Mu Muusa!
Kogesin hiljaaegu üht peadpööritavalt hurmavat helitööd! Ja ennäe imet – see pärineb meie kodumaisest muusikast! Oma rõõmu pikendamiseks tahan sellest Sulle täpselt nii parajalt pajatada, et Su huulile kerkiks taas see mõistev-lustakas naeratus, mille järele janunen alalõpmata! Et Sa oma asjalikus hajameelsuses vahel teosammulise taipamisega oled, siis luba ma kirjutan tavalisest pisut pikemalt, viidetega ja puha. Kui Sa lugedes igavusest tooli pealt peaks maha kukkuma, ära pane seda teosele süüks, vaid sõitle mu jutustamislaadi, mis oma pikkade põigetega (ja teisal tolmuse täpsusetaotlusega) ennastki vahel ära tüütab.
Tõeline armastus: Helilooja Eino Tamberg koeraga. FOTO ETMM.
Seesinane värske avastus on Eino Tambergi (1930–2010) oratoorium “Amores” aastast 1981. Juba tajun Su kulmu küsivalt kerkimas! Jah, nagu daatumist nähtub, on see teos tõesti ligi neli aastakümmet noor! Just nimelt noor ja mitte vana, sest sealne hõrk värskus pole aastatega kriipsugi kuhtunud. Meistritükkidel pole “parim enne” kuupäeva. Ega need peened prouad ja härrad kõrgemais koolides päris asjata kasuta toda pelutavat terminit “klassika”. Viimane ajab mõnel lausa judinad üle selja käima, sest kõnendi juur olevat kuidagi ohtlikult sarnane sõnale “klass”. Sellest mõttest olevat omakorda juba väga lühike tee Freudi diivani mõistvasse embusse. Aga Sina oled ju kartmatu, kas pole? Näed, juba olengi täiesti kõrvale kaldunud!
Tambergi oratoorium “Amores” on ehtne ja aval ülemlaul armastusele. Aga millisele armastusele? Kas sellisele kiindumusele, mida Sinu vastu tunnen? Armastust ju mitut liiki, lembusel mitu nägu. Helju Tauk, Tambergi põlvkonnakaaslane ja oma ajastu sõnaosavamaid muusikast kirjutajaid, arvas esiettekande järel: “Selles vaadeldakse armastust nii julgelt kehapoolsest küljest, nii avalalt ja samal ajal suure lugupidamisega ajal, kus eriti kirjanduse kaudu oleme harjumas, et kahe inimese lähedus võib muutuda tihtipeale painajalikuks, jõhkraks, solvavaks ja lõpeb terava, isegi tapva rebestamisega.”1 Niisiis kehalise armastusega seotud julge kujundikeel on üks tahke, mis “Amorese” juures võlub.
Maitseprooviks pakun Sulle ridu teisest osast: “Kuldseks ja rohevaks tikitud pihiku alt sulneid lööke läkitab süda nappide rindade paari, mis tuksleb.” Või loe neid pudemeid avaosast: “Su kahe puudutuse vahel terve tulekahi ergavat kirelõõma.” Või hoopis lõiguke neljandast osast, mis Sinule mõeldes kuidagi kummaliselt joobnustavalt mõjub: “Ma tõusen üles piki sinu jalgu, et jõuda su rõõmsate niueteni.” Eksid arvates, et viimase ülestunnistuse peale häbenen silmaripsmed selgroo külge! Punastan vaid pisut. Aga tagasi asja juurde!
Tamberg on “Amoreses” toime saanud õige huvitava vägitükiga. Nimelt põimis ta tervikuks kaunis eriaegsete ja geograafiliseltki kaugete poeetide-poetesside poeesid, selmet tellida mõnelt värsisepalt vajalik terviktekst. Omavahel seostatuna kõlab teoses armastusluule Saalomoni aegadest kuni XX sajandini (pea nüüd vastu, järgneb loetelu!): Catullus, Sappho, Eižens Vēveris, Salvatore Quasimodo, Georg Maurer, “Ülemlaul”, Rabindranath Tagore, Katre Ligi, Jacques Prévert, Vicente Aleixandre, Ain Kaalep, Heinrich Heine, Zsuzsa Ráb, Katri Vala, Viivi Luik, Ellen Niit. Helilooja enese tunnistust mööda nautis ta tekstide sobitamist vähemalt sama palju kui helikoetise kudumist. Raske on selles kahelda. Oli ta ju suur lugemislemb, nagu Sinagi!
Lausa lust kuulata, mil määral Tambergil õnnestus ühendada luuleridade mõttestik ja enese muusikaline võttestik. Seejuures võib aduda, et looja kõnetab kuulajat hoolega valitud vahenditega, pakkumata millegagi üle.
Esituskoosseisuks on neli solisti (sopran, metsosopran, tenor ja bariton), segakoor ja küllalt väike orkester (puhkpillid kõik üksikult), kus suur roll ka löökpillidel. Teose kestuski on oratooriumi kohta napivõitu. Kui arvad, et selle tõiga tingis kokku kuivanud inspiratsioon, siis oled eksiteel! Siit kumab hoopis läbi tükike Tambergi mõtteilmast: “Muusika on üks riskantne kunst – ta toimib ajas. Heliloojal on suur vastutus, kui ta kasutab inimese aega. Kui ta kasutab seda pikalt ja ebaotstarbekalt, siis on see natukene kuritegelik.”2 Kae, milline meeldiv aade! Kas pole siin mingit vaimusugulust Sinuga, kes Sa aega nii väga hindad?
Oratooriumi seitse osa viivad tunnetusrännule, mis kulgeb läbi armastuse kõigi põhiseisundite. Ole nüüd nii hea, haara mõttes mu käest ja tule! Jalutagem koos need rajad läbi.
Avaosa algab õhtuga, mis täidet igatsusest erutet tunnetega: mõtteis keerleb kallimale otsa vaatamise õndsus, tema hääl ja lõbus naer. Nii mõlgutledes haarab ihuliikmeid kuumav rambus. (Kas pole tuttavlik?) Õrna metsasarvesignaaliga pääseb lahti kontrastne teine osa (“Tants”), kus väljendub noore keha liikumise rõõm. Kuuleme rikast rütmikat ja osavalt kirjutet löökpillipartiid, puhkpillide sillerdavad repliigid lisavad hoogu, keelpillide ostinaatsed osad loovad teatava rituaalse sugeme. Ekstaatiline tants jutustab loo Aphroditest, kes paneb kõik ümber kirendama ja kihama.
Järsku avaneb oma meelelises võlus tekst Pühakirjast (“Ülemlaul”). Selles napis ning kammerliku helikoega osas ülistab baritonisolist kauni armastatu keha, võttes appi rikkaliku metafooride kimbu. Taustal kuuleme harfi, keelpillide hella akordikat ja oboe veetlevaid arabeske. (Mõtle nüüd, kuidas võis teksti päritolu ning sensuaalne toon üht “korralikku nõukogude inimest” häirida!)
Neljas osa (“Tüdrukuid õhtusse läheb”) juhatab meid oratooriumi ühe olulisema ideeni, mis naaseb pärastpoolegi. Tolle mõttepärli poetab metsosopran: “Hiljem on liiga hilja. Meie elu on praegu just.” Selle aruka lõime katkestavad tenor ja bariton, kes asuvad nii eraldi kui üheskoos ülistama oma armsama ihu, pakkudes (justkui võisteldes) välja aina erootilisemalt laetud repliike. Äkitsi on kulminatsioon möödas, toimub murrang. Kuuleme kella tiksumist (muide metronoomimärk näitab 60!), misjärel esitab tenor luuleteksti: “Seegi, südamete pilgar, armu metsik karneval lõpeb ja me haigutades tunnistame teineteist.” (Heinrich Heine luuleread!) Joovastuse peeker sai joodud tilgatumaks. Lõpetuseks jäävad kõlama read: “Homme on tuhkapäev ja ma tähistan su lauba tuharistiga ja ütlen: naine tea, sa oled põrm.” Küllalt põrpiv lõpp meeletule ning ekstaatilisele muusikalisele kulgemisele.
Ärevalt neurootilsed toonid toob viies osa (“Umbaknad”). Kuula! Kuula, kuidas keelpillide “värisevad” ja udused jooksud, flöödi põrisev frullato ning sordiiniga metsasarve hüüatused teksti ängi võimendavad! Kogeme korraks suurt üksildust keset inimeste massi, peitu tõmbumise nukrust. Katkestuseta järgneb kuues osa (“Ja seda suve ei tule enam”). Altflöödi kaeblev ja justkui pidetu soololõik juhib meid tagasi öhe. Katsu kuulata kuivade silmadega neid ridu: “Kuid ilma, et ma teaksin, voolab pisaraid mu silmist, sest mul muud ei ole kui su nimi.” Tunnistan, et ma ei suutnud. Ei osanud muud, kui palvetada (kelle poole?), et Sa ei lahkuks mu kõrvalt. Kas peaksin Sinult seda paluma, kas ma julgeks? Kardan selle hetke saabumist, mil ka minul pole muud kui Su nimi!
Lõpmisest osast “Kõik on nii habras” õhkub mõistmise ja lepituse toone. Esimest korda kuuleme solistide kvartetti ansamblis laulmas. Sellega joonitakse taas alla teose tähtsaim iva: “Las ma armastan sind täna, mu armas. Meie elu on praegu just!”. Timpani trioolide saatel lõpeb oratoorium härda palvega: “Las ma armastan sind, armas. Las ma armastan sind.”
Eino Tambergi “Amores” kõlas valentinipäeva kontserdil 14.02 Pärnu kontserdimajas ja 17.02 Tallinnas Kultuurikatlas, esitajaiks solistid Maria Listra, Tuuri Dede, Mehis Tiits ja Tamar Nugis, segakoor HUIK! ning Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. FOTO CARINE ISAND / PLO.
Nüüd oleks vast paslik Sind emmata selle piiritu kannatlikkuse eest, mida mu sõnaohtra suletöö lugemine kindlasti pidi nõudma! Aga Sa ju mõistad, et oleks otse mõeldamatu sellist elamust Sinuga jagamata jätta! Sa ei kujuta ette, kui väga sooviksin Sulle kinkida Tambergi “Amorese” plaadi, et saaksid kuulata ja taaskuulata veendumaks, et ma pole Sulle luisanud. Aga võta näpust! Ei ole värskemat aastal 1986 pressitud vinüülist! Kus on küll suurte muusikainimeste kõrvad (rääkimata sellest, mis kõrvade vahelist ala peaks täitma)? Miks ei tehta uut ja värsket plaadistust? Tambergi “Amores” on meie üks eredamaid vokaalteoseid üldse! Luban siiski pühalikult, et niipea kui keegi plaadi välja annab, saad selle õnnelikuks omanikuks.
Päikest!
Sinu Taavi
1 Sirp ja Vasar, 8.04.1983.
2 Irjas, Kaja. Tundeline teekond. Eino Tamberg: helilooja (lk 77). Tallinn: Eesti Muusika Infokeskus, 2005.