Pärt Uusberg on loonud erilise, võimsa teose, mille esmaettekanne oli mullu 31. detsembril. Nüüd on välja antud CD ja DVD koos täpse pildilise saatega muusikale. Kui kasutada üldkirjeldavaid sõnu, peaksid need olema “vanamoodne ajaüleses tähenduses” ja “ürgne” – nii tasane, sujuvate üleminekutega, samas kiriklikult kõrge on see teos. Tahaksin kasutada terviku kirjeldamiseks ka sõna “talvine”, ehkki ringkäik Eestimaa atmosfääris algab talvel ja kulgeb läbi kõigi aastaaegade uude talve. Üldine kõlapind on aga aukartustäratava tonaalsusega, temperatuurilt pigem külm. Järske sädemepuhanguid siin ei kohta. Kõik muusikalised üleminekud on sujuvad ja teose osad tihedalt üksteisega seotud. Muusikateos koosneb väärtluulele loodud helitsüklitest, mille vahel on instrumentaalpalad ning rahvaluulehetked.
Talvemeelsus rajaneb Juhan Liivi luulele. Kevadet kannab Henrik Visnapuu vaimsus, suve Ernst Enno helk ning sügist Viivi Luige muretuul. Juhan Liivile on antud ka lõppsõna, taas talves. Tervik moodustub nii pildi, heli kui ka teksti kooskõlas. Kujutage ette näiteks Visnapuu luuletuse “Nii kargelt hingab” ülevat esitust, vaadates rabamaastikku kevadiste suurvete aegu. DVD-l esitatud pildid on pandud elama, tekitades kohaloleku tunde. Teate ju küll seda foto osalise külmutamise ja teatud elementide liigutamise trikki, mis rõhutab hetke ilu. Minul tekkis raskus väärtluulesse süvenemisel – pildid kiskusid endasse, muusika tahtis kaasaelamist ja luule üle järele mõtlemine nõudis korraga liiga palju. Kui tahta kõigesse sisse minna, peaks plaati mitu korda kuulama-vaatama. Ja see on hea.
Piltidest kumab ja muusikast kostub igavikulist rahu. Midagi sellist, milleni teadlikkuse tehnikat harjutavad inimesed üritavad jõuda. Selles ajaüleses aegluses on tänulikkust ja lugupidamist ning ülevalt ja alt mustaga ääristatud vaadet öötaeva poole. Meie maa suurus ja avarus on rõhutatud nii kaadrites kui ka helis. Kooride selge vokaal ja juhanliivilik murelik meelelaad toovad meie omailma hästi esile. “Eestimaa atmosfäärid” on väga mõtlemapanev teos. Meelde ei jää lootusetust ega raskust, küll aga tõsidus, kuna kõik tuleb sügavusest. Ilmselt hinge sügavusest. Hendrik Visnapuu mõte “kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puutun” iseloomustab hästi teose täidetud eesmärki olla austusavaldus Eestimaale ja vaade eestlaseks olemisele.