Tänavusel laulupeo olulisel aastapäeval tähistab seda suurelt ka laulupidude häll Tartu. Toimus ju just siin 1869. aastal Eesti esimene üldlaulupidu. 20. juunil ulatavad taastatavas laulupeokirikus, Tartu Maarja kirikus üksteisele käe Tartu laulupidu ja XXVII üldlaulupidu ja sünnib üks eriline kontsert. Kontserdil esinevad Eesti Rahvusmeeskoor ja Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor, dirigeerivad Triin Koch ja Mikk Üleoja. Jüri Reinverelt telliti sellele kontserdile ka uudisteos. Järgnevas intervjuus kõneleb ta saksa ajakirjanikule Gerard Felberile teose olemusest ja isamaa-armastusest tänapäeval.
Kuidas sündis teie Tartu laulupeolele kirjutatud teos metsosopranile, koorile ja orkestrile “Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm”? Jüri Reinvere: See sai alguse tellimusest, mille üle olen väga õnnelik, sest sellel on sügav seos mu kodumaaga – ja Eesti ajaloo, laulmise olulisusega Eestis. Kohe algul oli selge, et nagu mitmel varasemalgi korral, kirjutan ma teksti ise. Tööprotsessi ajal küsisin endalt tegelikult kohe kõige peamise küsimuse: miks on tänapäeval nii raske oma kodumaa-armastust tunnistada ja nii kuumalt, kaunilt ja naiivselt oma kodumaa auks laulda, nagu seda tehti XIX sajandil? Me armastame oma vanemaid, lapsi, naist või meest – aga kodumaad? Me ju igatseme tema järele ja tunneme oma kodumaaga sügavat sidet, aga oleme selle varasema puhtuse ja naiivsuse kuidagi muutnud millekski muuks.
Teose pealkirjaks on – mõningate süntaktiliste muutustega – sõnad Eesti rahvushümnist. Ometi on järgnev tekst teistsugune.
1869. aastast on möödas ka 150 aastat. Tol ajal võitlesid eestlased, nagu teisedki Ida-Euroopa rahvad, oma rahvusliku iseseisvuse eest, baltisaksa aadelkonna ja tsaari-Venemaa valitsuse vastu. Nüüd on need eesmärgid täidetud ja kuigi oleme rahvaarvult väikesed, me elame sõltumatus, vabas ja demokraatlikus riigis. Meie tugevus on meie vaim ja meie kultuur, nagu ütles Jakob Hurt oma esimese laulupeo kõnes - kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult! Palju on saavutatud, aga oleme ikka alles teel. Kui mõelda, kui ebakindlalt tunneb end Eesti kultuur Läänes, kasvõi kui võrrelda kuivõrd on meist igas vallas ees lätlased, kes need probleemid, mis on meil praegu, viskasid eemale juba viisteist aastat tagasi.
Kuid Eestis on avalik elu paari aastakümnega väga digitaliseerunud, mis mujal maailmas imetlust äratab.
Nii see on, aga see on väline saavutus, mis on väga sõltuv tehnoloogilise maailma kapriisidest. Ma nägin ju, kui keeruliselt läks soomlastel lõpuks Nokiaga just samas valdkonnas. Ma olen pigem mures, kuidas kulgeb Eesti kultuuriline areng, millel on suur mõju poliitilistele eesmärkidele ja tegudele. Kahjuks leian ma, et seda, millest kunagi Tartus unistati, pole veel saavutatud. Tee on pikk ja seal on mitmeid ohte – kasvõi näiteks provokatiivne hoiak Venemaa suhtes. Muidugi on suhe Venemaaga meie ajaloo jooksul kogu aeg keeruline olnud, aga seda ei saa kindlasti lahendada nii, nagu vanas laulus öeldakse: “Me Kalevite kange rahvas” ja rind kummi ajada. Et end rahvuse ja riigina kindlustada, on vaja ennast austada ja olla oma rahvusest laiahaardelisemalt teadlik. Me ei peaks kapselduma kitsasse natsionalismi, vaid olema avatud ja tegema koostööd. Me vajame kodumaa-armastust, kuid ühendatuna hea hariduse ja elukogemustega. Sõnade asemel on vaja tegusid, saavutusi, realismi.
Aga selles ümbritseva maailma nägemises ja tunnetamises pole ju midagi uut. Kasvõi meie rahvushümni lõi Helsingis Hamburgist pärit sakslane ja seda ka veel rootsikeelsele tekstile. Kui me ei märka, kui kaleidoskoopilistest osadest me koosneme, võib meie rahvuslik identiteet kaotsi minna võibolla juba mõne sugupõlve jooksul. Kõike seda – muret, aga muidugi ka armastust, sidet ja lootust, et eestlastel on ühel päeval Euroopas tõesti oma kindel koht –, tahtsin ma oma muusika ja sõnadega väljendada.
Teie teose meetrumis on näha viidet barkaroolile, mis haakub teoses kasutatud laevakujundiga.
Jah ja siin on seos ka pilvedega. See on nagu õhubarkarool. Muusikas on ju alati kasutatud keele- ja kõnekujundeid ning kõige ümbritsevaga seotud metafoore. Kujundite ja sõnade kasutus on aga alati individuaalne ja uudne. Nendega saab võrdselt väljendada nii usaldust kui ka šokki.
Teie uusimas orkestriteoses “Enne kui Leviaatan ärkab” on orkestratsioonis tähtsal kohal harf. Kas harf on teatud mõttes siin teoses nagu mereinstrument?
Harf võib olla mitmete nähtuste, ka meremaailmaga seostuva sümbol. Aga eelkõige inspireeris mind siin koostöö Eesti Festivaliorkestri harfimängijate Jana Boušková ja Liis Viiraga eelmisel aastal Pärnus, kui EFO kandis Paavo Järvi juhatusel ette mu teose “… ja väsimus õnnest nad tantsima viis”. Neil mõlemal mängijal on selline rõõm muusikast, palju fantaasiat ja julgust, mis oli erandlik ja silmatorkav!
Miks valisite teose koosseisu laulja (metsosoprani) ja koori?
Koori soov tuli laulupeo korraldajatelt. Solistipartiis soovisin väljendada erinevaid kodumaaga seotud tundeid. Metsosopran on hääleliik, mis kiirgab soojust ja lepitust. Mulle on nii keel kui ka inimhääl väga olulised.
Teose tekst ei ole aga mitte poliitiline, vaid poeetiline. Ma ei tahtnud, et sellest teosest tuleks Brechti-laadne päevapoliitiline võitlushüüe. Väljendasin siin oma tundeid, mida, ma arvan, igaüks oma kodumaa vastu tunneb ja mis ei ole valitsuse poolt sätestatud, nagu seda mõnes Euroopa riigis üritatakse teha. Need suhted on igaühel individuaalsed, ainukordsed ja teinekord ka vastuolulised, nagu vanemate ja laste vahel – kus ka on vahel tumedaid külgi. Neist miljoni üksikisiku ainulaadsetest tunnetest kasvabki välja ühine kodumaa-armastus – habras, muutumises... ja vahel ka ohus.
Mu tekstis on Eesti arhetüüpseid kujundeid, nagu näiteks kujund saabuvatest ja lahkuvatest laevadest kohe esimeses lauses. Tekst on eestikeelne ning räägib asjadest, millega me oleme üles kasvanud, meie ühistest juurtest, mis meid ühendavad – ja mis ei ole tänapäeval enam sugugi iseenesestmõistetav. Loodame, et nad jäävad kõigest hoolimata püsima. Selles lootuses on ka armastus ja on ka kaotuse hirm. Armastus on seotud ka valuga, läbielatud valust kasvab välja lahendus ja lohutus. Mu teoses on seoseid ka Brahmsi “Aldi rapsoodiaga” Goethe sõnadele op. 53, kus valu taju on samalaadne.
Individuaalselt on seda kõike võimalik tunnetada, aga kas sellised protsessid on võimalikud ka tervete maade ja rahvastega, eriti meie ajastul, kus räägitakse, et järjest kasvab killustumine, eraldumine ja pidetus?
Muidugi on see oma arengutes ja ilmingutes väga vastuoluline, kuid sellegipoolest ei peaks me olema pidevas hirmus midagi kaotada, vaid raskustest hoolimata olema lootusrikas ja otsima seda, mis viib edasi. See on veel eriti oluline väikese rahva puhul, nagu me oleme, kuid meil on ometi – vähemalt muusika osas – maailmas siiski saavutatud nähtav kohalolu koht.
Olles näinud soome kogukonda Rootsis, kus järgmine sugupõlv omavahel juba vaid rootsi keelt räägib, siis eesti kultuuri ja rahvusteadvusega pole asjad sugugi halvasti. Mitmed välismaal elavad eesti pered kolivad mõneks ajaks või isegi alatiseks Eestisse tagasi, et lapsed saaksid siin koolis käia. See on väga oluline, sest koolil on rahvusliku identiteedi kujunemisel suuremgi roll kui vanematekodul. Aga küsida võiks: miks nad siit üldse ära läksid? Miks on iive Eestimaal ikka veel negatiivne? Miks ei ole ikka teoks saanud Jakob Hurda ja tema kaasvõitlejate omaaegne nägemus sellest, kuidas iseseisev eesti rahvas elab õnnelikult ja turvaliselt harmoonilises ühiskonnas?
18 aastat tagasi lahkusite Eestist, elasite pikalt Soomes ja Rootsis ning nüüd Saksamaal.
Kui ma väga noorena esiteks Poolasse läksin, ei teadnud ma seda, mida nüüd. Kuid uutele mõjutustele olen alati avatud. Kõigis neis erinevates ümbrustes olen ma midagi kogenud ja usun, et ka maailmas ringi vaadates on võimalik säilitada sügav seos kodumaaga. Kui ma ise õppima läksin, polnud see lihtne, side kodumaaga tähendas nädalaid telefonikõne järjekorras ootamist; tänapäeval on see iseenesestmõistetav, et elame oma vaimus mitmes riigis korraga. Tehnoloogia areng soodustab individualiseerumist ja enesekesksust, kuid sellel on ka omad positiivsed küljed, nagu näiteks see, et saad ükskõik kust oma kodumaa ja lähedastega suhelda. Vähe tähtis pole ka kiire ja soodne lennuühendus, mille abil võin olla täna Frankfurdis ja homme Tallinnas. On tekkinud uus eestlaste kogukond, sarnane iirlaste omale, kellele kodumaa ei tähenda mitte ainult mälestusi, vaid identiteeti, mille nimel aktiivselt tegutseda ja kes armastuse, hoolivuse ja murega oma kodumaa olemust nii rahvusvahelisel kui ka kodumaisel areenil edasi viivad.
On vaja teada, kuhu sa kuulud ja seda arendada, sest läbi Euroopa Liidu võimalikuks saanud globaliseerumine ei ole mitte pealesunnitud saatus, vaid võimalus. Mul on väga hea meel, et mu teoses esitab soolopartii Kai Rüütel, kes on sedasama kogenud, millest ma siin räägin. Mu teos algab viiulisoologa, mille koor üle võtab. Need on nagu individuaalsed hääled, millest hiljem kujuneb tervik. Teoses kordub ikka ja jälle küsimus: millal me oleme valmis? See on märk lõpetamatusest, millest ma ülalpool rääkisin, kuid see on ühtlasi ka võimaluste ja lootuse märk.
Tõlkinud Ia Remmel