Kui kevadel 20 aastat tagasi tuli teade viiuldaja ja dirigendi Yehudi Menuhini (22.04.1916 – 12.03.1999) surmast, tundus see muusikamaailmale lausa uskumatu. Niivõrd oldi harjunud tema ärksa kohalolu ja innuka tegutsemisega.
David Dubal kirjutab oma raamatus “Vestlused Yehudi Menuhiniga” (“Conversations with Yehudi Menuhin”), et “ta rändas kogu maailmas nagu võluvaibal, viiul käes nagu maagiline kepp. Ta võlus ja puudutas paljusid inimesi võibolla enam kui mõni teine viiuldaja ajaloos. Ta nime teati igas peres alates ta lapsepõlvest. Harva, kui üldse, on inimene elanud nii hästi üle imelapse perioodi ja olnud edukas ka täiskasvanuna… Tänapäeval on väga vähe inimesi, kes sümboliseerivad publikule artisti kui visionääri ja humanisti. Menuhin on üks viimastest muusikutest, kes suudab inspireerida paljusid inimesi kunsti tervendavate ja vaimsete kvaliteetide abil.”
Yehudi Menuhin ja Niina Murdvee 1996. Aastal ESTA konverentsil Schloss Elmaus. FOTO AUTORI ERAKOGUST.
Yehudi Menuhini imelapse perioodil langesid kokku kõik head asjaolud: suur tahe varasest lapsepõlvest peale viiulit mängida, kuulekus heale õppejõule, raugematu õplikkus ja arukad vanemad. Yehudi oli vaevalt 10–11-aastane, kui tema repertuaari kuulusid nn suured viiulikontserdid, nagu Lalo “Hispaania sümfoonia” ja Tšaikovski viiulikontsert. Plahvatuslikuks tulekuks suurde muusikamaailma kujunes 11-aastase Menuhini esinemine Carnegie Hallis, kus ta esitas New Yorgi sümfooniaorkestriga Fritz Buschi dirigeerimisel Beethoveni viiulikontserdi. Vanemas eas Menuhin meenutas, et “juba minu poisipõlvest [---] olen alati olnud võimeline tunnetama Beethoveni viiulikontserti. Ma tean, mida tahan edasi anda. Ma tean, milline jõud ja väärikus selles sisaldub. Isegi siis, kui olin alles laps, ei jätnud tänu mu õpetajatele Persingerile ja Enescule muusikateose tähenduse tunnetamine mind kunagi maha… Usun, et mängin praegu Beethoveni viiulikontserti paremini kui mängisin minevikus, põhiliselt sellepärast, et see muusika on saanud sügavamalt minu osaks – mitmes mõttes selgemaks ja arusaadavamaks, ning on samas jätkuvalt täis imet ja müstikat. Lapsena lähtus mu esitus intuitsioonist, nüüd on lisandunud sellele loogiline lähenemine. Minu kestev kiindumus Beethovenisse on pigem selline, nagu ma tunneksin mingi mälestuse suhtes: see muutub aastatega järjest täpsemaks, akumuleerides tähendust nagu väärt ja usaldusväärne kaaslane.”
Menuhin nimetas oma noorepõlve iidoliteks Jascha Heifetzi ja Fritz Kreislerit, samuti imetles ta Misha Elmanit, keda nimetas kõlakujunduse eriliseks meistriks. Heifetzi puhul imetles Menuhin ta erakordset enesedistsipliini ja täpsust, nii et ka tema sooja tooniga mäng oli oma täpsuses justkui kompuutriga kalkuleeritud. Midagi ei jäetud juhuse hooleks, kõik oli nagu poleeritud uuesti ja uuesti. Heifetzi vastandina oli Kreisleri toon Menuhini tunnetust mööda nagu päikesevalgus – piisavalt soe, et sulatada südant. Menuhini meenutustest loeme: “Kui ma olin laps, tahtsin mängida viiulit niisama hästi kui Heifetz ja suhelda kuulajaga nii nagu Kreisler seda tegi.” Erilise soojusega rääkis Menuhin oma õpetajast George Enescust: “Ma mäletan alati tänulikult Enescu mõju: ta austust muusika vastu, kõige inimliku ja kogu elu vastu; ta rüütellikkust naiste suhtes ja peaaegu harrast õrnust rääkides lapsega. [---] Kõiges, mida ta tegi, oli stiili... muusikat tehes – olgu siis viiulil või klaveril, dirigeerides või lauldes või lihtsalt muusikast rääkides.”
Oma lemmikutest ei väsinud Menuhin oma intervjuudes rääkimast, püüdes leida võimalikult kauneid kirjeldusi erinevate teoste esituste, pillimängijatele iseloomulike väljendusvahendite kohta, nende mõjust publikule jne. Hiljem lisandus muidugi palju uusi nimesid, eriti koostööst mitmete heliloojate ja dirigentidega. Legendaarseteks võib pidada tema koostööd Elgari, Britteni, Bartókiga, sõprust Oistrahhi ja Rostropovitšiga. Põnevaks võib hinnata ta koosmusitseerimisi Ravi Shankari ja Stéphane Grappelliga.
Menuhini enda mäng oli ehe. Pealiskaudne, “kloonitud” ettekanne oli talle võõras, ta ei lubanud seda endale ega aktsepteerinud teiste puhul. Menuhini viiul kõlas alati niisuguse veendumusega, et lummas publikut. Isegi juba eaka Menuhini kontsertide videolt tajume (kuigi käed ei kuulanud enam eriti ta sõna), et see kõige tähtsam – muusikaline sõnum – antakse edasi harda pühendumisega. Lev Raaben on tabavalt kirjutanud: “Menuhini mängus kuuled seda, mida kuuled harva: igale muusikalisele fraasile annab ta kordumatuid nüansse, iga muusikateos otsekui valgustub tema rikkaliku natuuri kiirguses. Aastatega muutub ta kunst järjest soojemaks ja inimlikumaks, jäädes samal ajal “menuhinlikult” targaks.”
Nadia Boulanger kirjeldas kord Menuhini kontserti: “Ta mängis hulga lisapalu ja viimane neist oli aeglane osa Brahmsi sonaadist d-moll. See, mis juhtus, oli kirjeldamatult täiuslik. Kogu saal leidis end olevat samade emotsioonide haardes, mis tingis erakordse kvaliteediga vaikuse. Igaüks mõistis, tundis, osales selles, mida mängija ise pidi samal ajal tundma.”
Inimesena oli Menuhin soe, samas vajadusel väga julge ja otsekohene. Temaga oli kerge suhelda. Mul oli au kuuluda paar aastat temaga koos Euroopa keelpilliõpetajate ühingu (ESTA) juhatusse ja veenduda, kui täpne ja selge ta oli oma põhimõtetes ja põhjendustes. Mõeldes Menuhinist kui viiuldajast on eriliselt kahju, et ta ei esinenud kordagi Eestis. Tõsi, veebruaris 1993 oli Eesti publikul võimalus näha meistrit dirigeerimas Estonia kontserdisaalis oma orkestrit Philharmonia Hungarica (Saksamaa). Aga see tabamatu fluidum, mis temast kui viiulikunstnikust kiirgas, jäi meil vahetult kogemata.
Menuhin on plaadistanud viiuldajana ligi saja ning dirigendina ligi poolesaja helilooja teoseid. Tundub, et üksnes seda on ühe inimese kohta palju ja enamgi veel. Ometigi oli veel kaks olulist tahku ta elus, mille järgi teda tuntakse ja mäletatakse. Esimeseks tahaks nimetada hoolt noorte viiuldajate järelkasvu eest. Mis võis selle põhjustada? Imelapsena, kelle tee näis olevat sirge, tuli Menuhinil (vaatamata ta kiidusõnadele oma õpetajatele) mitu korda oma arenguteel “võtta aeg maha” ja teha kontsertide andmises pikem paus; esimesel korral tegi ta seda juba 19-aastasena, hiljem veel kahel korral. Ta ise põhjendas seda vajadusega kontrollida oma pillimängu, tunnetada oma organismi selles, süveneda tehnika küsimustesse, mõista pillimängukunsti kogu olemust. Menuhin väljendas end üsna piltlikult: “isegi kui ma riskin kaotada tulevikus kõik kuldmunakesed, pean ometi teadma, kuidas haneema neid munes.” Juba küpse ja tuntud muusikuna võttis ta vastutuse noorte arengu eest talle omasel viisil: rajas andekate noorte muusikute jaoks Londonis omanimelise kooli (Yehudi Menuhin School), kirjutas koos William Primrose’iga kahasse raamatu “Viiul ja vioola” (“Violin and Viola”), tegi videoseeria “Kuus tundi Yehudi Menuhiniga” (“Six Lessons with Yehudi Menuhin”), mille põhjal avaldati hiljem raamat, kirjutas esseekogumiku “Teema variatsioonidega” (“Theme and Variations”), osales Gstaadis rahvusvahelise muusikaakadeemia asutamisel, rajas omanimelise rahvusvahelise konkursi noortele viiuldajatele (International Menuhin Competition for Young Violinists), oli ESTA Inglise sektsiooni esimene president ja hiljem mõned aastad ESTA president.
Mitte vähem tähtsaks loetakse Menuhini tugevat sotsiaalset närvi, vastutuse võtmist kriitilistes ja keerulistes situatsioonides. Toetada Saksamaal natsirežiimi ajal dirigeerinud Furtwänglerit ja lindistada temaga juba aastal 1947 Beethoveni viiulikontserti nõudis Menuhinilt kui juudilt suurt sisemist jõudu, mis ei leidnud sugugi heakskiitu paljude juutide poolt kogu maailmas. 1950. aastal andis Menuhin esimese kontserdi Iisraelis. Oma kirjas Iisraeli impressaariole, kes hoiatas, et võib olla ohtlik tulla kontserdiga Iisraeli, vastas Menuhin, et tahab seal mängida just sellepärast, et mängib ka Berliinis: “Mis puutub ohtudesse, siis neid ma ei karda. Kui on inimesi, kes tahavad mind kuulata, siis ma tulen ja mängin.”
Saanud UNESCO egiidi all toimiva rahvusvahelise muusikaühingu IMC (International Music Council) presidendiks, tõusis Menuhini autoriteet ja ta sõna kaal maailmas tugevalt. Märkimisväärseks kujunes Menuhini kõne 1971. aastal Moskvas toimunud IMC kongressil. Venemaal kõige positiivse väljatoomise kõrval tõi ta taunivalt esile kultuurilise vabaduse puudumist tollases Nõukogude Liidus ning rõhutas, et muusikat ei tohi kasutada propaganda vahendina ning et muusikutele tuleb anda avaldamis-, liikumis- ja esinemisvabadus.
Nimetama peab ka Menuhini suurt heategevust. Kuuludes n-ö suurte honoraride saajate nimekirja, oli tal kombeks kulutada osa honorarist annetusteks Punasele ristile, sõjajärgsetele ülesehitustöödele, koonduslaagrite ohvrite aitamisele, orkestrite (kellega ta esines) pensionifondile jms.
Menuhini elutööd pärjati paljude autasudega, auliikme staatustega, Sir’i ja paruni tiitliga jne. Bruno Monsaignon on oma filmis “The Art of Violin (The Devil’s Instrument)” tõdenud, et Menuhini surmaga sai läbi XX sajandi alguses sündinud legendaarsete ja omanäoliste viiuldajate ajastu, kuhu tema kõrval kuulusid Mischa Elman, Jascha Heifetz, Nathan Milstein, Henryk Szering, David Oistrahh jt. Õnneks on teda rikkalikult plaadistatud, filmitud ja intervjueeritud. Menuhini elu jooksul kogutud dokumentide arhiiv on nii tohutu tähtsusega, et viis aastat pärast Menuhini surma omandas selle tervikkujul Londoni kuninglik muusikaakadeemia, saades selleks Foyle’i fondilt abi 1,2 miljonit naela. Siis alguse saanud Menuhini fondi digitaliseerimise tulemust näeme Menuhini ametlikult veebilehelt www.menuhin.org, mida pidevalt täiendatakse.