Pilgeni publikut täis Estonia kontserdisaal oli 19. jaanuaril tunnistajaks armastatud helilooja Sven Grünbergi ilmumisele tema jaoks veidi tavatus vormis ja keskkonnas. Ei mingit elektroonikat, mis on Grünbergi aastakümnete vältel teistest heliloojatest eristanud. Ja tegemist oli autorikontserdiga, kus kõlanud teosed olid ulatuslikumad ja kirjutatud suurtele koosseisudele (koor ja orkester, solistid). Grünbergi teatakse ja hinnatakse eelkõige tema filmimuusika põhjal, helilooja on avaldanud kahetsust, et on oma tegevuse jooksul ehk liialtki filmimuusikasse sukeldunud. Samas, tema muusika filmidele on väga kujundierk ja kuulub Eesti muusika krestomaatiasse.
Kui liikuda väliselt sisulisele, tuleb nentida, et helikeele, seda kujundava vaimse ruumi ja “muusikalise meelelaadi” poolest ei erinenud kontserdil kõlanud üheksa teost (nende seas kaks esiettekannet) sellest käekirjast, mille järgi Grünbergi kohe ära tunneme. Tema elektroonilises muusikas on selgelt esil harfikõlalised passaažid. Seekord kõlasid need Liis Viira “päris” harfilt. Kantileenseid meloodiaid esitas Riivo Kallasmaa oboe. Budistlikke tekste andis edasi Vox Clamantise legato-laul, saatjaks basspillide “kõndiv” pizzicato. Selles avaras raamistikus jättis helilooja faktuuri palju õhku ja salapära, mida toetasid orientaalsed tekstid ja suundanäitavad pealkirjad nagu “Vabanenud meel”, “Jäljed sinu sees” või “Täht, pimedus ja valgus”. Helilooja on nimetanud autorikontserdi kava “muusikaliseks meelemaastikuks” ja kuuldud muusika manas tõesti silme ette visuaalseid kangastusi. Seegi on kvaliteet, mida oodata palju filmimuusikat loonud heliloojalt. Oli aru saada, et esinejad oleksid eelistanud kontserdiõhtu kulgemist attacca, ilma aplausideta, seda toetas ka saali hämar valgus. Osa publik ei mallanud siiski ära oodata ja sekkus kontserdi kulgu plaksutamisega.
Autoriõhtu oli mõeldud teekonnana, kus järgmine teos jätkas sealt, kus eelmine lõpetas. Nõnda pole ka põhjust üht või teist teost üksipulgi lahata või analüüsida. Teoste esitus oli väga plastiline ja rikaste kõladetailidega. Akustilist ruumi avardas see, et instrumente ja hääli võimendati ning lisati saali kajale ka elektroonilist kaja, mis delikaatselt kasutatuna oli igati omal kohal.
Grünbergi muusika paneb elama ja muudab nii avaraks partituuri kui ka esituse tundlikkus. See väljendub agoogikas ja dünaamikas ning faktuuris, mis loob tessituuriliste äärmuste kasutamisega suure kõlaruumi, kus on alati palju õhku. Omaette dimensiooni annab teostele muidugi ka alati olemas olevad viited budistlikule mõtte- ja vaimumaailmale, mähkides vaat et kogu Grünbergi loomingu heatahtlikkuse, sisekaemuslikkuse ja leebe tarkuse loori.