Helimeri, millel seilavat viieliikmelise meeskonnaga laeva kapten Kirke tüürib, on tugevate tuulepuhangute ja hoovustega ning pigem tormine kui tüüne. Album rabab kvinteti liikmete kõrgtasemel mängutehnikaga, “pihtas-põhjas” rütmilise eksaktsuse ja koosmänguga, mitmekihiliste tekstuuridega ja energeetilise “ehitamisega” paigutisest vaikelust plahvatuslike kulminatsioonideni. Kirke Karja omalooming on nõudlik, selles on palju ärevat meetrikat-rütmikat ja tehniliselt keerukaid passaaže. Kuid kui mängijad on nii kõrgest klassist nagu soomlane Mikko Innanen ja leedulane Liudas Mockūnas (puhkpillid), prantslane Etienne Renard (kontrabass) ja eestlane Hans Kurvits (trummid), ansamblijuhist rääkimata, ei jää tehnilised raskused jalgu, esitatav materjal kerkib noodilehtedelt ja tõuseb free-jazziliku elaani ja energiaga “looma ja lehvitama”. Eriti põnev tämbraalne leid on madalad puhkpillid (Innanenil baritonsaksofon ja Mockūnasel kontrabass-klarnet), mis loovad harvaesineva raskuskeskme. Ekstaatilisemad sööstud kõlavad kõrgemas tessituuris, alt- ja sopransaksofoni kõrgregistris.
Kirke Karja looming paigutub vabajazzi maastikule, samas tundub, et kogupildis on suurem osakaal kompositsioonil, mitte sellel, mida me nimetame tavamõistes jazz-improvisatsiooniks. Plaat mõjub tervikliku, sisuliselt attacca kulgeva teekonnana, kus pealkirjad (“Hea rähn”, “2nd Movement”, “3rd Movement”) pole enamat maamärkidest. Ehk vaid lõpulugu “Ilha da Queimada Grande” otsib mingit programmilist seost Brasiilia samanimelise looduskaitsealuse saarega, mida asustab haruldane madude populatsioon. Albumi lõppu on peidetud ka hidden track, mis pole puänteeriv, nagu sellistel puhkudel tavaline, vaid mõjub eelnenud helirännaku pikendusena, olles aleatoorilisem-arütmilisem kui neli “ametlikku” kompositsiooni.
Usutavasti veelgi plahvatuslikum kontserdil kui plaadil, on Captain Kirke and the Klingons esmaklassiline rahvusvaheline koostöö, kus rooliratta taga on oma põlvkonna üks loomelennukamaid Eesti jazzmuusikuid.