Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes eestvedaja Taavi-Mats Utt on äsja, novembris, kutsunud esmakordselt ellu festivali “Tallinn feat. Reval”. Sellesse sügisesse jääb tal ka oluline algatus Eesti pilliõppes, nimelt pani Utt aluse uuele plokkflöödikoolile asukohaga Nõmmel. Tema tegevuses interpreedi, pedagoogi ja pillimeistrina ongi vaieldamatult kesksel kohal esmapilgul lihtne pill – plokkflööt. Enam kui viisteist aastat on ta juhtinud Euroopa plokkflöödiõpetajate assotsiatsiooni Eesti haru tööd ning pakkunud selle institutsiooni raames hulgaliselt loenguid ja täienduskoolitusi. Utt on tuntud ka pillimeistrina, kes on dokumenteerinud suure hulga vanu originaalplokkflööte Peterburi, Haagi, Viini, Berliini ja Brüsseli muuseumides ja paljudes erakollektsioonides ning valmistanud puupuhkpille peamiselt välistellijaile. Näiteks on Schola Cantorum Basiliensis Utilt tellinud kaheteistkümnest pillist koosneva plokkflöödiansambli, ka mängivad tema pillidega tuntud muusikud Jeanette van Wingerden, Eva Lȇgene, Conrad Steinmann ja Claire Michon. Pikk lavakarjäär, hulk salvestisi nii eesti kui välisinterpreetidega, teadusartiklite koostamine jne moodustavad vaid osa tema panusest oma valdkonna arengusse. Siinsetel lehekülgedel avaneb põgus sissevaade Taavi-Mats Uti tegevusvälja, mis ühtlasi pakub põnevaid tulevikuvisioone Eesti muusikaõppes ja kultuurielus tervikuna.
Eestis oled kunagi alustanud plokkflöödiõpinguid Heino Jürisalu ning oboeõpinguid Leho Läte juures. 1997. aastal astusid Haagi konservatooriumisse samuti kahele erialale: plokkflööt ja barokkoboe. Kuidas iseloomustaksid neid kaht üsna erineva kõlaga puhkpilli, meediumit muusikalise materjali ning emotsiooni edastajana?
Kõik, mis väidad, on sulatõsi. Pillid on erinevad ja puupuhkpillide seas omamoodi lausa äärmuslikud. Ka nende mängijad on olnud küllalt erinevat tõugu moosekandid. Tänapäeval oleme harjunud liigitama instrumente keelpillideks ja puhkpillideks, millest viimased omakorda jagunevad jne, kuid minule on sümpaatsem hoopis vanem liigitus ehk professionaali pillid ja amatööri või diletandi pillid.
Siinkohal tuleb muidugi kohe toonitada, et amatöör ja diletant olid mõlemad väga lugupeetud, sest musitseerisid, et tegelda kaunite kunstidega. Nad olid haritud, neil oli piisavalt vaba aega ja raha ning just neile oli mitme aastasaja vältel suunatud kogu trükitud muusika. Nende pillidele kehtisid kaunis kindlad nõudmised: pilli pidi olema kas füüsiliselt kerge mängida, nii et see ei tohtinud deformeerida keha, pill või selle ansambel pidi võimaldama mängida polüfoonilist muusikat. Plokkflööt koos klahvpillide ja laadidega keelpillidega kuulus esimesse valikusse.
Oboe seevastu oli professionaali pill. Professionaal võis küll olla hästi makstud, kuid tema positsioon ühiskonnas ei olnud kuigi kõrge. Pillimäng, et süüa saada, ei olnud musitseerimiseks hea põhjus. Siit tuleb ka oluline repertuaarierinevus. Oboe on siiski eeskätt orkestripill, millele on loodud ka sulnist ansamblimuusikat. Plokkflöödiga on täpselt vastupidi – palju suurepärast ansamblimuusikat ja vähem võimalusi mängida orkestris. Ka retooriliselt on tegu eri rolle kandvate pillidega. Kuigi sõrmetehnikalt küllalt sarnased, on need puhumise mõttes vastandid: oboe on kahtlemata kõige füüsilisem puhkpill ja plokkflööt kõige tundlikuma “gaasipedaaliga”. Kuigi lõpetasin oboe mängimise juba viis aastat tagasi, on mul hea meel, et olen seda teinud. Silmapiir muutus avaramaks ja võimalus kuulata muusikat orkestri sees on mulle palju andnud.
Kas oled viljelenud ka soolorepertuaari? Ja mis on sinu meelest see fenomen, mis eristab puhkpillide puhul soolo- ja ansamblimängu?
Soolorepertuaari ehk ilma igasuguse saateta muusikat leiab plokkflöödile ehk paari kontserdikava jagu. Iseasi, kui lisada nüüdismuusika, siis jääb ühest elust ilmselt väheseks. Vahel on tõesti kava seisukohast olnud põnev mängida sekka mõni soolonumber, kuid kindlasti ei ole see olnud minu eriline kirg. Ansamblimuusikaga on aga teine lugu. Mul on ka ilmselt vedanud, sest mind on ümbritsenud suurepärased muusikud, kellega tahaks ikka ja jälle mängida. Seltskond loeb, see on väljaspool kahtlust. Samas tunnetan hoopis suuremat erinevust mitte niivõrd inimeste kui pigem muusika lõikes. XVI sajandi ansamblimuusika plokkflöödikonsordiga oma solmisatsiooni, heksakordide ja kesktoonhäälestusega või XVIII sajandi keskpaiga meistriteosed plokkflöödile. Kus on ühisosa? Ei olegi ju õieti teist, kuid ütleme ikka, et varajane muusika...
Oled kunagi aktiivselt osalenud mitme Eesti ansambli, nagu Viljandi linnakapell, Consortium, Linnamuusikud töös. Nendele on vahepeal, aastakümnete lõikes lisandunud mitmeid instrumentaliste raja tagant, nagu Jeanette van Wingerden, Eva Lȇgene, Heiko ter Schegget, Conrad Steinmann, Markus Zahnhausen, Claire Michon, Baldrick Deerenberg jt. Kes neist enim on meelde jäänud ja sinu muusikalisi eelistusi suunanud?
Ju ma olen küllalt mõjutatav, sest kõik, keda nimetad, on jätnud oma jälje. Õnneks sellise, mida on hea meenutada. Loomulikult tuleb seda vaadata õiges aja kontekstis. Heino Jürisalu eriline muhedus koos oma ajast kaugelt ees oleva Aago Räätsaga, ehk siis Consortium. Arvestades seda, et minu muusikaõpingud algasid umbes selles eas, kui teistel muusikakool lõppes, olin vanusele vaatamata täiesti algaja, kuid mind võeti ikkagi siia-sinna kaasa. Esimest korda Eestis kõlas barokkoboe just selles ansamblis. Tänaste standardite järgi võis see küllalt õudselt kõlada, kuid mis tähtsus sellel!
Viljandi linnakapell tähendab minule ikka Tõnu Seppa ja tema õpilasi. Tihti räägitakse pühendumisest, seal mõistsin selle tähendust. Vähemalt eeskuju oli olemas.
Linnamuusikud Taivo Niitvägiga oli samuti väga eriline. Kogesin, kui hästi võivad end musitseerides koos tunda tipp-professionaalid ja diletandid. Õigupoolest oli seda viimast ka Taivo, kuid kõige paremas mõttes. Võimalik, et sellist “küljejoone elundit” ei ole ma hiljem kogenud. Heal päeval võis ta mistahes pilliga imesid korda saata. Vaist asendas kooli ja selgeks sai see, et kui moosekant endasse usub, on ta veenev.
Hilisem rahvusvaheline koostöö suurepäraste muusikutega on põhinenud vaid mõttekaaslusel. Ma ei mäleta, et oleksin kellegagi mänginud CV pärast või küllakutse ootuses. Ega vist siis suurt imestada olegi, et enamik sellistest kontaktidest ei unune. Paljud nendest sidemetest on Hollandis õppimise ajast, kuid mitte ainult. Ka see kool, kus ma õppisin, ei olnud päris tavaline. Kujutage ette situatsiooni, kus mängides triosonaati esitame sama lugu kõigi ansamblistide erialatunnis, õpetajateks Jeanette van Wingerden, Wilbert Hazelzet, Wieland Kuijken ja Ton Koopman. Hiljem tuli Eestis kuidagi hakkama saada teadjate meeste kommentaaridega, et seal Hollandis mängivad kõik ühtemoodi.
Küllap oled kuulanud väga erinevaid varajase muusika esitusi. Ka maade kaupa saab määratleda erinevat lähenemist muusikalisele materjalile, seda nii teksti tõlgenduse kui ka emotsionaalse värvingu poolest, näiteks seesama hollandi lähenemine ja selle kõrval vene interpretatsioon. Millised on sinu tähelepanekud?
See pilt on olnud pidevas muutumises. Varajase muusika renessansi aegu eristus Holland tõepoolest kõige positiivsemas mõttes. Venemaa üle me siin muidugi muigasime, kuid ka seal oli ikka erandeid. Moskvas hakati varajast muusikat konservatooriumis õpetama õige pea pärast N. Liidu kokkukukkumist, meie siin alles alustasime. Nii on vene muusikud läinud nüüdseks püüdmatutesse kaugustesse. Kuid varasemal ajal läks piir mööda avatust ja siin olid meil oma eelised. Eks kõigil olnud oma tugev aktsent man, kuid see enda oma tundub ikka armsam.
Praeguse avatuse juures ei tõmbaks ma kohe sugugi piire rahvusi mööda ega räägi enam üksnes Euroopa põhjal. Loomulikult leiab kõikjalt, ja Eesti ei ole siin erand, küllalt palju esitusi, kus mulle kangastub ajamasin. Mängitakse täpipealt nii, nagu oli kombeks Ida-Saksamaal 1960. aastatel. Järgmise grupi moodustavad “akadeemikud”, kes on ära õppinud, et pidev vibreerimine ei kuulu hea tooni hulka ja trillereid võiks alustada ülemisest noodist. Paljud kaasaegsete pillide mängijad on õnneks siiski ka kaugemale jõudnud.
Ei ole liialt mustvalge seegi seltskond, kes mängib vanade pillidega. Agressiivsus, punased botikud, sukkpüksid ja müügitöö kõikide vehklemiskunsti reeglite järgi püüab võtta viiekat iga inimese taskust. Nagu Napoleoni kook, millele on lisatud maasikamaitselist ollust, vahukoort ja martsipani. Need, kel kuulmisvõime säilinud, on varajase muusika kontserdid hüljanud. Reklaam lubab, et tegu on tipptasemega, ja tavaline kuulaja interpretatsiooni ju ei arvusta – plaksutab ja arvab, et küllap ei ole see tema muusika. Millest on tõsiselt kahju, sest negatiivne kogemus laieneb kõikjale.
Hoopis põnevam nähtus on aga sümfooniline barokk. Sümfooniaorkestrite sõel on tihe. Sinna saavad reeglina koos mängima harjunud head muusikud. Väga paljudes paikades on nad võtnud vanade pillide “koopiad”, et mängida pühapäeviti barokkorkestris. Formaalne tase on tihti tõesti hea – mängitakse koos ja hääles ning suudetakse jälgida mingeid XX sajandil välja kujunenud barokiesituse kaanoneid. Polegi ju paha? Ega vist, kuid selline tegevus ei jõua muusika sügavamate hoovusteni ja mõjutab paradoksaalsel kombel ka pillimeistreid. Nõutud on instrumendid, mis väliselt meenutavad XVIII sajandi omi, kuid oleksid seest n-ö süntesaatori ja Mercedese ristandid. Selliste vahede tegemine käib tavapublikule paraku üle jõu ja on samas tõelistele gurmaanidele ülitähtis. See suund on aga headelt varajase muusikaga süvitsi läinutelt ära hammustanud suure tüki esinemisvõimalusi.
Õnneks mõistab üha rohkem muusikuid, et võistluses, kes mängib kiiremini ja kõvemini, ei ole pikemas perspektiivis võitjaid, ja see annab lootust.
On muusikuid (mitte küll palju), kes valdavad sõna väge. Sina oled üks neist. Kas said selle ande kodust kaasa või tingib kokkupuude barokiajastu muusika retoorilise struktuuriga ka verbaalselt selged mõttekujundid?
Ju see keele vundament ikka kodudes laotakse. Jah, minul on olnud õnne, nii et oma lapsepõlvekodu keelekasutust ei tule häbeneda. Isa, kui ta juhtus vahel hoos olema, võis mitu tundi järjest peast luuletusi lugeda. Esimesed seitse eluaastat möödusid mul Harju tänava majas, millel numbriks üks. Suved veetsin vanavanemate juures Tõrvas või Viljandis ja sealsel murdel ei olnud kirjakeelega just palju ühist. Koolisläng juurde ja pilt ongi küllalt kirju. Õigupoolest pisut pelgan inimesi, kes sõna väge valdavad. Mõtteselgusest pean ma märksa enam. Kui seda viimast ei ole, siis on kõnepidamise oskus ikka väga ohtlik asi. Aiman siin põhjusi, miks retoorika on kooliprogrammist välja jäänud. Võimsad relvad ja nõder mõistus ei sünni ühte. Kui aga räägime muusikast, siis heliloojad olid enamasti koolis käinud. Valdavalt ikka ladinakoolis, kus õpetus põhines tõesti retoorikal. Mõni ime siis, et suur, kui mitte valdav osa varajase muusika kompositsioone, jälgis väga täpselt retoorika reegleid. Nende tundmine aitab seega kindlasti mõista heliloojate “keelt”, kuid kas see töötab ka vastupidi, on iseasi. Enda puhul ei ole ma seda küll osanud tähele panna.
Rahvusringhäälingus esined üsna sagedasti. Klassikaraadio “Kuulamiskooli” sarjas tegid koguni üheksa saadet. Mis nõu siis annad kuulamisoskuse arendamiseks?
See tundub mulle väga suure küsimusena ning inimeste vajadused ja stardipositsioongi küllalt erinevad. Kellel huvi, siis on Klassikaraadio arhiivis kõik kenasti järelkuulatav.
Hästi, tuleme siis asisemate teemade juurde. Oled teinud pedagoogitööd Otsa koolis, Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis, Tallinna ülikoolis ja mitmel pool mujalgi. Mõne aja eest asutasid Nõmmel uue plokkflöödikooli, kus tegutseb kolm õppejõudu. Kas tutvustaksid lähemalt oma uut vaatenurka plokkflöödi õpetusele Eestis?
Kes meist ei oleks õppinud muusikaajalugu... Usun, et mitte kunagi ei ole muusika muutunud ilma vajaduseta ehk teisisõnu: esmalt on muutunud midagi ühiskonnas, selle korralduses, tema mõttelaadis ja muusika on selle peegeldus. Mulle tundub, et see näide oli suhteliselt ohutu. Enamik on nõus. Minu enda mälu ei ulatu küll kaugemale viiest aastakümnest, kuid sellest on rohkem kui küll, et märgata suuri ja põhimõttelisi muutusi oma armsal kodumaal. Oleme uhked Eesti muusikute üle ja kui arutletakse selle üle, mida suudame maailmale pakkuda, siis korratakse kui mantrat, kõneleja taustast ja ametist olenemata, et see on meie muusikud, heliloojad. Tundub loogiline, et püüame iga hinna eest hoida sama süsteemi – süsteemi, mis on andnud meile Tüüri ja Pärdi ja paljud teised, keda põhjusega armastame.
Siit tekib mul aga kiuslik küsimus: kas meil on Pärt ja Tüür tänu nõukogude võimule või selle kiuste? Ehk on lugejate seas ka mõned noored inimesed, sellepärast lubatagu mul meenutada lähiminevikku. N. Liidus oli mõtleval inimesel äraütlemata keeruline leida mingit mõistlikku rakendust. Peaaegu igal erialal oli sein ees või oli see väga lähedal. Mõtestatud tegevust, mis teisi inimesi ei haavanud, ei olnud just palju. Kaunid kunstid olid aga üheks neist. Polnud siis üllatav, et need olid ühiskonnas väärtustatud, iseäranis muusika, mis oma abstraktsuses lubas ehk piiridega pisut vabamalt mängida kui kirjandus või kujutav kunst. Mõni ime siis, et muusikakooli kohta, iseäranis Moskvas või Leningradis, oli raske saada, soovijaid oli palju ja konkurents karm. Kaks solfedžotundi, kaks individuaalset erialatundi, muusikaajalugu ja peoga veel üht-teist lisaks tegid 7-8 tundi nädalas ja olgem ausad, tihti kulutati suurem osa ajast mitte niivõrd õpetamisele, kui pigem kodus tehtu kontrollimisele. Muusikakoole defineeriti eelprofessionaalsete õppeasutustena, mida silmas pidades oli kõik justkui korras.
Mis on aga vahepeal muutunud? Õnneks ei ole muusika enam monopoolses seisus ja meie noortel inimestel on tekkinud hulgaliselt suurepäraseid inspireerivaid valikuid. Õpilaste koolikoormus on võrreldes veerandsajandi tagusega oluliselt muutunud ja tundide viisi vaba aega ei ole igapäevaselt enam kusagilt võtta. Seepärast olen veendunud, et muusikaharidus ei saa põhineda “pöidlakruvidel”, vaid inspiratsioonil. Sel põhjusel oleme Nõmmel asutanud plokkflöödikooli. Ma ei mäleta, et mind või Reet Sukka, kellega koos seda kooli teeme (rahvamuusikapoolt aitab ka Kadri Mägi), oleks ära aetud nendest lugematutest õppeasutustest, kus oleme töötanud. Pigem oleme teravamalt tajunud aja kulgu ja püüdnud oma tegevuses minimeerida seda, millesse ise ei usu. Seevastu usume, et parim inspiratsiooniallikas on ansamblimäng. Nõmme huvikoolis leidis meie plaan küllalt kesistest võimalustest hoolimata selget toetust. Nii on meil keskne tegevus ansamblimäng, mida toetavad individuaal- ja grupitund. Mängida kahe või kolme sõbraga täisväärtuslikku muusikat ja leida väljund selle esitamiseks, on just see, mis osalejaid kütkestab. Individuaaltund saab uue tähenduse, sest see aitab ansamblis hakkama saada – selle järele on õpilastel praktiline vajadus. Nooditarkus tuleb aegamööda ja erialaga orgaaniliselt seotult. Kuulmise järgi mängimine ei ole midagi muud kui kõrvatreening ehk solfedžo. Tõsi, seda sõna ei ole põhjust kasutada. Grupitunnis saame tutvuda elementaarteooriaga, teha koos tehnilisi harjutusi, rääkida oma pilli ja selle muusika ajaloost. Vahel valivad teema hoopis õpilased ise – nimelt see on koht, kus neile vahel initsiatiiv üle anda. Muusikaõpetajad teavad, et omavahel sobiva tasemega õpilasi võib olla keeruline leida, mistõttu ansambli tegemine ei ole lihtne. Just selleks on meil kolm koostöövõimelist õpetajat ja ansamblid moodustame meie kõikide õpilastest. Nii saab kokku panna palju sobivamad seltskonnad. Kuigi erialaõpetaja on igal õpilasel fikseeritud, roteeruvad nii ansambli- kui ka rühmatunni õpetajad. Võidab eelkõige õpilane. Ehkki meie töö on kenasti käima läinud, saame uuel aastal siiski uusi õpilasi juurde võtta. Selle süsteemi juures tähendab rohkem õpilasi vaid paremat kvaliteeti, ei muud.
Kuidas olete uues koolis plaaninud õpetajate koormuse mahtu? Kas hakkate ka tegema pikka aega nii meil kui mujal moes olnud grupitunde umbes viieteistkümne väikese plokkflöödipuhujaga?
Õpetajate koormus on tõesti tähtis. Õigupoolest peaks see erinema põhimõttel, kes kui palju jaksab. Õpetamise töö ei tohi iial muutuda rutiiniks, silm peab ikka särama. Õnneks ei piirdu meist keegi ainult õpetamisega, vaid oleme kõik muusikamaastikul praktikuna mitut pidi tegevad. Aga isegi meie puhul, kes me ei igatse “täiskoormust”, on õpilaste leidminegi omamoodi keerukas. Praegune koolisüsteem teeb juba esimeses klassis õppuritele ja lapsevanematele selgeks, et mis pilliga on tegemist... See tähelepandavates kogustes maksumaksja raha sulatav tegevus – plokkflöödi klassiõpe üldhariduskooli algastmes ja mitte ainult viieteistkümne kaupa, nagu vihjad, vaid ka ikka terve klassiga kohe – devalveerib mitte ainult plokkflööti kui pilli, vaid kogu muusikaõpetust. Samas, Nõmme plokkflöödikooli õpetajad peavad olema tänulikud, sest siin-seal tuntakse kvaliteet ära. Meie tundidesse tulevad õpilased Viimsist, Suurupist, Koplist ja koguni Loksalt. Nii suur soov plokkflööti õppida väärib kõige suuremat lugupidamist ja inspireerib meid andma oma parimat. Muusikalise lapsehoiuteenusega me ei tegele, ehkki seda vahel pisut umbusklikult kahtlustatakse. Mis puutub vanusepiiri, siis eelkooliealisi me väga ei oota. Kõik on võimalik, kuid kiiret ei ole. Plokkflöödimänguga alustada ei ole kunagi hilja, meil on toredaid näiteid ka lapsevanematest, kes koos lapsega alustanud. Tulemuski on mitmeti parem, kui päris noorte algajate vanematel on mahti tulla tunde kuulama, ja sealt mängimiseni on õige väike samm. Ja kui ei ole last, keda kaasa võtta, siis tundi võib ikka tulla.
Kuidas pillipargiga uues koolis lood saavad olema? Oled teatavasti oma kodus Murastes juba aastaid tagasi sisse seadnud pillitöökoja.
Pean tunnistama, et minu käsitöölise amet koolile palju juurde ei anna. Selleks on minu huvi ehk liiga spetsiifiline. Kopeerin XVI–XVIII sajandi originaalplokkflööte ja seda nii täpselt kui suudan. Enamikul pillidest on oma unikaalne sõrmestus, häälestus on eri aegade pillidel vahemikus 405 kuni 466 hertsi, kuid mitte 440–442 hertsi nagu tänapäeva pillidel. Kui lisada, et standardmaterjaliks on tihti pukspuu, eeben ja mammutiluu (originaalis elevandiluu, kuid selle kasutamine on keelatud), siis ka nende pillide hind ei pruugi vastata lapsevanemate ootustele. Õigupoolest olen müünud Eestisse vaid mõne pilli. Sellest hoolimata tunnen end päris turvaliselt, sest viimased viisteist aastat ei ole tellimusvaba perioodi olnudki. Tõsi, kui sooviksin teha ainult pille ja ei midagi muud, peaksin vist ka kodulehe tegema. Lähitulevikus seda õnneks vaja ei lähe – minu pillidega sisse mängitud CD-d teevad selle ebameeldiva reklaamitöö minu eest ära.
Plokkflöödiõpingute alustamiseks sobib mööndustega ka plastikust pill. Kahjuks on neist rõhuv enamik siiski “plokkflöödilaadsed tooted”, kui sedagi. Keeruliseks läheb asi siis, kui soovitakse esimest puidust plokkflööti. See soov on hea, kuid hinnahüpe vägagi märgatav ja valik Eestis väike. Vahel olen siiski õpilastele leidnud internetiavarustelt mõne tuntud tegija vana eebenipuust plokkflöödi, sellele uue ploki teinud ja vajaliku üle käinud. Selliste odavate, kuid usaldusväärsete “toorikute” leidmine muutub aga järjest keerulisemaks ja seega jääb minu abi pillide leidmisel üha tagasihoidlikumaks. Suurematele õpilastele pistan aeg-ajalt mõne korraliku pilli ka pihku. Ei, mitte lootuses uuele tellimusele, vaid ikka selleks, et pilt plokkflöödist avarduks. Meie kooli edasijõudnud õpilased siiski kasutavad minu kuuest plokkflöödist koosnevat konsorti XVI sajandi muusika mängimiseks. Need on sellised n-ö proovipillid, kuid täiesti toimivad. Paari aasta eest laenasid neid salvestuseks väga head šveitsi muusikud.
Kas sinu valmistatud instrumente võib nimetada ajalooliste pillide koopiateks, kuna oled ju nende joonistega muuseumides põhjalikult tutvunud? Milles seisneb nende spetsiifika võrreldes n-ö masstoodanguga?
Kui lubad, siis ma alustaksin sellest, mida mina pean koopiaks. Kui võtta täht-tähelt, siis mingisuguseid koopiapille ei saa puhtteoreetiliselt olemas olla, sest puit ja luu, millest pillid tehtud, ei ole homogeensed materjalid ja seega on iga pill erinev. Teiseks on vanad pillid enamasti aja jooksul mingil määral muutunud ega pruugi olla kaugeltki samasugused nagu kunagi valmides. Hoolimata eelöeldust olen siiski veendunud, et sisuliselt on koopiapillide tegemine võimalik. Nimelt ei ole puhkpillid materjali suhtes nii tundlikud kui keelpillid, mistõttu oleme algsele ideele igal juhul väga lähedal, kui kasutame mingit plokkflööti kopeerides samu materjale. Kujutame ette, et meil on säilinud ühte mudelit kolm pilli – A, B ja C – ja kui otsustame neist üht kopeerida, siis ei pruugi me tõesti saada täiesti identset pilli võrreldes pilliga A, nagu tahtsime, kuid see mahub kindlasti kuhugi nende kolme mainitud pilli vahele. Ehk teisisõnu, me kanname siiski sama esteetikat.
Kui see materjali jutt oli loodetavasti suhteliselt lihtne, siis vana pilli tundmaõppimine on oluliselt keerulisem. Esiteks, kui vähegi võimalik, ei kasuta ma muuseumi jooniseid, isegi kui need on olemas, vaid püüan pilli mõõta, sest tähtis on ka tunnetuslik tasand. Kuigi väga paljudes kohtades ei lubata originaalpille enam mängida, on mulle mitmeski muuseumis ja erakogus siiski vastu tuldud. Kuna ma ei ole ühtegi võimalust kasutamata jätnud, olen saanud mängida ligi sadakonda originaalpilli. See on kaunis hindamatu kogemus! Lisaks mõõtmisel saadud arvudele räägib pill oma loo ja aitab näha n-ö pildi taha. Üldjoontes on ju teada, mis suunas puit aja jooksul muutub. See võimaldab kaunis täpselt välja arvutada vahemiku, milliste mõõtudega see plokkflööt mitmesaja aasta eest oli. Olen veendunud, et peame nimelt nii toimima, sest vastasel korral ei kopeeri me mitte pilli sellel kujul nagu see oli mõeldud, vaid aastasadade jooksul muutunud kujul, mis on paraku tihti hoopis erinevad asjad. Subjektiivne? Kahtlemata. Päris tõde me kätte ei saa, kuid igal juhul piisavalt lähedale, et mahtuda ajastu üldisesse esteetikasse. Siinjuures tahan rõhutada, et me ei saa rääkida pillide standardiseerumisest sel määral, nagu see on juhtunud näiteks tänapäeva klaveriga. See on aeg, mil muusika ja pillid sobivad hästi kokku, ka ühel ajastul olid kasutusel küllalt erinevad pillid. Just see unifitseerimata pillide tämbririkkus ja mitmekesisus inspireerib üha uusi pille kopeerima.
Lõpuks proovin vastata ka küsimusele koopiapillide ja kaasaegse plokkflöödi erinevuse kohta. Esmalt suurus. Rääkides XVI sajandist XVIII sajandi teise pooleni valmistatud plokkflöötidest näeme, et nende kõrgus ehk a1 kõikus enamasti 400 ja 466 hertsi vahel. Küll aga ei ole ma sadade pillide hulgast leidnud ainsatki, mis oleks mõeldud mängimiseks tänapäevases kõrguses, ehk 440–442 hertsi. Loomulikult aitab meid matemaatika ja võime suhteliselt lihtsa vaevaga teha pilli, mis just seal mängibki ning see pill võib funktsioneerida laitmatult, ometi on tämbriline ja tunnetuslik vahe rabavad. Teiseks on vanad plokkflöödid enamasti suhteliselt unikaalse sõrmestusega. Kui standardiseerime neid nii, et kõik pillid mängiksid ühesuguste võtetega, jõuame selgelt teistsuguse esteetikani. Isegi häälestus võib mõnedel pillidel olla harjumatu ja esimese hooga tunduda viganegi. See teema on suhteliselt põnev, sest siin on põimunud kaks eri aspekti. Nagu eespool öeldud, on pillide füüsilised mõõtmed ajaga muutnud ja sellega on tihti muutunud ka häälestus. Teine aspekt on selgelt taotluslik: kuna selle aja pillid olid mõeldud mängima kaunis kindlates helistikes ja mingisugusest võrdsest temperatsioonist ei saanud juttugi olla, siis võib “vigane” häälestus osutuda miinuse asemel plussika, kui mängida selle plokkflöödiga sobivat muusikat. Aga ilmselt jääksime hätta, kui tuleb mängida rohkete dieeside või bemollidega helistikes, mida pilli omaaegses repertuaaris ei kasutatud. Võiksin neil teemadel suurima rõõmuga veel kaua kõnelda, kuid kardan, et minus lööb välja professionaalne kretinism, nii et paneme siinkohal punkti.
Lõpetuseks soovin kuulda sinu algatatud festivalist “Tallinn feat. Reval”. Mis ajendas seda mahukat tööd ja vastutust enese kanda võtma?
Kord 1. oktoobril, vististi kahe aasta eest, saatis Eesti interpreetide liit Cantores Vagantese rahvusvahelise muusikapäeva raames Rakverre. Esimese kontserdi andsime sealses gümnaasiumis. Kohale jõudes selgus, et kool tähistas juubelit ja pidulik üritus oli kestnud juba poolteist tundi. Vilistlased, teenekad õpetajad, loomulikult kogu koolipere. Pikad kõned, meenutused. Õhk oli täiesti ära hingatud. Kes oli süvenenud telefoni, kes sahistas niisama sussi. Ja siis tuli meie kord. Reklaamis särav barokk, kuid meie vaid kolme muusiku ja kolme plokkflöödiga, kavas hoopis XVI sajandi polüfoonia. Tundus, et kõik eeltingimused muusikaliseks suitsiidiks on loodud... Rääkisin pisut juttu juurde ja hakkasime mängima. Mobiilid kadusid, rahvas ärkas ja aplaus missugune! Pärast kontserti uuriti pille ja küsiti muusika kohta. Ei, mitte muusikaõpetaja, vaid õpilased.
Järgmine kontsert oli Rakvere lihakombinaadis. Meid juhatati lahkesti klubiruumi. Madal lagi, suured pehmed toolid, millest pooled vaatasid ühte ja teised teise suunda. Akustikat ei mingit. Kui küsisime, kummal saalipoolel peaksime mängima, ei olnud vastus just paljulubav: mängige, kus aga tahate ja vaevalt keegi eriti kuulama tuleb... Aga tuldi ja paljukesi, pooled valgetes ja pooled rohelistes kitlites. Sellised eluterve oleku ja hea jumega valdavalt noored inimesed. Kuulasid suuri silmi, kuid kindluse mõttes rääkisin kolmanda loo järel nendega pisut juttu ka ja see toimis. Pärast kontserti ei saanud kuidagi tulema, küsimusi oli palju, kuid kõlama jäi nende siiras huvi ja tõdemus, et sellisele kontserdile ei oleks nad küll osanud tulla. Meie aga kiirustasime kolmandale kontserdile. Tapa üksikjalaväe pataljoni. Saalis ligi kolmsada inimest ja sisuliselt kõik kordus. Meid kuulas ühel päeval huviga üle kuuesaja inimese, kellest tavalise reklaami peale oleks meie kontserdile tulnud ehk mõni üksik, sedagi optimistliku hinnangu kohaselt. Meenub ka vanaproua, kes tuli pärast kontserti pisikeses Lõuna-Eesti kirikus meie juurde ja ütles, et sai kogu selleks tunniks unustada kõik oma mured. Või kui Harju tänava raamatupoest oma vana müürilehte maha võttes leidsime, et keegi oli sinna pastakaga kirjutanud: “See oli hea!”.
Seda rida võiks ikka pikalt jätkata. Ometi levitavad meie muusikaelu niiditõmbajad seisukohta, et see va varajane muusika on ikka eriline nišivärk. See omakorda annab alibi rahavoogude suunajatele ja nad ei oskagi tunda süümepiinu oma ebakompetentsete otsuste pärast, rääkimata soovist end olukorraga kurssi viia. Selle kõigega ei ole põhjust nõustuda. Ka paljud muusikud on segaduses. Kas tõesti uskuda kontserdikorraldajaid, kes õhutavad sisu asemel panustama pakendisse? Neil, kes seda teevad, tundub paremini minevat. Kui kontserdi eel on kinnitatud, et esitus on tipptasemel, siis publik ikka tuleb ja isegi plaksutab. Paraku usuvad paljud, et küllap kontsert oligi hea, kuid see muusika pole vist nende jaoks... Termini varajane muusika alla mahub tõenäoliselt üle poole kogu kirjutatud muusikast, aga nii laieneb üksik kontserdikogemus kogu perioodile. Loomulikult on siingi aeg-ajalt suurepäraseid kontserte nii eesti muusikute kui väliskülalistega, kuid need on küllalt juhuslikku laadi. Poleeritud kassikulda on siiski rohkem. Seega on festivali “Tallinn feat. Reval” suureks ülesandeks muuta keskkonda. See on teadagi protsess, kus muutused ei saa olla kiired. Esinejateks ikka ajastu pillidel muusikud, kes respekteerivad ajaloolist esituspraktikat. Muusikud, kes teenivad muusikat ja mitte vastupidi.