Riffarrica mitmetähendusliku nime päritolu mõistmiseks tasub sirvida Lennart Meri teost “Hõbevalge”. Ansambel ühendab aastast 2016 koos tegutsenud duot Malva ja Priks. 2017. aastal ilmus neilt kuue palaga plaat “Mässiv”, nüüd on kuulajate ees Riffarrica nime all ilmunud, Maris Saviku poolt kaunilt kujundet album.
Nomen est omen – võrreldes eelmise üllitisega on “kärri ja mürri” manu tulnud, ehkki instrumentaarium on ju sama – ikka Kulno Malva “akordioneerimine ja torupillerdus” ning Kristjan Priksi trummeldamine. On nii laulu kui ka instrumentaalpalu. Aga kui akordion ja torupill huugavad nagu vahuse jõe mühisevad lained või nagu Kirk Hammetti ja James Hetfieldi kitarrid Metallica parimatel päevadel, mässiv trummimäng takkaperra, on tulemus ikka väga “kivi ja veeremine”. Võtkem näiteks alguspala “Härg” oma maad raputava, tammuva maagilisusega, sellele järgnev “ummammaa” (“Udune ilm”), elektrooniline instrumentaal “Kaerapidu” või raevukas “Duell”... Selles, et helipilt just nõndamoodi rokib, on oma osa kindlasti ka ansambli Winny Puhhi liikmest helimeistril Silver Lepastel, kes on Clockwork Studios kogu kraami üles võtnud ning miksinud. Muidugi ei puudu plaadilt ka kaunid helimaastikud nagu “Helletus”, mille Kaarel Kree poolt Männikjärve rabas üles võetud videot võib YouTube’ist kaeda.
Riffarrica muusika põhineb suuresti regilaulul, on ju mõlemad härrad lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia ning teatud ja tunnustet tegijad pärimusskeenel. Regilaulu on erinevate esitajate poolt eri aegadel igatepidi käänatud ja väänatud, sätitud ja säetud, küll helgemas ja arhailisemas, küll karmimas ja tänapäevasemas võtmes. Käesolev helikandja kuulub vaieldamatult tolle jõulisema otsa manu. Riffarrica rififolgiga igav ei hakka, saab juuksed lehvima ning kaela kangeks!