Vaatasin eelmisel aastal La Scalas ooperit “Ernani”, mida peetakse Verdi varase loomeperioodi üheks tähtsamaks teoseks. Naispeaosas Elvira rollis esines Metropolitan Opera armastatud sopran Ailyn Perez, kes seekord teenis aga üsna lahja vastuvõtu: kriitikud (Bachtrack, Operaclick, Operawire, Connessi all’Opera) arvasid, et see roll on tema jaoks liiga dramaatiline ning ta ei ole selles vokaalselt piisavalt veenev. Elvira on ikka olnud dramaatiliste koloratuursopranite, nagu Montserrat Caballé, Ghena Dimitrova, Zinka Milanov, Christina Deutekom jt suurroll. Kogu ooperi tipphetk ongi selle rolli avaaaria, dramaatiliste sopranite visiitkaart “Surta è la notte… Ernani, involami” (“Kätte on jõunud öö… Ernani, vii mind endaga kaasa”). Ma ise arvan, et Perez on kaasaja üks kõige kaunima häälekõlaga sopraneid, kuid selles ooperis jäi ta tõepoolest hääleliselt vähe dramaatiliseks. (Eelmisel hooajal esitas ta La Scalas suurepäraselt Violettat ning tänavu on ta Metropolitan Opera’s väga populaarne Mimi Puccini “Boheemis”.) Dirigeeris Àdàm Fischer, minu jaoks oli tema esitus veidi jahe ja eemalolev.
Ooperi lavastas Sven-Eric Bechtolf. Tema eesmärgiks näis olevat tuua publikuni puhtal kujul XIX sajandi ooper koos mõnede XXI sajandi reaalsussähvakutega. Lavastus oli pigem igav, konservatiivne ja staatiline, kus esikohal oli puhas laulmine ja hea muusika nautimine oli esikohal. Võibolla oli algidee huvitav, kuid reaalses tulemuses see ei väljendunud: žestid olid trafaretsed, liikumine liiga skemaatiline. Koreograafia üldiselt toetas lauljat ja andis võimaluse hästi esitada tehniliselt väga nõudlikke passaaže, eriti kiiretes aariates cabaletta’des – mille briljantset esitust publik eriti ootab, et saaks siis õnnestunud esitusele palavalt aplodeerida. Kui solistid ei oleks olnud praegused itaalia ooperi tipplauljad – lisaks Perezile veel tenor Francesco Meli Ernani rollis, bariton Simone Piazzola, bass Michele Pertusi -, siis oleks tulemus kindlasti olnud märksa ebahuvitavam. Milano ooperipublik on traditsiooniline ja nõudlik, eriti, mis puutub Verdi ooperite esitamisse ja lavastamisse ning Milano ooperisõprade ühingu loožidest kuuldus vilistamist ja hõikeid, et Verdi ei ole laadalaulik ning ooperitegemist tuleb tõsiselt võtta. Muusika on vokaalselt väga nõudlik ja esitab lauljale väljakutse anda edasi Verdi kuulsat “parola scenica” (lavaline sõna) ideed. Verdi jaoks oli kõige olulisem anda edasi teksti, lavalist sõna koos täpse muusikaesitusega nii, nagu tema ise nooti oli kirjutanud ilma igasuguste lauljapoolsete lisadeta. See nõuab suurt väljendusrikkust, kuna see ajalooline ooper on üsna raskepärase sisuga ja võib minna igavaks, kui lauljad on vähe väljendusrikkad. Sel õhtul esinenud lauljad said - väikeste mööndustega - vokaalsete väljakutsetega hästi hakkama.
Loo autor koos Ailyn Pereziga pärast etendust. FOTO ERAKOGUST
Mõtlemapanev Kurtági uudisooper
Novembris oli kohalike ooperigurmaanide tähelepanu keskpunktis Györgi Kurtági La Scala tellimusel loodud ooper “Samuel Beckett: Fin de partie. Stseenid ja monoloogid, ooper ühes vaatuses”. Lavastus toimus koostöös Hollandi rahvusooperiga. Dirigeeris Markus Stenz ja lavastaja oli Pierre Audi.
Kuna tegu oli uudisooperiga, korraldati enne iga etendust külastajatele vestlus, kus räägiti ooperi sünnist, heliloojast ja lavastajast ning tutvustati ooperi sisu. Milano ooperipublikule sellised konverentsid väga meeldivad, sageli tehakse neid just enne esietendusi. Kurtági ooper on omapärane juba selletõttu, et sisaldab oma pealkirjas kirjaniku nime. Verdi ei oleks kunagi oma oopereid pealkirjastanud kirjaniku nimega, nagu näiteks “William Shakespeare: Othello”, Kurtág teeb siin aga kummarduse oma mõttekaaslasele, iiri kirjanikule Beckettile. Ka ooperi libreto pani helilooja ise kokku Becketti näidendi põhjal. Beckett õpetas Pariisis inglise keelt ja kirjutas paljud oma teosed prantsuse keeles. Ka selle ooperi tekst on prantsuskeelne (ainult ooperi algul laulab naistegelane aaria inglise keeles).
Lugu ise on mõnes mõttes nagu järg Becketti kuulsaimale teosele “Oodates Godot’d”. Avangardistliku teksti põhimõtteks on, et kõik on juba öeldud, aga ka seda tuleb kuidagi öelda. Sisus vaheldub kaasaegse ühiskonna meeleheide ja äng tragikoomiliste eluseikade ja mõtetega.
Ooperi idee on, nagu ütleb ka pealkiri - “Fin de partie” – “Partii lõpp”, et elu on nagu malepartii, kus juba teatakse ette, kes kaotab, aga mäng käib ikka lõpuni. Lauljatel on selles ooperis ka vastutusrikas näitlejaroll, pikad monoloogid ja dialoogid, kus rõhk on teksti mõtte väljatoomisel minimalistliku muusika saatel. Kurtág laseb publikul palju mõistatada ja ise tajuda. Tihti tekivad dissoneerivas harmoonias meloodiatest déjà vu seosed – siin on justkui kuulda meloodiaid kuuekümnendatest aastatest, arhailisi minnesingerite laule, rahvamuusika värve (orkestris olid kasutusel ungari rahvapill tsimbel ja vene suupill), sarnasust Weberni muusikale. Kurtági põhimõte on öelda võimalikult palju võimalikult väheste nootidega. Ta on uurinud põhjalikult prantsuse keele kõla Debussy ooperis “Pelléas et Mélisande”, ka Poulenc’i vokaalmuusikat ning selletõttu on vokaalpartiis väga täpsed indikatsioonid.
Ooper mõjus kollaažina, mis oli täis mälestusi muusikaajaloost, suundudes muusikalise jõena üsna masendava lõpu poole. Becketti arvates inimese elul puudub happy end. Muusika ja sõna on üdini dekonstrueeritud ja sealt on “välja pigistatud” kõige põhilisem. Üldiselt sellised uusetendused publikut huvitavad, tahetakse näha midagi uut ka ooperiteatris.
Traagiline ja kättemaksujanuline “Elektra”
Kolmas elamuslik etendus La Scalas oli Richard Straussi “Elektra”, kus peaosades särasid saksa staarlauljad Waltraud Meier (Klytaemnestra), Ricarda Merbeth (Elektra) ja Michael Volle (Orestes). Dirigeeris Henrik Nánási. See erakordselt põneva süžeega ekspressionistlik ooper on loodud 1909. aastal kirjanik Hugo von Hoffmansthali libretole, põhinedes Sophoklese tragöödial “Elektra”. Ooperi sisuks on Elektra verejanuline kättemaksuiha oma isa tapjatele. Helikeel on tulvil dissonantse, kromatisme ja Richard Straussile omast nn bitonaalsust.
Ooperi tõi lavale nüüdseks juba lahkunud Patrice Chéreau, praegune on etenduse uuslavastus. Lavastus on inspireeritud itaalia sürrealistliku kunstniku Giorgio di Chirico kujundimaailmast, kus domineerib metafüüsilise linna kujutus kahvatutes värvides.
Elektrana suurepärase etteaste teinud Ricarda Merbeth on varem teinud La Scalas Marie rolli “Wozzeckis” ja Leonoret “Fidelios”. Elektra partii pidevad laskuvad kromaatilised käigud rõhutavad ahastust ja meeleheidet, kõik on raskepärane ja kurjakuulutav. Elektra monoloog “Allein! Weh, ganz allein”, kus ta unistab päevast, mil saab emale isa mõrva eest kätte maksta, on üks kaelamurdvamaid aariaid oma suure ulatuse, keeruka meloodilise joonise, vahelduva tonaalsuse ja raske karakteri tõttu. Merbethi esitus oli suurepärane nii võimsa hääle oskusliku kasutamise kui ka suurepärase näitlemisoskuse tõttu. Ka nõuab Elektra roll suurt vastupidavust: peaaegu kaks tundi kestvas ooperis on peaosaline peaaegu kogu aeg laval ja laulab täisvõimsusel. Tähtsamad Elektra osatäitjad on aegade jooksul olnud dramaatilised sopranid Birgit Nilsson, Leonie Rysanek, Éva Marton.
Suurepärane oli ka Waltraud Meieri osatäitmine (eelmine kord esines ta La Scalas samas osas 2014. aastal) süümepiinades vaevleva kuninganna-ema Klytaemnestra rollis. Ta jäi reserveerituks ja väärikaks kogu loo vältel. Võluv on tema eriliselt kaunis tämber ja hea diktsioon.
Finaalis haaras väga Richard Straussi meisterlik orkestratsioonitalent: kui Elektra tantsib surmatantsu, lisab täisvõimsusel mängiv orkester seda, mida hullunud Elektra ei suuda. Huvitav on ooperi lõpp: kui peategelane on teinud paar ebakorrapärast tantsusammu, istub ta jõuetult ühele kiviplokile, klaasistunud pilk suunatud tühjusesse, justkui olles korraga kivistunud. Tema ülesanne on täidetud, ta on kätte maksnud, ta elul puudub nüüd eesmärk.
Olen tänulik, et mul on olnud võimalus näha ja kuulda nii palju erinevat ooperi- ja kontserdirepertuaari maailma tippinterpreetide esituses. Need on kogemused, mis jäävad kogu eluks.