Eesti muusika- ja teatriakadeemia “Sügisfestival” on kujunenud juba oktoobrikuiseks traditsiooniks ja pakub alati kireva pildi erinevate erialade tudengite, vilistlaste ja õppejõudude tegemistest, festivalilt ei puudu ka väliskülalised. Kontserdid on taotluslikult vägagi erinevad ja seepärast on keeruline leida ideelisi sarnasusi või tervikkontseptsiooni, mis need ühise katuse alla tooks. Teisalt ongi just sõna otseses mõttes Tatari 13 maja katus see ühine siduselement.
Stseen Händeli “Orlandost”: Orlando (Kristjan-Jaanek Mölder) ja Dorinda (Anneliis Volmer).FOTO HARRI ROSPU
Seekordse festivali kavas oli kümme erinevat üritust, külastada jõudsin neist viit ning pean tunnistama, et lahkusin kontsertidelt valdavalt hea emotsiooniga ning eneselegi üllatusena hakkas peas tiksuma sõna “ilus”. Esialgu tundsin lausa piinlikkust, et aju nende kogemuste baasil midagi n-ö korralikumat genereerida ei suutnud, aga samu mõtteid edasi mõlgutades ja neisse süvenedes sain aru, et just ilu mõiste avamine on minu jaoks seekordse festivali ja ehk ka kogu selle sügise muusikakogemuste võti.
Ilmselt sai kõik alguse septembris Utrechtis toimunud “Gaudeamus Muziekweekil”. Kuulsin seal esmakordselt noore prantsuse helilooja Raphaël Languillat’ teost “Crucifixion (d’après Le Pérugin)”, mis põhineb itaalia renessansskunstniku Pietro Perugino maalil Kristuse ristilöömisest. Muusika lummav kõlapilt oli nii ehedalt ja kunstiteosega iga noodini läbitunnetatult seotud, et seda saab vaid ülivõrdes kirjeldada. Lisaks oli teosel ka visuaalne külg – helilooja ise kontrollis slaidimasinat, mis vaid teose kulminatsioonis muusikute taha lava seinale maali olulisimaid detaile kuvas. Kõik oli dramaturgiliselt omavahel seotud ja toimis laitmatult. Selle kogemuse järel olen palju mõelnud kunstiajaloole ja igavikulistele motiividele ning teemadele, reeglitele ja põhimõtetele, millele kunst (ja ka muusika) paljuski tugineb, samuti nende rolli ja kasutuse üle kaasajal. Kuigi ilu mõiste on meie ajastul/kaasaegses kunstis (alates XX sajandi teisest poolest) pigem allasurutud, siis näib mulle, et XXI sajand on siiski toonud uut mõistmist ja millegi ilusaks tunnistamine pole enam tabu.
Raamatu “Ilu ajalugu” sissejuhatuses kirjutab Umberto Eco ilust ja heast. Tema mõttekäigu järgi on hea miski, mida tahaksime ka endale ja seda stimuleerib iha, seevastu ilu imetleme kõrvalt, elame kaasa, kuid iha see ei tekita. Eco toob siin näite: “Janune, kes allikast jooma tõttab, ei silmitse selle ilu. Ta võib seda teha hiljem, kui tema iha on vaigistatud.” (Eco 2006: 10)
Kuigi neid kahte mõistet on paljudel ajastutel teineteisega seotud, tuleb siin esile oluline erinevus – hea justkui vaigistab meie isiklikke primaarseid vajadusi ja tunge, ilu tundub sellises võrdluses võibolla sekundaarne, kuid palju mitmetähenduslikum ja paindlikum mõiste. Eco tugineb oma tekstis kunstiajaloo näidetele, aga kui laiendada tema vaatepunkti ka muusikale, siis ilus tundub olevat muusika iseloomustamisel vägagi omal kohal.
“Sügisfestivali” avakontserdiks oli 1733. aastal esietendunud Händeli ooper “Orlando”, mille aines on pärit itaalia poeedi Ludovico Ariosto teosest “Orlando furioso” (1516). Siia on juba lavastuseta põimitud mitme ajastu iluideaalid – XVI sajandi alguse renessansi maagiline ilu mõistmine ja samas baroki ilu, mis balansseerib äärmuste ja vastandite vahel, kus ilusat võib väljendada ka inetu kaudu, elu surma kaudu (Eco 2006: 233), kõiges selles on ka annus melanhooliat. Saksa lavastaja Stephan Jöris lahendas “Orlando” kaasaegses võtmes – tegevustik rullus lahti kõrghoone katusel ning tegelased olid 60-ndate hipipõlvkonna erinevad tüpaažid. Kuigi tegemist oli lavastusega, kus nii solistid kui ka orkestri enamik olid tudengid ja siin-seal võis kuulda mõningaid “möödarääkimisi”, siis terviku tunne oli kogu aeg olemas ning oma näitlejameisterlikkusega kompenseerisid solistid ka juhuslikud apsakad. Siinkohal peaks esile tooma esietendusel nimiosa laulnud Kristjan-Jaak Mölderi. Etenduse ilu avaldus loos kättesaamatust armastusest ja hüsteerilisest ihast, Orlando ühteaegu jõulises ja haavatavas karakteris, mis muusikas nüansirohkelt välja joonistus.
Festival jätkus suurejooneliselt – järgmisel õhtul kõlasid EMTA sümfooniaorkestri kontserdil itaalia helilooja Giovanni Albini “Op. 61” (esiettekanne), Cecil Forsythi kontsert vioolale ja orkestrile g-moll (1903) ning Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 2 D-duur (1802). Albini looming sobitub hästi ilu teemasse, sest muusika heakõlalisus ning korrapära on tema jaoks olulised. Teose tutvustuses on ka mitu korda mainitud ilu: “Teost kuulates peaks varuma aega iga mööduva hetke ilule. [---] Helilooja-matemaatikuna loob Albini helimaastikke, mida valitseb kindel kord, aga ka kõlaline selgus ja ilu.” Arthur C. Danto on kirjutanud, et XX sajandil ilu peaaegu kadus kunstimaailma reaalsusest. Kuigi ka näiteks abstraktse ekspressionismi põhiolemus toetus eelkõige esteetikale, siis oli see kaugel sellest, mida mõistetakse klassikalise ilu (tasakaal, proportsioonid ja kord) all. XX sajandi esimesel poolel püüdsid uuspositivistid ilu ümber mõtestada, rääkides ilust kui sõnast, mis väljendab üldist imetlust, kuid ei kirjelda ega anna hinnangut. Selline käsitlus siiski ei toiminud, sest ilu mõiste taga oli vaid tunnetuslik tühjus. (Danto 2003: 8)
Erinevate käsitluste valguses liigitub Albini teose ilu pigem klassikalise määratluse alla, nii selle vorm kui harmoonia on loogiline ja selge ning matemaatiliselt korrastatud. Seevastu Beethoveni 2. sümfoonia puhul domineerivad küll klassitsistlikule ilule omistatavad ülevad meeleolud (Eco 2006: 277), aga on ka romantilisi puhanguid ning just romantilisele ilu käsitlusele omast melanhooliat. Kontserdi kavalehelt võib lugeda, et 2. sümfooniat peetakse üleminekuks varase, klassitsistliku loominguperioodi helikeelelt jõulisele ja heroilisele stiilile. EMTA sümfooniaorkestri esituses kõlasid need teosed sel õhtul väga haaravalt, aga Albini ettekanne võinuks olla nüansirohkem, sest vormilt ja helikeelelt lihtsa muusika puhul avaldub selle olemus ja ilu just pisidetailideni vormitud peenekoelises interpretatsioonis.
Lisaks suurejoonelisele ooperiprojektile ja sümfooniaorkestri kontserdile oli festivali kavas ka kammerlikumaid kontserte, neist tooksin esile CoPeCo vilistlaste kontserdi EMTA ooperistuudios. Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli esitasid muusikat kontrabassi(de)le. Kuldkepi “Transfigurations” (“Muundumine”) (kontabass, live-elektroonika, video ja liikumissensor) ja Siniväli “Metaphysical Study Ic” (kaks kontrabassi ja video) väärtustasid eelkõige instrumenti ennast ja tõid esile selle sügavuse ning mitmekülgse tämbririkkuse. Kuldkepp lähtus oma teoses kontrabassimängija jaoks elementaarsest algosakesest – käeliigutusest, mille muundumised liikumissensori abil elektrooniliseks heliks ja visuaaliks oli muusika läbiv idee, Siniväli teose kontseptuaalseks keskmeks oli lõik Søren Kierkegaardi raamatust “Surmatõbi”, mis kirjeldab inimese metafüüsilist ülesehitust. Kui jätkata Eco teooriaga, siis peitub siin salajane ilu abstraktses materjali enda esiletoomises (Eco 2006: 402–405). Danto toob välja inglise maalikunstniku ja kriitiku Roger Fry vaate, mille kohaselt iga uus kunstiteos on kole, kuni see muutub ilusaks. Siin peab Fry silmas, et kunstiteos muutub ilusaks, kui oleme õppinud seda mõistma. Mõte on ilus, aga Danto viitab siin omakorda olulisele veale, mille Fry teeb – tema mõttekäigu järgi on iga kunstiteose eesmärk olla ilus. (Danto 2003: 34) Tegelikkuses pole see nii. Ilu võib olla taotluslik, aga ka juhuslik või hoopis taotluslikult välditud väärtus. See võib, aga ei pruugi sugugi olla alati kunsti- või muusikateoses. Viimase kontserdi puhul oli tajutav pigem juhuslik ilu, sest see polnud autorite eesmärk omaette, kuid abstraktne audiovisuaalne tervik mõjus mõlema teose puhul just nii.
Ilus… ja ma usun, et ka hea. Kui publikus istudes tekib tunne, et tahaks ise olla osa sellest muusikast, tahaks kogeda selle kujunemisprotsessi ja mängida kaasa, siis see pole vaid iha midagi endale saada, vaid soov kogeda maksimaalselt koos teistega. Üks muusika seni veel mainimata ilu on selle sotsiaalne roll ning võime ühendada inimesi. See pole küll kirjas Eco ega Danto kunstiteoorias, küll aga on kümneid, sadu, ilmselt kümneid tuhandeid kordi praktiliselt tõestatud. Taaskord tõestatud ka lõppenud “Sügisfestivalil”.
Kirjandus:
Eco, U. (2006). Ilu ajalugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS.
Danto C. A. (2003). The Abuse of Beauty. Illinois: Open Court Publishing.