Melomaanil on lihtne sooritada hüpe hard rock’i ja elektroonilise instrumentaalmuusika juurest jazz-rocki või jazzi rüppe. See juhtus ka minuga. Aasta oli 1990 ja sain Harju mäel toimunud “plaadimäel” nädalaks kuulata John Scofieldi albumi “Time on My Hands”. Pärast selle plaadi kuulamist ja ümberlindistamist sai minust sellise muusika veendunud poolehoidja ning eriti hakkas mind huvitama kitarrist John Scofield. Esimese päris enda Scofieldi plaadi ostsin plaadimäelt 300 rubla eest, see oli “Flat Out”. Loomulikult sukeldusin rahvusraamatukogu muusikaosakonnas ajakirja DownBeat aastakäikudesse, et John Scofieldist ja tema muusikast rohkem teada saada. Sel ajal plaadipoes Scofieldi albumeid müüa polnud, tuttavad muusikud, kes käisid välismaal esinemas, said kaasa antud valuuta eest midagi hankida. Enne kroonile üleminekut ma oma kollektsiooni eriti täiendada ei saanudki, kuna uued plaadid olid kallid. Mäletan, et plaadimäelt sai hangitud eelpool mainitule lisaks “Electric Outlet”, “Out Like a Light” ning Tommy Smithi “Step by Step”, kus Scofield oli kaastegev. Hiljem lisandusid “Time on My Hands”, “Meant to Be”, “Grace Under Pressure” jt.
Koolipingist tippjazzi kollektiividesse
Mida ma siis raamatukogus ajakirju uuridest John Scofieldist teada sain? Ohiost pärit noormees läks 1970. aastal Berklee kolledžisse õppima, toona enda sõnul nooti ega harmooniat tundmata. Kitarri mängima ajendas teda, nagu paljusid teisigi, juba keskkoolis ansambel Beatles. Kuna koolivendadeks olid kuulsa jazzpianisti Dave Brubecki pojad, andsid neilt laenatud plaadid ka esimese tõuke jazzimaailmaga tutvumiseks. Berklees Mick Goodricki juures õppides sai Scofield kutse liituda vibrafonist Gary Burtoni bändiga. Sellelt grupilt salvestusi kahjuks pole, küll on aga Scofieldi pala “The Beatles” Gary Burtoni plaadil, mis ilmus Nõukogude Liidus Melodija märgi all. Kooli ajal sõbrunes Scofield soomlase Eero Koivistoineniga, kelle plaatidel ta hiljem kaasa mängis. Bostonis tutvus Scofield ka Pat Methenyga, kes oli Johni arvates peale Mick Goodricki ainuke, kes selles linnas kaasaegset jazzi stiilis kitarrimängu valdas.
Midagi pidid jazzmuusikud Johnis juba varakult leidma, sest 1974. aastal mängis Scofield Gerry Mulligani ja Chet Bakeri Carnegie Halli kontserdil saatebändis. 1977. aastal debüteeris kitarrist sooloartistina, andes välja oma esimese plaadi. Samal aastal tuuritas Scofield trompetist Terumasa Hino ansambliga Jaapanis, järgnes Billy Cobhami ja Georg Duke’i ansambel, trio koos Steve Swallow’ ja Adam Nussbaumiga ning koostöö saksofonist Dave Liebmaniga. Kõik mainitud on jazzi absoluutsesse eliiti kuuluvad muusikud. Veelgi tähtsam muutus toimus 1982. aastal, kui Miles Davis kutsus Scofieldi oma ansamblisse Mike Sterni asemele. Asenduskitarristi rollis oli Scofield ka varem olnud – Gary Burtoni ansamblis Pat Metheny asemel, Billy Cobhami ansamblis John Abercrombie asemel. Charles Minguse kuulsal plaadil “Three or Four Shades of Blues” asendas ta Philip Catherine’i.
Miles Davise bändis osalemine oli kui kitarriaspirantuur. Samasugust mentori rolli etendas omal ajal Eesti rock-kitarristide jaoks Gunnar Graps. Koostöö Davisega tõi Scofieldile palju esinemisi ja enesekindlust omaloominguga tegelemisel. Samal ajal leidis ta enda jaoks uue pilli – poolakustilise kitarri Ibanez AS200, millel mängib tänini. Miles Davise plaadid “Star People”, “You’re Under Arrest” ja “Decoy” toovad välja Scofieldi eripära nii interpreedi kui ka heliloojana.
1984. aastal koostöö Davisega lõppes ja asemele sündis fusion-jazzi supergrupp, millega Scofield salvestas albumid “Still Warm”, “Blue Matter” (ajakirja DownBeat aasta plaat), “Loud Jazz” ja “Pick Hits”. DownBeati lugejaküsitlustes saatis Scofieldi edu – Pat Metheny ja Bill Friselliga konkureerides teenis ta aastatel 1992–1998 parima kitarristi tiitli. See trio moodustas omaaegse “suure” jazzkitarristide kolmiku.
John Scofield on minu jaoks justkui teejuht erinevate jazzistiilide ja esinejate juurde. Iga muusik, kellega ta koostööd tegi, sattus omakorda minu luubi alla. Kui arvestada kõiki plaate, kus Scofield on kasvõi ühes loos kaastegev, saab neid kokku üle kahesaja, lisaks sellele mitmesugune videomaterjal. Eestisse tuleb John Scofield kolmandat korda, kuid juba varem õnnestus mul teda kuulata Soomes, koos orkestriga UMO Eero Koivistoineni juhatamisel ja plaadi “Überjam” kavaga. Iga kontserdi eel või järel võtsin autogrammi, mida muusik alati heatahtlikult jagas, olenemata sellest, kui väsinud ta oli.
Stiilikirev Sco
Milliseid stiile John Scofieldi sooloplaadid hõlmavad? Tavajazzilembesed on albumid “What We Do”, “Works For Me”, “Up All Night”, “A Moments Peace” ja “Past Present”. Scofield on mänginud ka akustilist kitarri (plaadil “Quiet”), aga selline väljenduslaad pole minu meelest päris tema rida. Scofield ei ütle teistele kitarristidele ära, vaid on salvestanud koos selliste tippudega nagu John Abercrombie (“SOLAR”), Bill Frisell (“Bass Desire” ja “Grace Under Pressure”), Mike Stern (“Play”) ja Rudy Linka (“Lucky Southern”). Mitmeid kordi naaseb John elektrilise fusion’i või gruuvi juurde (“A Go Go”, “Bump”, “Überjam”). Tal on oma nägemus bluusist (“Piety Street”), kantrist (“Country for Old Men”) ja Ray Charlesi muusikast (“That’s What I Say”). Auhindu oma muusika eest pole John eriti saanud, aga Grammyd tulid parima instrumentaaljazzi plaadi eest nii 2016. kui ka 2017. aastal (varalahkunud pojale pühendatud “Past Present” ja “Country for Old Men”).
Jazzi suurkujud saavad oma austajatelt hüüd- ja hellitusnimed. Kui John Coltrane oli Trane, siis John Scofield on Sco. Kolleegid pole kiitusega kitsid. Üks Sco kauaaegsemaid lavapartnereid trummar Bill Stewart tõdes mullu, et Sco on veel paremini mängima hakanud kui üheksakümnendatel. Ka kava “Überjam” muusikud kinnitavad, et Scofield on väga avatud kõigele uuele, mida muusika pakub, kuid juhib oma ansambleid kindlakäeliselt. Ise arvab kitarrist, et iga plaat, millega ta välja tuleb, peab midagi kindlat ütlema, muidu muutub muusika ebahuvitavaks. Muusika komponeerimisel juhindub ta kõige rohkem saksofoni kõlast ja mängulaadist, mistõttu tal on just saksofonimängijatega eriti hea klapp.
John Scofieldist võiks pikalt rääkida, aga parem on teda näha ja kuulata. Seni viimane plaat “Combo 66” kajastab kitarristi vanust ja on väärt korduvat kuulamist. Selle plaadi muusikaga astub kitarrilegend ka “Jazzkaare” lavale.