Nagu pealkirigi ilmekalt viitab, on tegemist Kustas Kikerpuu lauludele pühendatud kauamängivaga. Ühtlasi on tegemist mõttelise järjega albumile “Aitäh, Valter Ojakäär”, kus omamoodi rahuliku pieteediga võetakse ette selle helilooja parimad palad ja mõned rariteedidki. Eelmisel plaadil soleeris lauljataride trio Ivi Rausi, Liina Saar ja Helin-Mari Arder, käesoleval plaadil aga duo Ivi Rausi ja Tiit Born. Suuresti on tegemist Ivi Rausi ettevõtmisega. Ta laulab enamiku laule, on kirjutanud suurema osa seadetest ning on ka albumi väljaandja. Kikerpuud tõlgendades liigutakse mööda käimata radu, ometi toimub see tasa ja targu. Kui esimesel plaadil jäi Ojakäär oma olemuselt ikka Ojakääruks, siis antud plaadil jääb Kikerpuu ilusti Kikerpuuks. Born ja Rausi, mõlemad oma matilt tasase laulumaneeriga, ei saagi albumi staarideks. Esile kerkib hoopis see, kuidas on igale loole lähenetud. Kõik on justkui lihtne, lood järgnevad justkui ühes helide pilvepadjas, ükski ei eristu ilmselge sähvatusena. Ometi on igale laulule lisatud oma kaval helikurd, olgu see siis seades, miksimises või lihtsalt suhestumises. Ootamatult aeglaseks venitatud “Taas punab pihlakaid”, mustlasjazzilikult tihe “Langevate lehtede aegu” või suitsuseks maalitud “Kuldkollane” on vaid mõned näited sellest, kuidas Kikerpuu ilusaimat loomingut uude usku pöörata. Ja on, millesse uskuda. Kikerpuu ei olnud pelgalt suurepärane meloodiameister, vaid ka võrratu tekstitegija. Siinses vahenduses saavad tekstid muusikaga võrdväärse kohtlemise osaliseks. Jaan Jaanson kitarril, Aleksandra Kremenetski löökpillidel, Ara Jaralyan kontrabassil ja Jaak Lutsoja akordionil on, nagu lauljadki, tagasihoidlikult materjali teenistuses. Kõik teevad oma tööd hästi, ent ei nõua endale liialt tähelepanu. Kui ennist sai öeldud, et ühtegi staari ega sähvatust plaadil ei välgata, saab ometi albumi äraspidiseks täheks Tiit Borni lauldud “Oleks hea”. O n võimalik nõnda vaikselt laulda ja nõnda väheste vahenditega üks lugu elama panna. Kikerpuu oleks rahul.