Kui suurte kultuurrahvaste puhul on heliloojate-klassikute loomingust juba ammu lugematul arvul kogutud väljaandeid, siis pisemal rahval “kogumist” jätkub, kuna inimesi, st tegijaid napib. Vahel mulle tundub, et kui eesti heliloojal oma “ihuinterpreeti” ei ole, siis olgu ta kuitahes oluline (mõned “kõige-kõigemad” välja arvatud), kontserdisaalis me tema muusikat eriti ei kuule, või kui kuuleme, siis ikka ühtesid ja samu teoseid – ajuti näib, nagu poleks Heino Ellergi orkestrile kirjutanud mitte midagi peale “Kodumaise viisi” ja “Koidu” ...
On väga tänuväärne, et meie noorema põlvkonna interpreetide seas on missioonitundega inimesi, kes on võtnud ette eesti muusika tõeliste klassikute “kaevus” kaevata. Sten Lassmann on Elleri kogutud klaverimuusika plaatidega lõpusirgel. Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera ei ole Mart Saare soololauludest ülevaate saamise ja salvestamisega küll enam tee algul, aga lõpp on samuti veel kaugel. Kuidas töö on läinud, miks see üldse ette võeti ning milliste probleemidega on tulnud rinda pista, järgnevas intervjuus juttu tulebki.
Kuidas tuli mõte hakata Mart Saare laule salvestama?
Kadri-Ann Sumera: Mina mäletan täpselt, kuidas me sõitsime Irisega läbi Eestimaa ühelt kontserdilt teisele. Ütlesin Irisele, et meil on kogunenud omajagu eesti muusikat, äkki salvestaks midagi. Iris vastas, et teeks äkki kogu Mart Saare. Mulle mõte meeldis, sest Saar on üks neid autoreid, kelle puhul kirvendab kuklas tunne, et minu jaoks on tema muusikas midagi veel, mida esmatutvusel ei taba ja olemasolevates salvestustes ei ole kuulnud. Algul mõtlesime täiesti sinisilmselt, et Saar on läbiuuritud autor. Võtame Rumesseni neli köidet (Mart Saar, “Soololaulud” I–IV, toim Vardo Rumessen, ilmunud 1982–1986 – V.J.) ja hakkame otsast salvestama, selles järjekorras ka, siis on koos noodiga hea kuulata. Aga kohe tuli esimene tagasilöök, kui saime aru, et Rumessen ise on seda juba täpselt nõnda teinud. Tundus, et sama asja pole mõtet korrata. Teine tagasilöök tuli noodi eessõnast, kust selgus, et tegelikult on kolme köite jagu rahvamuusika ainelisi laule veel, mis aga mingil põhjusel trükkimiseni ei jõudnud.
Mind, pedantset inimest, ajas juba kooli ajal segadusse – õpid, et Saar on kirjutanud eesti muusikas kõige rohkem soololaule, umbes 200, aga miks ei nimetata täpset numbrit? Tundus mõeldamatu – selline klassik, eesti muusikas iseenesest mõistetav tegelane juba üle saja aasta, aga me isegi ei tea, mitu laulu ta on kirjutanud!
Hakkasin siis vaatama, mis on ilmunud ja üritasin aru saada, kus ülejäänud kolme köite materjal on. Tema rahvalaulude ja rahvalike laulude seadeid on aja jooksul mingil määral siiski ilmunud, näiteks 1930. aastatel ükshaaval kultuurkapitali väljaannetena, samuti erinevates nõukogude ajal ilmunud kogumikes. Alustasin tööd sellest, et kirjutasin eesti muusika infokeskuse leheküljelt välja kõigi nende laulude pealkirjad, mille nooti ma ei leidnud. Nüüdseks on selgunud, et paljud teoste nimistusse kantud laulud pole tegelikkuses kas üldse valminud, on poolikud, kadunud või hävinud (näiteks Tartu tulekahjus). Samuti on tal paljudest lauludest erinevaid versioone või on eri pealkirja all kasutatud sama muusikat – on see siis üks või mitu laulu? Nii et ongi paras segapuder aru saada, kui palju laule Saar kirjutanud on ja see segadus kestab praeguseni. Mina olen noote otsinud muusikamuuseumist ja muusikafondist, kust tuli ümberkirjutusena välja mõnigi laul, mille algupära enam ei leidnud. Aga käsikirjugi võib veel kusagil olla. Vähemalt ühest laulust olen kuulnud salvestust, aga ei ole näinud nooti – laulust “Meil aiaäärne tänavas” on olemas lõpetamata mustand, samal ajal kui salvestusel kuulen lõpetatud ja sootuks teistsuguse saatega varianti. Nii et üks valdkond oleks veel kuulata üle olemasolevad salvestused ja vaadata, mis seal on.
Nüüd, olles muuseumis Saare noote lapanud ja arhiivides käinud, saan aru, et Saar on tegelikult nagu jäämäe tipp. Need pole mitte ainult tundmatud ja tänaseks teisejärguliseks vajunud heliloojad, vaid tegelikult ka esmajärgulised heliloojad, kelle puhul me ei tea kaugeltki kõike, mis nad teinud on.
Iris Oja: Saare lauludega tegelemine on suures osas ka missiooni küsimus. Me võime ju tulla ja Emajõe ketis seista, aga tahaks ka ise algatada midagi, millest oleks reaalselt kasu. Mart Saar kui üks esimesi kutselisi eesti heliloojaid on eriti lauljatele oluline autor. Mitmeid tema laule lauldakse, ent miskipärast kipub olema nii, et valitakse enamasti ühtesid ja samu laule, isegi neist Rumesseni kogumikest on pooli laule väga harva kuulda olnud. Saar on palju kirjutanud. XX sajandi algusest eesti vokaalmuusikat kuigi palju ei ole, nii et Saar on ka selles kontekstis tõesti tähtis tegelane. Eesti lauljad saaksid Saare muusika kaudu oma hääle leidmist ja tunnetamist õppida. Kui mina lauluõpinguid alustasin, oli meil kohustus laulda rahvalikumaid laule, ent valik oli väga väike. Hääle ulatuse teema on lauluõpingute alguses väga oluline. Saare kunstlaulud on sageli väga suure ulatusega, rahvalauludes ja rahvalikes lauludes on see kitsam ja sobib seetõttu hästi kasutada.
Kadri-Ann: Laulud, mis meil Irise ja ka Taavi Tampuuga juba varem kavas olid, on samuti enamikus tuntud. Eks seda ka põhjusega – need on tõesti head. Aga nende kõrval on palju ka teisi sama huvitavaid, mis mingil põhjusel ei ole repertuaari jõudnud. Praeguse kava kohaselt salvestame u 150 laulu, enamvähem pooleks kunst- ja rahvalaule. Nii suure hulga juures ei ole kõik võrdsed meistriteosed või meie lemmikud, aga me leiame, et nad on ikkagi igaüks nagu kivikesed Eesti kultuuri tervikmustris ja peaksid olema nähtavad ja kuuldavad. Pealegi tundub mulle, et mõnelgi kunstiliselt ehk natuke vähemnõudlikumal laulul on potentsiaali populaarseks saada. Näiteks “Kalamehe laul” või “Oh mina väike mehikene” on tuntud viisid, aga Saar on neile teinud väga nutikad saated. Minule meeldivad rahvalaulude seast arhailisemad, lihtsamate viisidega laulud nagu “Halb hein” või “Liugu laugu”, mis ei ole nii tuttavad.
Kui juba salvestama hakkasime, oli vaja ka mõelda, kuidas laulud plaatidele jaotada. Algul arvasime, et teeme kunst- ja rahvalaulude plaadid eraldi. Oli ka mõte panna laulud plaatidele kronoloogilises järjekorras. Aga osade laulude kohta me ei tea nende loomisaastat. Samuti tuli otsustada, mida teha sama laulu eri versioonidega – mõnikord on nende vahel mitukümmend aastat ja siis ei satuks nad samale plaadile.
Iris: Samas võiksid eri versioonid siiski samal plaadil olla, et kui inimesel on huvi, siis ta saab neid järjest kuulata. Aga kuidas neid siis paigutada, kas kõrvuti? Plaati peab olema mõnus kuulata, mitte et ei tekiks tunne, et mingi kordus, aparaat on vist katki läinud ... Meie eesmärk on, et terve see kogum oleks kuulatav eraldi plaatidena ja samas moodustuks tervik. Mõtlesime päris pikalt, kuidas teha nii, et oleks vaheldust. Ja vahelduse mõttes on meil plaadil ka külalised (esimesel plaadil bariton Taavi Tampuu – V.J). Otsustasime, et kui kutsume külalisi, siis teeme nii, et sarnaseid laule laulavad erinevad hääled, et tekiks suurem kontrast.
Kadri-Ann: Mõnede laulude puhul on eri variandid eri pealkirjaga. Näiteks “Leidsin aiast linnupesa” ja “Kodu” on mõlemad loodud tuntud viisile “Vaikne kena kohakene”, aga “Kodu” on tunduvalt arendatum – pidevalt tuleb ette ootamatuid modulatsioone, klaveripartii on harmooniliselt keerukam, kuigi “ehituskivid” on samad.
Nii ühel ajajärgul kirjutatud kui ainult rahvalaule kätkev plaat võiks järjest kuulates muutuda üksluiseks, kuigi tervikuna on Saare helikeel ikkagi väga vahelduv. Püüame sättida nõnda, et igale plaadile satuks mõni “hitt”, mõni tundmatu “üllatus”, ja hästi erinevat muusikat. Küllap saab see valik lõpuks olema üsna subjektiivne ja oleks võimalik ka hoopis teisiti kombineerida. Peame pingutama, et mitte teha kohe kõiki lemmiklaule. Muidu kukub välja nii, et viimasel plaadil on üksnes muusika, millest vähem lugu peame.
Iris: Samas oli salvestades nii, et laul, millega parasjagu töötasime, tunduski olevat lemmiklaul. Tegelikult iga laulu juures leiad midagi ja mida rohkem nendega tegeled, seda rohkem neist ka avastad, see muusika ei lähe igavaks. Saare eesti keele kasutus on väga lahe. On hästi võluv, kuidas ta lauludes kirjutab klaveripartiisse sisse selle, millest lugu räägib. Näiteks “Laulja neiu kodu” – kuidas ta otsibki klaveripartiis seda laulja kodu.
Kadri-Ann: Rahvaviise on Saar armastanud üha uuesti kätte võtta ja nendega eri koosseisudes mängida. Mõnest soololaulust on ka sarnane kooriversioon või klaveripala; aga kui näiteks koorilaul “Jaan läheb jaanitulele” on teada-tuntud, siis sama pealkirja ja tekstiga soololaul on täiesti erineva viisiga ja sootuks tundmatu. Saar tundus olevat väga mängulusti täis inimene. Kui ta leidis “klotsi”, mis talle meeldis, siis ta kombineeris ja mängis sellega. Rahvaviis võib olla väga lühike, korduv, aga saade ei ole peaaegu kunagi päris samasugune – seda kas kaunistatakse ja täiendatakse või on leitud hoopis teine ja värske harmoonia.
Saare, nagu paljude puhul, on küsimus, kas me peame kõike teadma. Üks intrigeeriv, huvitav, võibolla ka piinlik osa, mida me ilmselt ei salvesta, on tema 1940. aastatel kirjutatud nõuka-laulud. Enamasti on need väga korralikult ümber kirjutatud, aga pole kunagi trükis ilmunud. Saarele oli ülioluline säilitada oma Hüpassaare. Tuluotsija mees ta polnud, ta elas üsna peost suhu; maised varad olid talle vist üsna ükskõik, ta tahtis lihtsalt elada ja tegutseda. See muusika on üsna üheülbaline, seal on lamedaid marsse ja labajalavalsse, mida pole isegi püütud kuidagi kenamaks teha. Vahest oligi see Saare viis vastupanu osutada? Iris leidis neile lauludele hea termini – kolhoosipop. Aga ka nende hulgas on paar ilusat ja need teeme me ikkagi ära.
Iris: Tuleb rõhutada, et see aeg lihtsalt oli niisugune, seesugust muusikat kirjutada oli tollal paljude heliloojate puhul normaalne elukorralduse viis. Inimestel oli tarvis ellu jääda. Laulsime nad läbi ja naersime, aga meie poolt pole mingit hukkamõistu või küünilisust.
Millised on olnud nootide toimetamisega seotud probleemid?
Kadri-Ann: Saare käsikirjad on minu meelest ikkagi ülikorrektsed, teda ei pea palju toimetama ega parandama. Probleem tekib siis, kui ühest laulust on mitu versiooni. Mida siis teha, kas võtta tervenisti üks versioon, või võib esituse aluseks võtta ühe variandi, aga teisest mõne meie meelest õnnestunuma detaili? On väga raske otsustada, missugune versioon on Urtext. Omal ajal nooti mõne laulja jaoks käsitsi ümber kirjutades – ja Saar tegi seda päris sageli, tollal polnud ju kopeerimisvõimalust – leidis ta ilmselt, et miks peaks täpselt ümber kirjutama, ja lisas või muutis noote, tegi mõndagi ringi.
Iris: Üks probleeme on see, et enamik tema laule on kõrgele häälele. Olin juba varem tema laulude seast mõningaid oma häälele mugavamaks transponeerinud. Lied’ide puhul on see üsna levinud praktika, et lauljatel oleks suurem valikuvõimalus. Transponeerides oleme küllaltki hoolega püüdnud helistikke valida, et ei tekiks kõlalist vastuolu. Mõnel puhul on tulnud arvestada ka klaveripartiiga – pole hea, kui see läheb väga madalale, kus harmoonia hakkab “sumama” ja läheb kaotsi; mõnikord on tekkinud probleem, et klaviatuur saab otsa.
Kadri-Ann: Muide, tegelikult on tal endal sageli ümberkirjutusi mitmes helistikus, aga trükki on läinud just versioon kõrgele häälele. Järelikult oli ta helistiku suhtes üsna vabameelne. Tänu kulka abile on käsikirjad arvutisse tipitud ja siis pole keeruline ka transponeerida.
Iris: Tahaks, et see materjal ja tehtud töö ei läheks raisku. Meil on missioon teha see materjal kättesaadavamaks, et ta oleks olemas ja leiaks ka rohkem kasutamist. Maailmas laulavad kõik prantslaste, sakslaste laule. Eesti laulud on maailma mõistes köömes, aga seda enam peaks see olema meile oluline. Meid on nii vähe! See peaks olema vabavara. Aga antud juhul on see meie küllaltki kulukas hobi.
Kadri-Ann: Saare õiguste omanikul on tegelikult huvi olemas neid noote ka kirjastada, aga selleni on veel palju tööd noodigraafika viimistlemise ja võrdlevate märkuste osas. See töö on hetkel minu eralõbu, nii et ei julge ennustada, millal sellega tegelda jõuan. Loodan siiski, et tasapisi, kasvõi laulukaupa, õnnestub seda materjali välja anda.
Plaaditegemine esimesest ideest teostuseni on võtnud nii kaua aega, et vahepeal kaotasin kannatuse ja mõtlesin, et ei juhtugi midagi. Üks suuremaid ületamist vajavaid psühholoogilisi tõrkeid oli vastumeelsus oma erialase töö eest peale maksta. Mingil hetkel leppisin teadmisega, et mõned suured ja olulised asjad tulebki ära teha teadmata, kas sellest kunagi ka kasu on. Kokku on mõttest teostuseni läinud vähemalt kolm aastat. Aga enne kui salvestama hakkasime, oli mul tekkinud päris hea ülevaade ka ülejäänud materjalist. Nüüd tahaks plaat aastas edasi liikuda, materjali paistab jätkuvat vähemalt viieks.
Esimese plaadi väljaandmine venis ka seetõttu, et me ei teadnud, kus ja kuidas seda teha. Esimese mõttena pakkusin seda Eesti Raadiole, aga raadio ressursid on kogu aeg järjest enam kokku kuivanud ja pealegi olid Mati Turi ja Martti Raide just salvestanud portsu Saare laule, mille nad möödunud sügisel ka plaadiks vormistasid. Nii et raadios see mõte tohutut vaimustust ei äratanud. Ja tegelikult ka meie poolt mitte, kuna Eesti Raadio salvestab kammermuusikat eelistatult oma vanas, nüüd remonditud stuudios. Meiegi oleme seal kunagi salvestanud, aga meile ei meeldinud. Seal on väga kuiv akustika. Ma ei saa üldse aru, miks üks stuudio peaks olema sellise kõlaga, et muusikat ei kannata ei mängida ega kuulata. Ka klaver on seal küll üsna uus, aga lühikese kõlaga. See ruum võib sobida suurematele koosseisudele, aga minul on kohutavalt raske mängida, kui kõla ei inspireeri.
Kaalusime siis veel variante. Käisin uurimas ka erinevate mõisate saale, mõne neist oleksime isegi tasuta kasutada saanud, aga ikkagi jäid erinevad probleemid – kas klaver või ruum polnud päris ideaalsed, pluss kogu helitehnika oleks tulnud sinna kohale tuua, helitehnik, klaverihäälestaja… Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin Elleri kooli Tubina saali ning selgus, et saime suurepärase lahenduse. Olime seal suvel õppetöö vaheajal ega seganud kedagi, klaverihäälestaja oli oma tööde pärast nagunii majas, nii et võisime tehnika kogu salvestuse ajaks paika jätta ning meil oli aega nii palju kui tahtsime. Rääkimata sellest, et saalis on väga meeldiv akustika, uus Steinway ja – ka see pole ebaoluline! – kaunis vaade!
Iris: Saalidega, kus salvestada, on kogu aeg olnud kehvasti. Kui nüüd see Tubina saal tuli, siis oli tunne, et lõpuks ometi ...
Kadri-Ann: Ka koostöö noore helitehniku Martin Heinaga oli väga positiivne. Noor inimene on ehk kogenematum, aga sellevõrra ka avatum; tal ei ole veel enda välja kujunenud käekirja, millest ta ei tahaks väljuda, ning ta oli valmis meiega kannatlikult katsetama. Ootame juba õhinal järgmist salvestussessiooni!