Album saab väga hea avapaugu looga “Kulak”, üllatades ühtlasi helipildiga, sest plaadiümbrist silmitsedes ei tule pähegi, et saksofoni saadab sel korral basskitarr ning korralikult rockilik trummimäng (ameeriklased Tim Dahl ja Weasel Walter). Teises loos “Helvede Sild” pannakse viies käik sisse ja hakatakse muudkui kerima, kui siis muusika korraga ära vajub. Albumi esimene kolmandik meeldib mulle väga oma energia ja struktuuride poolest, kuigi lugude kulminatsioon saabub pisut liiga äkitselt. Nimetatud lood jäävad kohati isegi poolikuks. Sellise muusika puhul on tavapärane, et ehtsat tulemit ja terviklikku teost saab tajuda oma täies ilus vaid elavas esituses. Muusika kõrval mängib siin rolli ka muusikutevaheline kontakt ning energia. Kujutan ette, et triot elavas esituses kogedes saaksin “improlaksu” kätte.
Albumit tervikuna kuulates äratab tähelepanu nimiloo “Farm Fresh” ja pala “Waterloo Boy N” järjestus. Viimase algus on “Farm Freshi” lõpu helimaastikuga sarnane ja võtab mõneks ajaks energia alla. Albumi viimane kolmandik moodustub lugudest, mille pealkirjad on seotud eluga talus. Mind huvitavad väga pealkirjade tagamaad ja nende seotus muusikaga. Näiteks “Gone Modern Harvest” tundub mulle palju enam karjatamise- või karjuseteemaline kui “Shepherd Song”. Lõpusirget, viimast nelja lugu tajun albumi eraldiseisva osana. Võibolla mängib rolli lugude erinev karakter võrreldes eelnenutega, omavahel tunduvad nad olevat tugevalt seotud. Viimane lugu, “Shepherd Song” võtab plaadi üsna hästi kokku. Kulgedes olemuselt esimese ja viimase sirge vahel, ei pane pala korralikku punkti – ehk tulebki veel üks järg sellele teekonnale? Plaadi muusikat silmas pidades on “Farm Fresh” välja antud väga õige nimega plaadifirma alt. Gotta let it out. Rohkem sõnu pole vajagi.