Suve lõpu traditsiooniks on saanud suur muusikalavastuste pidu – “Birgitta” festival Tallinna mõjuvaimas varemetekompleksis Pirita kloostris. Tänavuse festivali tähtüritus oli kahtlemata Puccini “Boheem”, ainus lavastus, mida esitati kaks korda. Külla oli tulnud Puccini enda koduteatri trupp Luccast, ooperi oli lavastanud Marco Gandini.
“Boheem” on õigusega üks armastatumaid oopereid, lihtne ja kurb. Noored ja elulusti täis, kuidagi ots-otsaga kokku tulevad inimesed kohtuvad, armuvad, jäävad elule alla, saavad hukka. Puccini on üks mu lemmik-ooperiheliloojaid nii oma imeliselt voolava ja tohutult kaasakiskuva muusika kui ka loomulike libretode tõttu. Siin puuduvad liigsed kordused, pole ülepaisutatud tundeid ega absurdseid situatsioone nagu ooperites sageli, lugu areneb loomulikult ja vääramatult iseenda loogika järgi ja seetõttu eriti mõjuvalt. Igaüks saab ennast tegelastega lihtsa vaevaga samastada. Traagilist üldmuljet ainult süvendavad justkui tühised koomilised stseenid, nagu mänguasjamüüja Parpignoli ilmumine või üüri nõudva korteriomaniku hanekstõmbamine. Minu meelest on ehk just Puccinil parimini õnnestunud kunstide – teksti, muusika ja draama – süntees, kus need kolm üksteist täiendavad ja võimendavad, mitte ei kisu tähelepanu üksteiselt ära.
Lavastus oli maitsekas, elutruu ja realistlik, mis teadlikumale ooperigurmaanile võis ehk tunduda liigagi harjumuspärane, aga laiemale publikule oli kindlasti teretulnud. Tõeliselt kaasahaarav oli noorte elupõletajate lõbus kvartett (Kyungho Kim, Matias Tosi, Vincenzo Nizzardo, Giovanni Battista Parodi), etendatud niisuguse hoo ja bravuuriga, et armu või ära. Tabasin end pea feministlikelt meeleoludelt – kui noormehed on kujutatud vaimukate ja andekate uljaspeadena, kelle ainus häda on tuul taskutes, siis tütarlaste plusspoolel on lihtsalt see, et nad on ilusad – üks hääbuvalt, kuhtuvalt, leplikult ja õrnalt, teine temperamentselt, riiakalt, egoistlikult.
Esitus oli elav ja loomulik, eriti meeldis mulle Rodolfo osas esinenud Kyungho Kim oma kauni pehme hääletämbri ja loomuliku mänguoskusega. Samuti jättis oma efektsete koloratuuride ja kiiresti vahelduvate hääletämbritega väga hea mulje Lara Lagni kapriisse ja iseka, ent siiski südamliku Musetta osas. Natuke ülemängitud oli minu jaoks Mimi (Michelle JuYoung Hong) – tema algusest peale hädiseks ja vaevaliseks mängitud kuju tekitas küsimuse, et mis oli selles tütarlapses siis nii veetlevat, et Rodolfo temasse paugupealt armus? Algul ei avaldanud ta mulle ka oma häälega erilist muljet, aga alates kolmanda vaatuse hüvastijätustseenist haaras esitus mind juba väga kaasa ja lõpustseeni meisterlikud piano’d liigutasid sügavalt.
Eraldi tahaksin välja tuua, et nii orkester kui lauljad olid võimendatud. Üldiselt suhtun väga skeptiliselt klassikalise muusika võimendamisse, aga siin oli see tõesti erakordselt hästi õnnestunud. Kõla jäi väga loomulikuks ja kerge võimendus lubas lauljatel end säästa ja näideldes vabalt tunda, samas ka orkestrit lavaaugust kõlaliselt “välja tõsta”, nii et tulemuseks oli üks parimaid live-esituse kõlapilte, mida olen kuulnud.
Kontsertetendus “Muusikalicool”. FOTO TANEL MEOS
Ooperite ja ballettide vahele mahtus festivalile ka muusikalile pühendatud etendus – Hanna-Liina Võsa muusikalikooli kontsertetendus “Muusikalicool”. Üks asi, mis mind kurvastas, oli ooperi ja muusikali vastandamine eelnevas reklaamis, justkui oleks ooper mingi hale vanainimeste joru ja muusikalis kehastuksid kõik nooruslikud väärtused. Ma ei leia kuidagi, et Verdi bravuursed aariad oleks mingil moel vähem glamuursed ja kaasalauldavad kui muusikalilaulud, samuti pole näiteks “West Side Story” kindlasti kuidagi kergekaalulisem ja lõbusam kui ooper. Nii et jätkem õige vastandamine kõrvale – usun, et paljud ooperigurmaanid naudivad sama rõõmuga ka muusikali ja vastupidi. Hea laulmine, hea lavastus ja hea orkester/bänd on nii või teisiti elamuse eelduseks.
Etenduses oli tõesti esinemisrõõmu ja sära, väga hästi toetas üritust orkester (ÜENSO) ja ansambel Valter Soosalu juhatusel (ansambli juht Ahto Abner). Kuna kasutati kogu kooli õpilaskonda, võimaldas see lavale tuua massistseene, nende vahele ka õpilaste ja õpetajate soolosid. Lavastus oli kokku pandud kuulsate muusikalide armastatud numbritest ja omavahel seotud päevikuvormis vahejutustustega, mis kirjeldasid algaja muusikalistaari argipäeva. Pearõhk olid kooliõpilastel, kes olid igati tublid, aga tegelikult oleks lootnud rohkem just kooli õpetajaid kuulda. Nii Hanna-Liina Võsa ise, Kelli Uustani, Maria Listra kui ka külalistena Valter Soosalu ja Priit Volmer on ju kõik andekad lauljad-näitlejad, minu jaoks jäi nende roll väikeseks. Muusikalikool ei saa ju pakkuda õpilastele igapäevast trenni ja seetõttu jäävad ka oskused nii laulu kui eriti liikumise osas siiski piiratuks, mistõttu kujundikeel etenduse jooksul ennast ammendas ja korduma hakkas. Siiski oli üldmulje väga meeldiv ja tore oli näha laval nii paljud noori, kes lavahirmu tundmise asemel esinemist naudivad. Mind jäi pisut segama, et kuna kõik laulud olid tõlgitud eesti keelde, polnud subtiitreid. Aga lauldud keele puhul, eriti kui see vahel mattub orkestri alla või kui koor ei laula sõnu alati täpselt koos, ei saa iga kord kõigist sõnadest aru. Ülejäänud etendustel olid eesti- ja ingliskeelsed subtiitrid ja väliskülaliste suurt osakaalu publiku hulgas arvestades oli see kindlasti ka õigustatud.
Festivali lõpetas galakontsert Plácido Domingo “Operalia” staaridega. Nagu ühele korralikule galale kohane, oli see kontsert glamuurne hitiparaad, kus kõlasid ooperiliteratuuri tuntuimad aariad. Ühelt poolt on sellise kavaga soe vastuvõtt alati garanteeritud, teisalt on tegemist just väga nõudliku valikuga – igaühel on kõrvus võrdlus maailma parimate esitustega.
Et saada kriitikaga kohe ühele poole, siis ütlen, et kontserdi halvim külg oli pea igas lauses koperdav ja nimesid valesti hääldav konferansjee Marko Reikop. Kuigi ma üldiselt väga pooldan publikuga suhtlemist, siis sisutühjad rumalate küsimustega vestlused nüüd vaevalt et midagi elamusele lisasid. Kui juba tahta kaasata õhtujuhti, mis sellise gala puhul on kahtlemata asjakohane, peaks ka selle rolli üheskoos paremini läbi mõtlema.
Aga nüüd muusika juurde. “Operalia” konkursi võitjatest olid laval sopran Marina Costa-Jackson, tenor Stefan Pop ja bariton Edward Parks, samuti lõi kaasa rahvusvahelisel laval kanda kinnitanud eesti metsosopran Kai Rüütel. Suurte ja võimsate häälte ning särava kunstnikunatuuriga artistid, kes ilmselt laval olemist naudivad ning suudavad publikuga suhelda ja flirtida. Kuigi siin kõlas ju kontsertversioon, mõjusid aariad väga lavaliselt ja teatraalselt. Näitlemisandega võlus ehk enim Edward Parks oma mefistoliku Figaro ja võimuka Escamilloga. Siinmail kuuleb kindlasti harva sellist ehtitaalialikku tenoritooni nagu on Stefan Popil, kes nii oma välimuse, muhedalt sarmika oleku kui ka hääle poolest meenutas legendaarset Pavarottit. Väga nauditav oli häälte ja karakterite põimumine Verdi “Rigoletto” kvartetis, kus kõik neli solisti üles astusid ning rõõmu ja üleolekuga oma rolle kehastasid. Siiski jäi suure elamuse saamiseks minu jaoks midagi puudu. Galakontsert ongi muidugi üks raskemaid žanre – kõik ülesastumised on hitid, kuskil pole võimalik natuke puhata, pole rolli kaitsvat varju, kostüüme ega lavakujundust ning lavapartnerid muutuvad hoopis konkurentideks. Samuti pole võimalik soolokontserdi sarnaselt ennast tasapisi üles kerida, kõik peab olema kohe olemas ja perfektne. Ehk oligi see suur sära üleküllus, mis hakkas pikapeale tüütama? Nii hakkavad kõrvu pisihädad, mida ooperis või kontserdil ehk tähelegi ei pane – liiga suur vibrato siin, orkestri alla kaduvad alumised noodid seal, väikese pingutusega võetud kõrged toonid. Kontserdi lõpus sain järsku, mida ootasin – muidu väga dramaatiliselt ja võimsalt esinenud Marina Costa-Jackson pillas Luisa aarias Ruperto Chapi ooperist “Zebedee tütred” imeteldava kergusega sillerdavaid koloratuure ja vaibus oma kadentsis järsku vaevu aimatavasse piano’sse, ümisedes justkui omaette, kuuldavuse piiril. See oli vaimustav. Selliseid sissepoole hetki oleks tahtnud kontserdi jooksul enamgi kuulda.
Nagu “Birgitta” festivalil juba kombeks, olid kaks etendust pühendatud ka tantsukunstile. Viie erineva lavastuse ja kuue etendusega glamuurne festival on selleks aastaks lõppenud, aga järgmise plaanid kindlasti juba kooruvad. Tundub, et “Birgitta” festival on igati elujõuline ja kutsuv ka külalistele, kes ehk just sellepärast Eestisse sõidavadki. Väga hea meel oli näha, et kõik etendused, mida külastasin, olid ilusasti rahvast täis ja võeti ka väga soojalt vastu. Korraldustoimkond eesotsas kunstilise juhi Risto Joosti ja Tallinna Filharmoonia direktori Margit Tohver-Aintsiga on sellega väga head tööd teinud. Kui jääks vaid aega ja tahtmist samasuguse pühendumusega ka sama institutsiooni alla kuuluva Tallinna Kammerorkestri argikontserte korraldada ja reklaamida!