Üks loovamaid ja ettevõtlikumaid dirigente Eestis, Tõnu Kaljuste, on ehitanud omale pesa Tallinna lähedusse saarele, mis paistab kätte üle mere. On juulikuu algus ja Tõnu on oma hoovi laenanud kolm kaunite keerdus jäärasarvedega heina söövat karvakera ning rahvustelevisioon vahendab, kuidas dirigent traktoriga generaatorikütust rannast koju viib, kus elektri tegemise masin on kavalalt vana keldrikoha sisse peidetud. Kõik see on mõeldud üheks mõnusaks tarbeks – kutsuda saarele kultuurihuvilisi külalisi. Üks osa külalisi on end siin juba mõnda aega tagasi sisse seadnud ja männimetsa all lõõritanud, see on Georg Friedrich Händeli koomilise kantaadi “Ustav süda, sa loodad tühja” lavastusmeeskond, mille osalised leiavad, et suveaeg on just loodudki kaunis barokkmuusikas heljumiseks. Teine osa külalisi on alati uued, saabuvad üheks õhtuks ja lähevad pärast taas mandrile. Meri on rahulik, päike paistab ja mets Naissaarel lõhnab oivaliselt, siin pole tegemist pelgalt teatrilõbuga, vaid ka väljasõiduga rohelusse; muusikalis-teatraalne meelelahutus on vaid osa väljasõidu kergest naudingust, üks suubub teise. Paistab, et Omari küüni peremees on vägagi teadlik, kuidas keskkond inimesi linnakärast eemale viib ning eelhäälestab, et kõik elemendid on terviku osad, ka meresõit ja jalutuskäik.
Händel läks noore heliloojana ooperikomponeerimist õppima Itaaliasse ajal, mil paavst oli ooperid keelanud, kuid keeld ei aidanud ooperiarmastuse vastu ja maisest armastusest laulmine kolis underground’i varjunimega “kantaat”; moes olid kõrged hääled kastraadid. Siin loos on kolm tegelast: kunstnik Kairi Mändlalt klassikalise Hollywoodi kaunitari ilme saanud Clori (Maria Listra) ning tema kavalerid Tirsi (Arete Teemets) ja Fileno (Kadri Tegelmann); kummagi välimuses ning ka mõningates liigutustes on vihjeid Charlie Chaplinile. Maestro Kaljuste on dirigendi-jutustaja-kommentaatori-võõrustaja šarmantses rollis – osa, mis sobib talle nagu valatult ka väljaspool etendust. Lavakujunduses domineerivad lambaid sümboliseerivad pallikesed, parukad ja pilved ning loomulikult muru, mida jutustaja rollis Kaljuste vääristab parasjagu käimas olevate jalgpalli karikavõistluste taustal kui “mitte-jalgpalli-muru”. Priit Võigemast on lavastanud etenduse nõnda, et keegi tegijatest ei varja – tegu on pretensioonitult kerge, huumoriga pikitud ja koduselt kammerliku meelelahutusega, siiski pole unustatud ka harivat momenti ja konferansjee Kaljuste leiab hea koha informeerimaks publikut nii Naissaare ajaloo kui ka lammaste tähtsuse osas Eesti kultuuriloos. Händeli muusika on ju taevalikult kaunilt struktureeritud ja kui me ei teaks, millistest maistest kirgedest lauldakse, arvaks ilmselt, et tegu on inglitega. Seekord esitatakse kantaati originaalkeeles, mis itaalia keele mittetundjal ei lase illusiooni rikkuda ning võimaldab jääda kuulama muusikat abstraktsest ning ülendavast vaatevinklist, jäädes ignorantseks tegeliku, maiselt igapäevast armastuskolmnurka ja kiindunud südamete heitlusi kujutava sisu suhtes. Meenub aastatetagune sarnane üritus draamateatris, kus samuti Tõnu Kaljuste eestvedamisel sai barokkooperit kuulda maakeeles – küll oli võõrastav teada saada, et kaunis, itaaliakeelne, virtuoossete passaažidega esitatud tekst pole midagi muud kui poplaul stiilis “sa vajad mind, ma vajan sind”. Ka käesolevas “Ustava südame” etenduses leiab lavastaja koha, kuhu pikkida nali proovisituatsiooni ja eestikeelse tõlke üle, tõsi, eesti keeles lastakse siin laulda vaid ühte fraasi. Lisaks lauljate heale esitusele nii vokaalses kui ka näitlemise mõttes jättis hea mulje ka Nargen Consort, kelle hulgast paistsid enim silma “mootor” klavessinist Reinut Tepp, hea kaasaelamisega mängiv bassirühm koosseisus Villu Vihermäe ja Andres Kungla, ning tooni andvad kelmikad plokkflöödid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt. Kogu selle ülevoolava meelelahutusliku kerguse juures on Händeli muusika esitamises momente, mida interpreedi poole pealt vaadatuna ei saa just ülikergeteks pidada, vaatamata sellele, et just nii nad peavad publikule välja paistma ja ma leian, et siin oli see efekt saavutatud.