2018. aasta septembris ilmus Loova Euroopa programmi ja Euroopa džässipromootoreid ühendava Europe Jazz Networki toel unikaalne ja entsüklopeediline raamat “Euroopa džässi ajalugu. Muusika, muusikud ja publik vastastikustes seostes”. Meie seisukohalt ilmus teos väga õigel ajal – naljaga pooleks võib väita, et ka see teos on mõningal määral pühendatud Eesti džässi 100. aastapäevale. Sest nii üllatav kui see ka pole, oli meie džässil, mis on kaasa teinud kõik meie riigile poliitilistes tõmbetuultes osaks saanud muutused, põhjust pidada tähelepanuväärset juubelit koos meie riigiga.
Kõnealune Euroopa džässi ajalugu käsitlev teos ilmus sarjas “Popular Music History”, mis ilmub Londoni kuningliku akadeemia väljaandel. Sarja toimetaja on tuntud inglise džässbassist-kriitik-ajaloolane-kirjanik Alyn Shipton, väljaandja kirjastus EQUINOX. Sarjas on siiani ilmunud 21 raamatut, neist kaheksa on otseselt seotud džässi või džässmuusikutega.
Pikalt ja põhjalikult (ettevalmistusteks kulus kuus aastat) koostatud esimene kogu Euroopat erapooletult käsitlev teos vaatleb 741 leheküljel džässi arengut riikide kaupa. See on oma ambitsioonikuselt pretsedenditu ettevõtmine – selgitada välja tõde, nii palju kui see võimalik on. Nagu toimetaja Francesco Martinelli ettevalmistaval konverentsil mainis, oli algul plaanis 500-leheküljeline teos, mis olude sunnil paisus hoopis suuremaks, sest üliolulist materjali, mida kuidagi ei saanud välja jätta, kogunes sedavõrd palju. Euroopa džässi ajaloo süvauuringul oli kaks mõjuvat põhjust: esiteks tõsine vajadus kõikehõlmava ja tõese info järele, ja teiseks tõsiasi, et Ameerikas, kus džässiajaloo uurimusi on ilmunud ridamisi, käsitletakse džässi liiga Ameerika-keskselt, unustades tavaliselt Euroopa ja eurooplaste osa selle muusikaliigi arengus.1 On ju džäss tegelikult rassi- ja rahvusteülene nähtus, tekkides Ameerikas vaid seetõttu, et kõik, nii valge kui ka musta rassi kümnete rahvuste esindajad, olid siin võrdses seisus – kodumaast kaugel olevad immigrandid. Raamat on peatükkideks jagatud geograafilisel põhimõttel: Lääne-Euroopa (seitse riiki), Skandinaavia (viis riiki), Kesk-Euroopa (seitse riiki), Ida-Euroopa (kolm riiki), Edela-Euroopa (kolm riiki), Balti riigid (kolm riiki), Kagu-Euroopa (kümme riiki) ja Euro-Aasia (kolm riiki). Siia lisandub kuus temaatilist peatükki varastest Aafrika-Ameerika show-gruppidest Euroopas, Django Reinhardti mustlas-džässist (nn manouche jazz),2 juudi muusikast ja ka avangardi osast, nn Atlandi-ülesest dialoogist, džässist filmides ja džässifestivalidest. Neile lisanduvad sarja üldtoimetaja Alyn Shiptoni sissejuhatus ja raamatu koostaja Francesco Martinelli pikem artikkel “Lood, mis vajasid ärarääkimist”.
Raamatu eriliseks väärtuseks on tõsiasi, et kõik artiklid telliti käsitletava maa tunnustatud, enamasti doktorikraadiga džässiajaloolastelt. Seetõttu on neis lähtutud ka seal valitsenud kultuurikontekstist ja ajaloolistest paratamatustest. Antud printsiip tekitas ka probleeme – enamiku autorite emakeel pole ju Oxford English ja osa artikleid tuli üldse tõlkida. Probleemist aitas üle teose keeletoimetaja Dean Bargh, tuhat tänu talle ka siinkirjutaja poolt. Autorid on kasutanud ulatuslikku rahvuskeelset kirjandust, mis aitab oluliselt aru saada toona selles riigis valitsenud oludest (fašism Hitleri Saksamaal, stalinism NSVL-is). Nüüd on ajalooline tõde džässist esmakordselt ka inglise keeles kõigile kättesaadav.3 Raamat sisaldab palju unikaalset fotomaterjali ja illustratsioone. Iga artikli lõpus on korrektne bibliograafia, veebisaitide aadressid ja kuulamissoovitused. Teose lõpus on sellisele teosele kohustuslikud bibliograafia, filmograafia, isiku- ja tööde register. Üks vajalik peatükk “Naised Euroopa džässis” jäi kirjutamata, kuna ei leidunud piisavat infot valdavat autorit. Sellest on väga kahju, märkimist väärivaid naisi on ka Eesti džässis mitmeid.
Selge on see, et kogu seitsme- ja poolesaja leheküljelist tiheda infoga täidetud teost paaril leheküljel ümber ei jutusta. Parim soovitus on raamatut ise lugeda. Tõestamaks, et asi vaeva väärib, toon siinkohal mõningad huvitavad infoleiud. Kas teadsite, et:
* esimene džässifestival Euroopas toimus 1948. aastal Nice’is;
* džässi “klarnetikuningas” Sidney Bechet valdas ooperiliteratuuri paremini kui enamik tema Euroopa publikust;
* maailmakuulus klassikaline pianist Friedrich Gulda4 oli ka suurepärane baritonsaksofonist;
* juba 1935. aastal (st kümme aastat varem kui džässi sünnimaal USA-s)5 alustati džässi õpetamist Zürichi muusikaakadeemias.
Jääb vaid huviga oodata, kuidas sellele faktirohkele teosele reageerivad USA džässoloogid. Huvitavat lugemist!
Koostajast:
Itaallane Francesco Martinelli on Siena džässiülikooli6 ning Livorno ja Trento konservatooriumi džässi- ja popmuusika ajaloo õppejõud. Alates 1970. aastast tegutseb džässkultuuri populariseerija, ajakirjaniku, lektori ja õppejõuna. Ta on ka aktiivselt tegutsenud mitmete džässifestivalide (kaas)organisaatorina (Pisa džässifestival, “La Nuova Onda”, “Instabile Festival”). Ajakirjanikuna kirjutab ta aktiivselt Itaalia ajakirjades Musiche, Musica Jazz ja Il Giornale della Musica, samuti veebilehtedel All About Jazz ja Point of Departure. Ta on ka regulaarne maailmamuusika-ajakirja Songlines autor. On koostanud diskograafilised väljaanded Anthony Braxtoni, Evan Parkeri, Joelle Léandre’i ja Mario Schiano loomingust. Juhib koos Siena džässifondiga džässiõppekeskuse ja Itaalia tähtsaima sellealase arhiivi ning raamatukogu Arrigo Pollio tööd.
1 USA-s ilmunud artiklites kirjutati Euroopa džässist põhiliselt nn külalise positsioonilt, st lühiajalise visiidi (näiteks festivali või kontserdireisi) muljete põhjal.
2 Manouche jazz – mustlasdžäss, sai nime hiilgava kitarristi, prantsuse mustlase Django Reinhardti suguvõsa nimest.
3 Näiteks oli seni endise NSVL territooriumil elanud rahvaste kohta ingliskeelsena kasutada vaid Vene džässi käsitlev raamat, kus mõningaid teiste rahvuste esindajaid mainiti vaid möödaminnes – NSVL kodanikena, pealegi polnud see arvestataval uurimuse tasemel (Martinelli intervjuu ajakirjale All About Jazz).
4 Friedrich Gulda (1930–2000) oli esimene üksikisik, kellele Viini muusikaakadeemia annetas Beethoveni sõrmuse, mille ta mõne päeva pärast protesti märgiks akadeemiale tagastas… Tuntud ka hüüdnimega pianist-terrorist.
5 USA esimene džässiõppeasutus Berklee muusikakolledž asutati 1945. aastal Bostonis (algul kandis nime Schillingeri muusikamaja), praeguse nime Berklee kolledž sai 1954. aastal.
6 Siena džässiülikooli asutas ja seda majandab erakapitalil põhinev Siena džässifondi (asutatud 1977). Asus vanas kindluses, mis on õppetööks sobivalt kohandatud ja sisustatud – eeskujulik raamatu- ja plaadikogu, 20 kõige vajalikuga komplekteeritud helikindlat klassiruumi ja vabaõhulava kindluse hoovis.