Kui valmistusin mais 2013 oma soolokontserdiks Toronto Vana-Andrese kiriku ligi saja-aastasel Casavant’i orelil, pärisin kohalikelt eestlastelt, kes nende muusikutest on sellel haruldasel ja suurepärasel pillil varem mänginud. Erilise lugupidamisega meenutati pikaaegset organisti, koorijuhti ja heliloojat Lembit Avessoni (1925–2008). Sellenimelisest muusikust ei olnud ma siis kuulnudki, kuigi olin juba aastaid püüdnud oma repertuaari täiendada väliseesti heliloojate teostega.
Kui uurisin, kas Lembit Avessonil võiks ka oreliteoseid olla, toodi mulle tema tegevusajast kirikusse jäänud paar käsikirjalist lehte kolme lühikese orelilooga. Need olid “Procession” (2007), “Lobet den Herren” (1970) ja “Pastorale-Trio” (1959). Proovisin lugusid kohe selsamal orelil, kus helilooja ise neid kunagi mängis. Helikeel võlus värskuse ja huvitava harmooniaga. Kuulnud, et keegi ei olegi pärast helilooja surma neid mänginud, esitasin kontserdi lisaloona tõenäoliselt Avessoni ühe viimase oreliteose “Procession”, jagades publikuga ka oma vaimustust selle leiu üle. Pärast kontserti tulid mitmed inimesed tänama ja heliloojast südamlikke meenutusi jagama. Nii algas minu teekond Lembit Avessoni avastamisel!
Lembit Avesson Eesti lipu 100. aaastapäeva juubeli jumalateenistusel Vana-Andrese kirikus. FOTO VANA-ANDRESE KOGUDUSE ARHIIVIST
Kes oli Lembit Avesson?
Neist kolme oreliteose käsikirjast ja kaasaegsete meenutustest innustatuna mu huvi Lembit Avessoni vastu aina kasvas. Kuna olin aastakümneid peretuttav Torontos elanud eesti helilooja ja koorijuhi-organisti Roman Toiga, kes 1990. aasta üldlaulupeost alates Eestiski tutvustamist ei vaja, pärisin ka temalt Avessoni kohta. Needki toilikult napid, kuid kõnekad vihjed andsid inspiratsiooni tutvuda põhjalikumalt tema lähima kolleegi, samas linnas ja kogukonnas tegutsenud kaasteelise, vahest isegi teatavas mõttes konkurendi elu ja tegemistega.
Veendusin, et Lembit Avessoni eluloolised andmed olid “Eesti muusika biograafilises leksikonis” (ilmunud 1990 ja 2007) täiesti olemas. Huvi pakkus tema loomingu pikk ja mitmekülgne nimekiri, sisaldades nii sümfoonilist kui kammermuusikat, instrumentaal- ja vokaalteoseid, kõige enam vaimulikku koorimuusikat sageli liturgilistele tekstidele. Siin-seal leidus ka mõni artikkel Avessoni kohta, nt Avo Hirvesoolt (vt “Kõik ilmalaanen laiali”, 1996) ja Alo Põldmäelt, ka nooditrükiseid kirjastuselt edition 49 ja üksikuid kooriteoste käsikirjalisi koopiaid Eesti muusika- ja teatriakadeemia noodikogus.
Toronto eestlastega Lembit Avessonist juttu tehes mõistsin üsna pea, et tegemist oli ühe väga tähelepanuväärse isiksusega, andeka muusiku ja huvitava heliloojaga, kelle teoseid kanti sageli ette helilooja enese juhatusel tema asutatud kooriga Musica Divina ja selle juurde loodud orkestriga Musica Viva. Avessonile olid need kollektiivid otsekui labor, kus oma käsikirjalisi, vahel ka üsna valmimisjärgus teoseid proovida ja siis vastavalt saadud kogemustele kontserdi lähenedes täiendada ja parandada.
Avessoni looming leidis siiski laiematki kõlapinda. Tänu sellele, et Stochkolmi eestlaste muusikaelu üks juhte Harri Kiisk oli aastaid Lembit Avessoniga kontakti hoidnud (kirjavahetus ETMM-is), jõudis mõnigi Avessoni teos ka sealsete muusikute repertuaari. Näiteks tõid Stockholmi eestlased 1964. aastal esiettekandele tema Tuglase tekstile loodud kantaadi “Nägemus” meeskoorile, aldile ja klaverile (teos taasesitati Rootsis ka aastail 1969 ja 1987). Väliseesti kooride hulgas on populaarseimaks osutunud Lembit Avessoni kooriteos “Järv” (kahest madrigalist Juhan Liivi tekstile, 1970), mis on kuulunud ka mitme nende laulupeo kavva. Tema enimarmastatud ja -esitatud teoste seas meenutavad kaasaegsed ka “Jõulukantaati”, ent viimastel aastatel on Viljar Weimanni juhatusel kõlanud ka tema sümfoonia.
Lembit Avessoni loomingus on hulk aastail 1956–2007 loodud oreliteoseid – nii soolotöid kui ka kontsert. Neist mitmeid väikevorme olen hoidnud oma kontsertide püsirepertuaaris alates sellest hetkest, kui esimest korda tema käsikirjast mängida sain. Tema orelilooming on eesti orelimuusikas ainulaadne ja mõjub väga värskelt oma anglikaani muusikast pärit kõlalise sihvakuse ning uudse ja kohati ootamatugi harmooniaga. Tehniliselt on tuntav helilooja suurepärane orelivaldamine.
Käsikirjade teekond Toronto–Tallinn
Järgmiseks etapiks Lembit Avessoni avastamise teel sai tema käsikirjade otsimine ja leidmine. Kuna privaatsust armastanud helilooja ja tema abikaasa suhtlusring ei olnud kuigi suur, jäi tema lese ja kohaliku eestlaskonna kontakt pärast Avessoni lahkumist peaaegu olematuks. Kui mängisin septembris 2014 taas Torontos, kus salvestasime sealse Vana-Andrese ajaloolise Casavant’i oreli 100. juubeli puhul dokumentaalfilmi selle rollist kohaliku eestlaskonna elus, avanes mul austav võimalus sealsamas kirikus kohtuda Avessoni lese Virvega.
Toonasest südamlikust usalduslikust vestlusest sai alguse Lembit Avessoni käsikirjade pikk teekond: tema kodust Torontos asuvasse Välis-Eesti muuseumi VEMU, kus need digitaliseeriti, ning seejärel üle Atlandi ookeani Eestisse. Erilist tänu selle teekonna õnnestumise eest väärivad Vana-Andrese koguduse selleaegne organist Marta Kivik, Virve Avessoni sugulane Tiina Timusk, VEMU peaarhivaar Piret Noorhani ning Lembit Avessoni kauane kolleeg, koorijuht ja pianist Asta Ballstadt. Nüüd võib iga huviline leida Lembit Avessoni käsikirjade originaalid Tallinnast teatri- ja muusikamuuseumist suvel 2016 avatud fondist nr 518. Digitaliseerituna on samad käsikirjad üle maailma kättesaadavad Eesti muusika infokeskuse kaudu. Kahjuks ei ole nende käsikirjade hulgas mitmeid teoseid, mille on üllitanud kirjastus edition 49, aga loodetavasti jõuavad needki kunagi tee siia.
Avesson tema kaasaegsete meenutusel
Oma mälestusi on minuga novembris 2018 jaganud Lembit Avessoni kaasteelised Asta Ballstadt, Jaak ja Marta Kivik, Leena Liivet, Rosemarie Lindau, Eerik Purje ning Tiina Timusk. Nende kinnitusel oli Lembit Avesson täielikult muusikale pühendunud: tema elu oligi muusika selle kõige paremas ja laiahaardelisemas tähenduses. Meenutajad on ühel meelel, et Avessoni pärandi unarusse jäämise üks põhjusi on helilooja loomus, mida muusik ise ilmekalt avab 1997. aastal kirjas Harri Kiisale: “Ise ma oma asju müüa ei oska. Olen sellega päris rahul – nüüd kui olen vanemaks saanud!” Pidamata oluliseks enese reklaamimist ja oma teoste laiemat levitamist, rahulduski Avesson võimalusega esitada enda loodud koori ja orkestriga professionaalsel tasemel just seda muusikat, mis teda huvitas, sealhulgas oma uusi teoseid. Seejuures oli tal Vana-Andrese kiriku oreli näol kasutada üks Toronto parimaid pille, millel organistina end teostada. Teda tunti kindla saatja ja ansamblipartnerina, samuti meenutatakse tema suurepäraseid oreliimprovisatsioone jumalateenistustel. Muusikuna hindas Avesson professionaalsust, olles nõudlik nii enda kui oma muusikute suhtes. Ta armastas väga barokkmuusikat ja klassikat, samuti oli talle väga oluline olla kursis Kanada kaasaegse heliloomingu ja muusikaeluga.
Tsiteerin siinkohal pikemalt kirjaniku ja muusikateadlase Eerik Purje läkitatut: “Avesson oli intelligentne ja väga erudeeritud inimene. Ta oli kõike muud kui “rahvamees”, vältis seltskonda nii palju kui suutis, tühine seltskonnavestlus oli tal olematu, kuulas vastutahtmist ega sekkunud naljalt. Jättis mulje, et viibiks meelsamini mujal. Kel õnnestus temaga neljasilmajutule pääseda, see võis tõdeda, et ta oli informeeritud ja huvitatud paljudest asjust. Ta võis olla üsna hea ja huvitav vestluskaaslane, kuid teema pidi olema tõsine. [---] Heliloojana oli Lembit Avesson omamoodi innovaator: järsud ja ootamatud modulatsioonid on tema firmamärk. Ta ei valmista ühest helitõust teise liikumist kunagi ette, ei lähe sujuvalt, ei ehita silda ega purret, vaid lihtsalt kargab üle kraavi nagu ulakas karjapoiss. Seetõttu on tema vokaalteosed ka raskesti esitatavad, mõjuvad instrumentaalsetena. Koorilauljail võtab aega, et nendega harjuda, armastamiseni kõik ei jõuagi. [---] Koori treenis ta klaveripingil istudes. Ta ei sallinud häälepartiide õpetamist, kohtles lauljaid nagu orkestrante, kes pidid nooti lugema, kuid ei vaevunud lauljate valikul nende noodilugemisoskust kontrollima. Sellel vihastamapaneval kombel oli aga üks suur pluss: lauljate noodilugemisoskus arenes tohutult ja nad harjusid kohe kuulma kogu harmooniat, mitte vaid oma partiid. Näis, et ta toimis nii teadlikult ja sihilikult. Programm oli hea ja nõudlik, laulmine toimus peamiselt orkestri saatel, ta enda helitöödega harjuti, tema muusikaline maitse leidis tunnustust nendelt, kes pidasid vastu ega löönud käega ja eelistanud koore, kus fraas- või isegi intervallhaaval laule õpetati. Tugevus muusikuna sundis lauljaid ta nõrkustest üle vaatama. Omaette fenomen oli Avesson muusikaarvustajana eesti ajakirjanduses. Ta oli jahe ja professionaalselt asjalik, autoriteetne. Püüdis olla mitte liigselt karm, kuid ülistusi pudenes tema sulest haruharva.“
Unistus – Lembit Avesson 100 Eestis ja Torontos 2025
Lembit Avesson ei käinud pärast Eestist lahkumist kordagi sünnimaal, kuid kontakt Eesti ja siinse muusikaeluga püsis tal tänu kirjavahetusele oma ema ja õe Elsaga (kirjad ETMM-is). Neis paaris säilinud kirjas avaneb Avesson meile südamliku, hooliva, siiralt ema ja õe käekäigu ning Eesti muusikaelu vastu huvi tundvana. Talle iseloomulikul tagasihoidlikul moel kirjutab ta oma uutest teostest ja lubab saata partituure lootuses, et ehk võiks õde anda neid Eestiski kellelegi esitada. Hilisematest ettepanekutest korraldada autorikontsert Tallinnas juba vabas Eestis Avesson küll loobus, ent andis koorijuht Ene Üleojale, kellega Torontos kohtus, kaasa oma käsikirjade koopiaid ja lubas lahkesti neid Eestis ette kanda.
Arvestades Avessoni loomingu märkimisväärset mahtu ja mitmekesisust ning nii trükitud kui käsikirjalise noodimaterjali nüüdseks küllaltki head kättesaadavust, kõlab Avessoni muusika Eesti interpreetide kontsertidel teenimatult harva. Kui olen meie erinevate põlvkondade muusikutega viimastel aastatel Avessonist juttu teinud, saan vastuseks enamasti üllatuse ja ausa ülestunnistuse, et enamik neist ei ole temast midagi kuulnud.
10. jaanuaril 2025 möödub sada aastat Lembit Avessoni sünnist. Loodan, unistan ja püüan teha kõik selleks, et kuue eeloleva aasta jooksul avastavad Avessoni paljud eesti muusikud, tema teosed hakkavad järjest sagedamini kõlama meie muusikute kontsertidel, üliõpilased kirjutavad huvitavaid uurimistöid tema loomingust ja laialdasest tegevusest interpreedina, ilmub elulooraamat ja trükitud noodikogumikke ning see kõik kulmineerub helilooja 100. juubeli puhuks korraldatud festivaliga Tallinnas ja Torontos.
Lembit Avesson sündis 10. jaanuaril 1925 Tallinnas.
Vanem õde Elsa Avesson (1911–1986) oli tunnustatud pianist (ENSV teeneline kunstnik 1957) ja kammermuusik, kes andis kontsertmeistri ja ansamblistina hulga kontserte nii Eestis kui välismaal.
Vanem vend Rudolf Avasalu (Avesson, 1915–1949) oli andekas viiuldaja, kes tegutses enne sõda Tartus Vanemuise orkestris ja Tartu kõrgemas muusikakoolis, õppides lisaks omandatud muusikaharidusele Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Põgenenud 1944. aastal sõja jalust Saksamaale, andis seal kontserte kuni oma eluküünla traagilise kustumiseni.
Astunud vanema õe-venna eeskujul muusikuteele, õppis Lembit 1938–1944 tšellot Tallinna konservatooriumis August Karjuse ja 1942–1944 ühtlasi orelit August Topmani juures.
Põgenenud 19-aastasena sõja eest Saksamaale, jätkas Lembit Avesson õpinguid Augsburgi konservatooriumis ning Münchenis oreli, koorijuhtimise ja kompositsiooni alal. Reisinud edasi Kanadasse, jätkas ta õpinguid Toronto konservatooriumis, mille lõpetas 1958. aastal oreli erialal. Järgnesid õpingud Toronto ülikooli muusikateaduse osakonnas, kus ta täiendas end ka muusikateoreetiliste ainete, kirikumuusika ajaloo, filosoofia, klavessiini ja kompositsiooni alal. Seda väga mitmekülgset muusikaharidust rakendas Avesson oma laiahaardelises tegevuses nii organisti, koorijuhi, helilooja, muusikapedagoogi kui ka produktiivse muusikakriitikuna.
Lembit Avessoni elutee lõppes 12. jaanuaril 2008, tema põrm on sängitatud Toronto Yorki kalmistule