ERSO ja dirigent Joseph Swensen 7. detsembril Estonia kontserdisaalis, kavas Märt-Matis Lille “Tirawa ja tähtede laul”, Bruckneri 4. sümfoonia ja Mozarti “Kroonimismissa” K. 317, kaastegevad solistid Arete Kerge, Marianne Pärna, Raul Mikson ja Rainer Vilu ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
ERSO vägagi mahukat kava kuulates läks mõte justkui iseenesest lendama tavatult proosalistele aladele. Hetkel, kui Mozarti “Kroonimismissas” laulis koor “Gloria in excelsis Deo”, pöörasin oma keskrõdul asuvalt istekohalt pilgu spontaanselt Estonia kontserdisaali lakke. Ja mida ma seal nägin? Nii ühes kui teises kohas on värv maha koorunud ja ripneb, tunnistusena sellest, et esindussaal pole mõnda aega hoolitsevat kätt tunda saanud. Lage ei pruugi kontserdi ajal jõllitada, aga ammune häda alatalitava ventilatsiooniga tuletab end paratamatult meelde. Kui õhk on nii paks, et seda saaks noaga lõigata, siis Anton Bruckneri 70 minutit pikk 4. sümfoonia paneb tahtejõu tõsiselt proovile. Just sellistel hetkedel tunnetad, et Maslow’ püramiidis sõnastatud vajaduste hierarhia tõepoolest kehtib. Annan endale aru, et see jutt kõlab kui järjekordne ülitundliku “lumehelbekese” soigumine, ent niisugused pealtnäha tühisedki asjaolud mõjutavad kontserdikogemust.
Jätkem siiski olmemõlgutused ja meenutagem, kuidas kõlas Joseph Swenseni juhatamisel see mahult vägagi ambitsioonikas kava. Kui seame ritta Mozarti “Kroonimismissa”, Märt-Matis Lille uudisteose ja tagatipuks veel Bruckneri sümfoonia, siis moodustub kooslus, mis pole mõeldud nõrganärvilistele. Tunni või enam kestvate sümfooniatega talitamiseks polegi ilmselt head lahendust: üksinda tundub neist väheks jäävat, koos muude teostega ähvardavad need aga kava üle ääre loksutada. Ühe tabava tõdemuse kohaselt tuleb Bruckneri sümfooniate esitamiseks täita kaks nõuet: peab olema hea vaskpillirühm ja dirigent, kes suudab vähemalt ühtlast tempot hoida. Need tingimused said ERSO ja Swenseni esituses täidetud, ehkki mitte just üleliia suure varuga. Bruckner pole kunagi olnud orkestrile eriline leivanumber ja ka seekordne esitus pigem kinnistas kui kummutas seda muljet.
Pühade eelsel ajal vaimulike suurvormide ettekanded sagenevad ja nii algas seegi kava Mozarti “Kroonimismissaga”. Selle alla poole tunni kestva ja läbinisti pidulik-helge teose raskuskese paikneb “Credos”, mis ainsana sisaldab mõneti dramaatilisemat kõrvalepõiget (“Crucifixus...”). Muidu hea hooga, ehkki ka mõningate rabedate üleminekutega esituse peamiseks küsitavuseks oli solistide neliku paigutus. Selles, et solistid asetati lava tagaossa koori juurde, võib küll olla teatud loogika, ent praegusel juhul tundus see tarbetu. Pole mõtet soliste peita, laskem neil paikneda ikkagi lava esiosas, kus oleme harjunud neid nägema ja kuulma. Solistide ansamblis lausus viimase sõna sopran Arete Kerge (“Agnus Dei”) ning see sõna oli tõepoolest täis ehtmozartlikku fraasitundlikkust.
Kui alustada Mozarti missa ülima helgusega, siis on keeruline sellest veel edasi liikuda. Ometi töötas kontrast pigem Märt-Matis Lille uudisteose “Tirawa ja tähtede laul” kasuks. Tirawa on ühe põlisameeriklaste hõimu jumalus ja mütoloogiline teema peegeldub ka Lille teose loomismüüdi taolises ülesehituses: helmutlachenmannilikud kõlasündmuste otsingud settivad ajapikku nappideks motiivideks ja kulmineeruvad kuldlõike punktis. “Tirawa” kulgemises on omal moel Tubina “Legendaarse” sümfoonia hõngu, ehkki sellele tõukejõu andnud müüdid on muidugi palju kaugemad ja võibolla just seetõttu universaalsema ilmega. Mozarti missa ja Lille “Tirawa” moodustasid õigupoolest üsna omapärase paari, pakkudes justkui kaks eri vaatepunkti vaimulikule või üldisemas mõttes mütoloogilis-riituslikule teemale. Tegelikult on ka Bruckneri sümfooniate kõlaorgiates mingisugust kultuslikku vaimustust, isegi kui selle mulje täpset põhjust on raske seletada. Kes teab, võibolla peitub selles pealtnäha kummalises kavas siiski mingi rituaalne ühenduslüli?