Dirigent Ingrid Roose Autor/allikas: Marianne Ubaleht/FB
Eesti vabariigi juubeliaastal on keeruline leida kultuurisündmust, mis ei oleks “EV 100” üritusesarjaga seotud. Ühest küljest mõjub see lõputu jada tüütavalt, teisest küljest tekitab võimalusi huvitavate ning erakordsete sündmuste tekkeks. 22. novembril esines suurprojekti “Sada kontserti Eestile” raames Viljandi Pärimusmuusika Aida suures saalis ERSO Ingrid Roose juhatusel. Juba fakt, et Viljandis on võimalik kuulata Eesti esindusorkestri suurt koosseisu, on mainimist väärt ning paigutab selle sündmuse erakordsete hulka. Kava oli täpselt selline, nagu juubeliürituselt võiks eeldada – eranditult Eesti heliloojate teosed, nii kuldne klassika (Heino Elleri “Koit” ja “Kodumaine viis”, Eduard Tubina “Pidulik prelüüd” ja “Kolm eesti rahvatantsu” ning Cyrillus Kreegi “Humoresk”) kui ka uuem muusika (Ülo Kriguli ja Tõnu Kõrvitsa teosed). Kontserti raamisid Elleri teosed. Eelreklaamis lubati tema sümfoonilist poeemi “Videvik”, kuid kontsert algas siiski “Koiduga” ja lõppes “Kodumaise viisiga”. Elleri lood olid kõige tuntumad, kuid samas ka kõige rabedamalt esitatud. Võibolla oli põhjus noores dirigendis, kes tegi ERSO ees oma debüüdi – kanoonilise repertuaari esitamine on ühest küljest kindla peale minek, kuid teisest küljest on publiku ootused alati kõrgemad kui vähem tuntud teoste puhul. Minu jaoks jäid mõlemad lood liiga hektiliseks ja fragmentaarseks. Klassikutest õnnestus väga hästi Kreegi “Humoresk” ning ka Tubina rahvatantsuaineline teos oli esitatud hoogsalt ning veenvalt.
Nüüdisaegset helikeelt esindavad teosed olid valitud Ülo Krigulilt ja Tõnu Kõrvitsalt. Kava kõige paremini esitatud looks peangi Ülo Kriguli teost “Chordae”, mis mõjus oma mitmekülgsuse ja huvitavate helimaastikutega äärmiselt hästi. Ka orkester kõlas selles palas kõige paremini – pillirühmad suutsid saavutada ühtlase tämbri ning eelnevates, klassikalistes lugudes häirinud harali kõla oli suurepäraselt kokku sulatatud. Lisaloona kõlas Urmas Lattikase poolt (jälle!) “EV 100” marsikonkursile esitatud teos, mis oli kindlasti üks kava kõige lustakamaid ning nauditavamaid.
ERSO kontserti ei olnud Viljandis kahjuks kuulamas täismaja. Põhjus oli lihtne – terves väikeses Viljandi linnas polnud üleval ühtegi kuulutust, samuti ei reklaamitud kontserti kummaski muusikaõppeasutuses varem kui päev enne kontserti. Eks selline poolsalaja korraldatud kontsert lisab elamusele ekslusiivsust, kuid publikut oleks kindlasti oleks olnud rohkem, kui orkestri turundusinimesed oleksid veidi vaeva näinud. Seekord pälvis samal ajal Aida väikeses saalis toimunud ekstaatiline “kakaopidu” ja lamamiskontsert rohkem (meedia) tähelepanu kui 100. aastapäeva kingitus Eestile.