Küpse kunstnikuna huvitab Maria Fausti suur lõuend, mitte lihtne pildiraamat. Tema viimased plaadid “Sacrum Facere” ja “In the Beginning” on kindla kontseptsiooni ja kontekstiga, sukeldudes isikliku ja kollektiivse-ühiskondliku mälu süvavetesse. Vesi kui kujund on eriti kohane just uusima plaadi puhul – Saaremaal kasvanuna omistab Faust selge tähenduse nii albumil “loodushäältena” kõlavatele paadimootoritele kui ka palade merelõhnalistele pealkirjadele (“Undine”, “Sirene”, “Medusa”). Eelmisel albumil “In the Beginning” laulab taanlanna Kira Skov enda ja Maria Fausti kirjutatud sõnu ja tänu neile saab kuulaja kergemini kätte vastuse küsimusele “millest lugu räägib”. “Machina” muusika on otsast lõpuni instrumentaalne ning selle sisu jääb poolaimatavaks, sõnulseletamatuks, saladuseks. Maria Fausti saatesõnad: “Vesi sümboliseerib selliste allasurutud tunnete nagu viha ja kurbus looduslikku ja ennustatamatut jõudu. Miks peaksime neid tundeid maha suruma, samas rõhutades näiteks õnnelik olemist?” Faust ei tee ka saladust sellest, et nõukogude ühiskonnas kasvamine ja muusikuks kujunemine oli tema jaoks seotud traumaatiliste kogemuste ja üleelamistega.
Muusikaliselt on “Machina” kurbkaunis, mõtlik, kohati hümnilik, teisal ekstaatiliste pursetega ja sagedaminigi inimlikku haprust peegeldava, hõreda faktuuriga album, mille kõlakanga koovad tiheda poognaga mängitud tšello ja kaks kontrabassi ning paralleelsete liinide ja tessituurihüpetega saksofonid (Faust ja Ned Ferm), lisaks Jacob Anderskovi klaver. Mängijad ei pane rõhku fraseerimise ja ansamblimängu täpsusele ning see annab kõlavale muusikale vaba, inimliku, sooja iseloomu, isegi puhkudel kui ekspressiivsuse temperatuur tõuseb free-jazzi hiilgeaja keemiskraadideni. “Machina” on mõjuv. Ja kui kuulaja ei oskagi nimetada või näpuga näidata, mis see täpselt on, mis nõnda mõjub, tajub ta usutavasti selle muusika loomisele eelnenud ja esitamisel taasläbitud tunde- ja mõtteprotsessi sügavust, intensiivsust ja isiklikkust.