne peavoolu raadiopop, piisavalt lihtne, et mitte liigituda tavamõistes jazziks. Huvitav, kuhu Liina edasi liigub või kuhu tema omapära ära tundnud teda liigutavad? Senine eleegilisus on väga hea, aga temas võib olla muudki peidus.