XI rahvusvaheline festival “Klaver” 5.–12. oktoobrini Tallinnas, Tartus ja Pärnus
Tänavune klaverifestival tuli teisiti kui kõik varasemad, sest festivali algataja ja kauaaegne kunstiline juht pianist Lauri Väinmaa andis teatepulga üle nooremale kolleegile Sten Lassmannile. Kõrvalseisjale polnud festivali korralduses küll suuri muutusi märgata, esinejate tase oli jätkuvalt kõrge, kavad läbimõeldud ja põnevaid seoseid tekitavad. Tundus siiski, et varasemate festivalidega võrreldes olid vähem esindatud Prantsusmaa klaverimängu traditsioonid ja Venemaaltki ei olnud sel korral ühtegi esinejat.
Avakontserdi solistid, õed Katia ja Marielle Labéque.
Festivali kaheksat päeva raamis kaks sümfoonilise kavaga kontserti, kus lisaks klaverikontsertidele sai ERSO esituses kuulata tervet rida põnevaid ja mitte väga sageli ettekandele tulevaid teoseid. Avakontserdi solistidena astusid üles õed Katia ja Marielle Labéque’id, kes on juba aastakümneid tuntud ühena maailma juhtivatest klaveriduodest. Francis Poulenci kontsert kahele klaverile kõlas nende esituses just sellise ereda laengu ja põlemisega, mis on selle teose esitamiseks hädavajalik. Kaks klaveriduode maailma suurt daami püsivad jätkuvalt tippvormis ja näevad laval ka vapustavalt head välja, laskmata end suuremat segada aja kulgemisest, mis kummalegi juba seitsmenda kümnendi teist poolt tiksub. ERSO, mille ees seisis festivali avakontserdil dirigent Olari Elts, oli glamuursele duole vääriline partner ja lisas kontserdile Skrjabini “Ekstaasipoeemi” esitusega veel teisegi kõrgpunkti.
Järgmisel õhtul esinenud vanameister Rudolf Buchbinder Austriast on tuntud eeskätt saksa ja austria muusika esitajana. Tema muusikaline biograafia on aukartust äratavalt esinduslik ja kruvis kontserdieelsed ootused väga kõrgele. Kavas olnud šedöövrid Bachilt, Beethovenilt ja Schubertilt ei valmistanud 71-aastasele maestrole igatahes mingeid raskusi. Ootuspäraselt kõrge kõlakultuur kandis esitust algusest lõpuni ja jätkus lisapaladeski. Siiski tundus mulle, et hiilgava pealisehituse varjus on tunda mingisugust pealispindsust ja soovimatust tuua esile teoste sügavamaid dramaatilisi sõlmpunkte. Iseäranis suurt puudust esituslikust pingest tundsin Schuberti B-duur sonaadi esimeste osade puhul, kus ju nootidest mitte vähem tähtis on see miski, mis peaks hõõguma nootide vahel.
Festivali kolmandat päeva alustasid keskastme klaveriõpilased Tallinna muusikakeskkoolist, Otsa ja Elleri koolist. Kaksteist noort muusikut sai võimaluse Estonia kontserdisaali laval üles astuda ühe osaga Tšaikovski “Aastaaegadest”. Kõik olid hästi ettevalmistunud ja kontsert tervikuna osutus väga meeldivaks elamuseks. Siiski on sellise kontserdiformaadi puhul paratamatu, et mõned noorte interpreetide ette asetatud ülesanded olid veidi ebamugavamad kui teised ja ei lasknud kõiki esinejaid paista võrdselt soodsas valguses. Valdavalt pastelsetes toonides kõlanud “kuudest” haakusid siinkirjutaja kõrvaga enim “Aprill” (esitaja Liisa Maria Marrandi Elleri koolist, õpetaja Tanel Joamets) ja “Mai” (esitaja Tähe-Lee Liiv muusikakeskkoolist, õpetaja Marrit Gerretz-Traksmann).
Leif Ove Andsnes. FOTO PEETER LANGOVITS
Sama päeva õhtupoolik oli aga festivali peaesineja Leif Ove Andsnesi päralt. See kontsert oli algusest lõpuni tõepoolest suurepärane ja vastas täielikult kõigile ootustele nii pianistliku soorituse kui muusikaliste sügavuste poolest. Andsnesi ülimalt tõsise ja keskendunud mängu puhul hämmastas kõige enam tema võime olla erakordse intensiivsuse ja detailirohkusega kohal igas hetkes ja vormida samal ajal kõigist neist hetkedest hiiglaslikke monoliitseid tervikuid. Ta ei tee midagi lihtsalt selleks, et publikule meele järgi olla, tema väljendus on väga aus ja küllap selle tõttu on teda kerge ja huvitav kuulata ka täiesti võõra teose puhul, mida tõestas Leoš Janáčeki väikevormidest koosneva tsükli “Rohtunud rajal” ettekanne. Tikkus pähe võrdlus dirigent Neeme Järviga, kel samasugune võime ja missioon teha inimestele nähtavaks ja kuuldavaks teosed, mida muidu naljalt ei märgataks. Kava teises pooles kõlanud Schumanni “Karneval” oli minu jaoks kogu festivali kõige kaalukam esitus ja demonstreeris ilmekalt Andsnesi pianistlike väljendusvahendite põhjatut rikkust.
Festivali neljas päev tõi kaasa põnevust ja intriigi, sest võis kaasa elada Irina Zahharenkovale, kelle kava raskuspunkt oli seesama Schuberti B-duur sonaat, mida üle-eelmisel õhtul sai kuulata Zahharenkovast märksa nimekama Austria pianisti esituses. Minu suureks rõõmuks olid Irina Zahharenkova mängus olemas kõik need kvaliteedid, millest eelpool nimetatud esituses vajaka jäi. Avar dünaamiline diapasoon, hingestatud ja inimlik puudutus, targalt kujundatud terviklikud suurvormi osad pakkusid meeldejääva muusikalise elamuse. Zahharenkova suur muusikaline andekus juhituna tugevast intellektist ja heast maitsest annab talle väga võimsad vahendid kujundamaks lummavaid muusikalisi maastikke. Tähelepanuväärne on seegi, et ta suudab võrdse veenvusega esitada väga erinevaid heliloojaid, mida võis kogeda ka sel festivalil. Lisaks kavas välja kuulutatud Debussy, Raveli ja Schuberti teostele mängis Irina Zahharenkova lisapaladeks Sarabande’i Bachi B-duur partiitast ja Mozarti kuulsa d-moll fantaasia, tehes seda niivõrd fantaasiaküllaselt ja improvisatsiooniliselt, et mõistsin õieti esimest korda, miks on selle sissepoole vaatava melanhoolse pala pealkirjaks pandud “Fantaasia”. Loodan väga, et Irina Zahharenkova pianistikarjäär kulgeb jätkuvalt tõusujoones ja et tal õnnestub jõuda ja püsima jääda ka kõige suurematele lavadele, sisu selleks paistab temas igatahes olevat.
Festival jätkus eesti muusikaga, tuues esmaettekandes kuulajate ette Urmas Sisaski “Tähistaeva” tsükli viimase osa “Põhjapolaartaevas”. Nagu tsükli kõigi varasemate osade puhul, nii ka nüüd oli teose esmaesitaja pianist Lauri Väinmaa. Sisaski muusika erineb üsna suurel määral uue muusika peavoolust, haarab endasse julgelt kihistusi varasematest muusikalistest ajastutest ja lustib lapseliku rõõmuga erinevate muusikastiilide kokkupuutepunktides. Paljud Sisaski klaveripalad on nüüdseks juba kinnistunud muusikakoolide õpilaste püsirepertuaari ja võib arvata, et ka sel õhtul kuuldud paladest jääb nii mõnigi oma elu elama suuremate ja väiksemate pianistide esitustes. Lauri Väinmaa on olnud tema enda sõnul teose loomisse küllalt intensiivselt ja lähedalseisvalt kaasatud ning seetõttu võib ka tema ülesastumisi Sisaski tsüklitega vaadelda kui etaloni loomist kõigi edasiste esituste tarbeks. Nii oleks hästi vahva, kui pianist ja kontserti sõnaliste vahepaladega vürtsitanud näitleja Jüri Aarma leiaksid aega ja energiat, et tutvustada Sisaski uusimat kogumikku laiemalt erinevates esinemispaikades üle Eesti.
Traditsiooniliselt on festivalil ikka esindatud olnud klaverimuusika erinevad tahud jazzpianistide või klaveriorkestrite näol. Nii ka seekord – PianOrquestra kaugest Brasiiliast pakkus Tallinna, Tartu ja Pärnu kuulajatele särtsakat lava-show’d. Kahjuks jäid siinkirjutajal kuulmata nii elurõõmsad brasiillased kui päevasel kontserdil esinenud tublimad Eesti muusika- ja teatriakadeemia klaveritudengid, kes astusid kuulajate ette Läänemeremaade klaverimuusika kavaga. Viimaste puhul olen siiski juba varasema põhjal kindel, et tulevik pakub rohkesti võimalusi nende kunstile kaasa elada.
Festivali eelviimase päeva avas noor Ungari päritolu pianist Daniel Lebhardt, kes viimasel ajal on resideerinud põhiliselt Inglismaal. Tema rahvusvaheline lavakarjäär alles algab, kuid sel kontserdil kuuldu põhjal võib talle küll väga kõrget lendu ennustada. Lebhardti kava koosnes kahest ulatuslikust suurvormist ja vaatamata noorusele suutis ta suurepärasel tasemel esitada nii Schuberti “Sonaat-fantaasia” G-duur kui Rahmaninovi ülinõudliku sonaadi nr 2 b-moll. Imetlust vääris Lebhardti ümberlülitumisvõime range ja klassikaliselt selge joonega ette kantud Schuberti helikeelelt Rahmaninovi pöörastele kõlamassiividele, mille esilemanamises võis aimata vene klaverikooli parimate traditsioonide põhjalikku tundmist.
Sama päeva õhtusel kontserdil esines Ameerika pianist Jeremy Denk, kelle mitmekülgsuse kirjeldamisele nii muusiku kui kirjamehena oli kavalehel üpris heldelt ruumi pühendatud. Kontserdil kuuldu põhjal võib öelda, et tegemist on võimeka ja väga omapärase pianistiga, kelle musitseerimislaad ja maneerid nõuavad küll omajagu harjumist. Denki mängust kostev kõlavärvide palett tundus esialgu äärmiselt nüansirikas ja kiiresti vahelduv, kuid pikapeale muutus selline kaleidoskoopiline pillerkaar pisut ennast kordavaks, mõjudes kohati lausa tembutamisena. Ma arvan siiski, et selline veidi iseäralik mäng ongi tema viis muusikat mõista ja edasi anda, see võib olla omas kontekstis kõrgelt hinnatud ja lisas kokkuvõttes festivali suurele lõuendile ühe huvitava värvilaigu. Olulise seigana väärib märkimist, et Jeremy Denki esituses kõlas Tallinnas Euroopa esiettekandena John Adamsi “I Still Play”.
Festivali lõppkontserdil oli laval taas ERSO, nüüd koos dirigent Vello Pähnaga. Kontserdi teises pooles soleeris orkestri ees festivali kunstiline juht Sten Lassmann, kes tegi seda suurepäraselt. Prokofjevi klaverikontsert nr 2 kõlas tema esituses võimsa energia ja laitmatu tehnilise üleolekuga. Kokkuvõttes tunduski, et suure pauguga lõppenud festivali viimane kontsert oli avakontserdist paremgi tänu väga õnnestunud kavavalikule nii klaverikontserdi kui sellele eelnenud Debussy ja Stravinski teoste poolest – esimeselt kõlas “Kolm nokturni”, teiselt “Süit balletist Tulilind”.
Igati kordaläinud festivali ainsaks puuduseks tundub olevat liiga suur hulk saadaval olevaid kontserdipileteid, ehk teisisõnu on ka parimatest parimate esinejate kontsertidel piinlikult palju vabu istekohti. Kuuldavasti näitas festivali külastajate hulk võrreldes vahepealsete aastatega küll kasvutrendi, kuid isikliku mulje põhjal julgen küll väita, et Eesti Kontserdi turundusosakond saaks ehk veel veidi rohkem panustada, et klaverifestivali kontsertide külastamine oleks ihaldusväärne ja oluline senisest rohkematele inimestele. Alustada võiks näiteks ETV igapäevaste kultuuri- ja meelelahutussaadete positiivsest hõlvamisest.