Mis võiks olla atonaalselt abstraktsem kui avakosmos oma inimvõõras anorgaanilise keemia ja füüsika stiihias? Teisalt on enamik kosmosejutustusi muidugi tonaalsed (Eestis näiteks Grünberg ja Sisask, kelle stiilielemente on ka käesoleval albumil, polü- ja atonaalsust tasakaalustamas pikad orelipunktid ja modaalsus). Mõned laadilised, etnograafiale viitavad lõigud on vägagi kohased, pakkudes viiteid muistsete hõimude kosmogooniamüütidele. Vähemalt alates Aare Toikka lavastusest “Eesti kosmos”, kus osales Tuule Kann, on kannel olnud mu jaoks kosmiline pill, “eelajalooline kosmoselaev” (J. Tätte jr). Sama kehtib kandle sugulase, Liis Viira mängitud harfi kohta, olgu siis sisasklikes “planeedilaadides” või abstraktsemates joonistes. Midagi üleinimlikku on juba selle pilli kõlas eneses – lausa piltlikult kõneldakse öötaevast maalides (“Hercules”), kus Mart Soo kitarri ja harfi puäntillistlikud partiid peegeldavad tähtede lõputut kustumist ja süttimist. Kosmilist kiirust kujutavad ilmekalt Liis Viira väledad agoogilised improvisatsioonid kaetud keeltel ja keelekandadel.
Väga laias mõttes on tegu ambient-albumiga. Üsna lahtise struktuuriga ambiendist eristab ansambli loomingut selgemalt piiritletud ja tihendatum vorm. Lisanduvad tehislikud, kohati raadiohäirelikud foonid. Sonoristlikku musitseerimist võimaldab helide genereerimise programm Kyma, mida käsitseb Scott L. Miller. Ambiendi stiilimarker – südametööga suhestuva pulsi puudumine – võõritab juba iseenesest inimelust ja -kultuurist, erandiks pala “M 12”, mis seob kosmoslikud helid Aafrika rituaaltantsu rütmikaga. Kosmosetemaatikast eristub loodusdoki heliribaks sobilik “Scorpius”, mis on oma etnoliku pehmusega justkui hirmuäratava lülijalgse (ja vastava tähemärgi all sündinu stereotüübi) rehabilitatsioonikatse. Aga ka siin võlvub laotus, mille all astlamees oma samme seab – Viira harfi etnoloom kõnnib Milleri Kyma taevas helkivate Soo kitarritähtede all.
“Atlas of the Heavens” on plaat, kus eklektiline Ameerika kultuurikogemus kohtub eestlusega, mille eklektika seisneb siin kirgliku modernistliku pürgimuse kooselus eluterve iroonia ja krutskilikkuse ning mõningase eleegilisusega. Leidub kõrge oktaanarvuga abstraktsust, aga sonoristlik mõtlemine ja läbitunnetatud dramaturgia laseb muusikale lihtsalt ligi. Plaat sobib oma müstilisuses ka mõtterännakuks.