Tänavuste muusikasündmuste koorekiht koondus suurel määral veebruari, meie saja-aastase vabariigi sünnikuusse. Sinna oli ajastatud ka uudne festival “Virmalised”. Festivali idee tundus juba eelnevalt lihtne, kuid paljutõotav – Eesti pianistid mängimas Eesti klaveriteoseid. Pärast festivali kolme päeva sai selgeks, kui inspireeriv mõte see oli. Asja huvitavaks tegemiseks ei olnud vaja lisandeid, videoekraane või crossover’it. Kõik töötas oma naturaalsel ja sõna parimas mõttes akadeemilisel kujul.
Festivali kuulates, kus esinejatena vaheldus 16 pianisti, tekkis lausa mingi konkursilik põnevus. Muidugi mitte sellepärast, et nad oleksid omavahel võistelnud. Tekkis võimalus kõrvutada, sedalaadi vaheldus, mis tuleb tavaliselt ette konkursi miljöös. Samasugune võrdlemise võimalus kujunes muusikateoseid kuulates. Tulid ilmsiks stiilide kihistused, avanesid elulood ja hingelised tagamaad. Oli tunne, nagu viibiksid mingis fantastilises galeriis või elaksid läbi ajarännakut.
Mul on hea meel, et sellel festivalil tõsteti ausse ka Eesti rahvusklassika, mis on festivalidel ja kontserdihooaegadel saanud võibolla vähem tähelepanu kui näiteks nüüdismuusika. Varasema aja hiidudest kõlas siin Tobiase põnev virtuoosne “Walpurgi burlesk” – midagi nagu Eesti “Islamei” või “Mefisto valsi” sarnast –, ning omaaegse tipp-pianisti ja helilooja Artur Lemba seni täiesti kuulmata “Fantaasia eesti rahvaviisidele” (1928). Siis Eesti heliloomingu “kolm suurt vaala”: Mart Saar, Heino Eller ja Eduard Tubin. Saarelt valik prelüüde, Noor-Eesti muusikaline sümbol “Skizze”, Ellerilt samuti prelüüdid, “Kellad”, tokaata h-moll ning tema täiesti tundmatu, ent väga hea suurvorm variatsioonid h-moll. Tubinalt samuti näited prelüüdidest, “Variatsioonid eesti rahvaviisile”, “Ballaad Mart Saare teemale” ja festivali signatuurteos 2. sonaat “Virmalised, mille kohta festivali kunstilised juhid, noored pühendunud muusikud Mihkel Poll ja Sten Lassmann laususid oma avasõnas: “Festival on oma nime saanud ühe Eesti erakordseima klaveriteose, Eduard Tubina teise klaverisonaadi “Virmalised” järgi”. Sellest ajajärgust oli esindatud veel Tubina õpingukaaslase, andeka kõrvalseisja Eduard Oja “Vaikivad meeleolud”.
Seejärel Teise maailmasõja järgne periood, nõukogude aeg: Eugen Kapi tantsud balletist “Kalevipoeg”, siis Veljo Tormise ka mitte sageli esitatavad kolm prelüüdi ja fuugat, varalahkunud andeka helilooja Tarmo Lepiku “Musica quasi una sonata” ja Jaan Räätsa efektne tokaata – 1970. aasta Tšaikovski konkursi kohustuslik teos. Kuldar Singi sisukas ja taasavastamist vääriv klaverilooming oli esindatud sonaadiga aastast 1960; väga hea teos on Eino Tambergi teatraalselt värvikas partiita. Sellesse ajajärku kuulub ka varane Arvo Pärt oma partiitaga (1958), hoopis teistsugune helilooja kui me teda nüüd tunneme. Siis viimaste kümnendite armastatud klaveriteosed: Lepo Sumera varast andekust näitav, vaid 17-aastaselt loodud “Ostinato-variatsioonid”, “Pala aastast 1981” ja fantastilise löökpilliefektiga “Pardon Fryderyk” (mida sugestiivselt esitas Tanel Joamets), Raimo Kangro süit, Erkki-Sven Tüüri sonaat, Urmas Sisaski tähistaevalised teosed ning Pärdi “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul”, Ester Mägi klaveriloomingu lihvitud pärlid “Vana kannel” ja “Lapimaa joiud”. Ning uus muusika: varem kõlanust Tõnu Kõrvitsa variatsioonid teemale “Ma tänan Sind”, Mari Vihmandi “Eskiis” ning kolm uudisteost. Esimene neist, Jüri Reinvere “Kolm vana intermezzot” on selge vormilise ülesehitusega tsükkel. Huvitava tonaalsusekäsitlusega (praeguse aja suundumused pigem soosivad tonaalsusele lähenemist) klaveripärane ja heade karakteritega teos. Arvesse võttes, et nüüdismuusikas ei ole klaver väga populaarne pill, on iga selle instrumendi nüüdisaegne, kuid pilli eripärast mitte liiga kaugele minev kasutamine paras väljakutse. Tõnis Kaumann liikus oma sonaadi nr 3 I osa vormi mõttes nagu improvisatsiooniliselt, kus kaleidoskoopiliselt ilmusid – kui ka autori saateteksti lugeda – muljete ja meenutuste killud. Tõnu Kõrvits on Eesti nüüdisheliloojatest väga kogenud ja hea klaverile kirjutaja. Tema teosed on eredalt kujundlikud, poeetilised, klaveripärased ning neid esitatakse sageli. Uues teoses “to north .../põhja ...” oli karget poeetilisust ja teatavat hümnilikkust.
Nüüd aga esitajate galerii juurde. Meie pianistid on põnevalt erinevad ja omanäolised. Pianist kui individualistlik kunstnik peabki seda olema. Mihkel Poll avas festivali Tubina “Virmaliste sonaadiga”. Polli etteasted on alati põhjani läbi mõeldud ja mõtted settinud, sellepärast on seal palju küpsust ja kõrget taset. Ka Ralf Taali esitused olid väga süvenenud ja hoolikalt viimistletud. Ta andis peenekoeliselt edasi Mart Saare prelüüdide karaktereid ja meeleoluvirveid ning tal oli väga hea Lepo Sumera, mida temalt kui rohkem romantiliste teoste esitajalt ei osanud oodatagi. Sten Heinoja mängis noorusliku tormakusega Tormist ja Kangrot. Mati Mikalai on pianist, kelles on nii intensiivset kontsentreeritust kui plahvatuslikku virtuoossust. Eduard Oja ja Jüri Reinvere teostes näitas ta just seda intensiivset süvenemist Suurepäraselt ja aplombiga esines Irina Zahharenkova, mängides Elleri variatsioonid h-moll ja Pärdi “Partiita”. Järgmisel kontserdil pakkus Sten Lassmann värskeid ja uljaid vaatenurki Tobise “Walpurgi burleskile”, Eugen Kapi ja Elleri teostele. Kai Ratassepa emotsionaalselt ja soojalt esitatud Ester Mägi “Vana kannel” ja Tõnu Kõrvitsa variatsioonid puudutasid paljusid. Johan Randvere oli valinud eesti klaverimuusikast lõbusama ja rütmikama poole – Lemba fantaasia, Räätsa tokaata –, mis tema avala esinejanatuuriga sobisid ja hästi õnnestusid. Tanel Joametsa värvikas ja plahvatuslik isiksus avanes Tubina prelüüdides ja Sumera palas. Marko Martin mängis Elleri “Kellad” ja Pärdi “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul”. Age Juurikase esituses olen Tubina vähe mängitud, kuid suurepärast teost “Variatsioonid eesti rahvaviisile” korra ka varem kuulnud ja see on olnud mõlemal korral sügavalt läbi tunnetatud, eheda emotsiooniga esitus. Ka Mari Vihmandi “Eskiis” sobis pianisti intensiivse ja emotsionaalse olemusega. Peep Lassmann mängis oma esitajanatuurile väga sobivaid Mägi “Lapimaa joigusid” ning oma õpingukaaslase, varalahkunud helilooja Tarmo Lepiku teost. Lepik on kõrge tasemega väga huvitav helilooja, kes vääriks rohkematki avastamist. Maksim Štšura tegi oma repertuaari väga põnevalt ja avastuslikult; seal oli teostest lausa heliloojalikke, hoopis nagu uuest rakursist vaadatud nägemusi. Kristiina Rokashevich esitas Tüüri sonaadi, Kristi Kapten interpreteeris muljet avaldavalt Kuldar Singi sonaati. Õhtu ja kogu sarja lõpetas Ivari Ilja Tõnu Kõrvitsa pala “to north .../põhja ...” ja Tubina “Ballaadi Mart Saare teemale” suurejoonelise esitusega pidulikul, isamaalisel ja meie muusika sügavust rõhutaval moel.