Mäletan juba lapsena, et televiisorist näidati naljakates vanaaegsetes riietes veidrate kõverike pillidega moosekante. Hiljem sain teada, et see oli ansambel Hortus Musicus – Eesti ja terve Nõukogude Liidu vanamuusika interpreteerimise teerajaja. Nüüdseks on palju vett merre voolanud, olen nendest pillimeestest mitmetelt oma muusikuteel nõu ja õpetusi saanud, enamikuga ka koos laval olnud. Võiks arvata, et aastatega on fanatism vaibunud, aga Hortus Musicus on endiselt täies energias ning elujõus. Sama võib öelda ansambli asutaja ja kunstilise juhi Andres Mustoneni kohta, kellelt järgnevas vestluses püüan välja uurida selle väsimatu nooruse retsepti ja tagamaid.
"Kunsti ja muusikaga tegelgu ainult need, kellele see on absoluutselt elu ja surma küsimus, mitte et võib olla nii ja võib olla naa. Kunst, pillmäng, laul elukutsena ei kannata seda, et võib nii ja võib naa. Kui sa tunned natukenegi, et võib teha, aga võib ka mitte, hakka kohe varakult teiste asjadega tegelema.
Ma kuulan kõike, aga ma ei lase kellelgi endale öelda, et nii peab olema või nii peab tegema. Ma pean ise enda sees aru saama ja siis ma ütlen, et ma teen seda. Kas mängumaneerid või midagi muud – see isiklik tegevus ja isiklik vastutus kõigi asjade eest on taganud mulle laialdase karjääri.
Muusika- või kunstimaailmas olemine on pidev intensiivne tegevus. Mitte see freelance-muusikute tegevus, kes käivad kogu aeg ringi märkmikuga, mis on täis erinevate projektidega proovide kellaaegu – see veel ei loo midagi, ei tee sind tegijaks, oled lihtsalt nagu orav rattas. Soov ja võime luua justnimelt seda “oma” tähendab pidevat mõtlemist, oma asjaga tegelemist.
Maailm tahab midagi kätte saada, aga mina ei taha mitte midagi kätte saada, ma liigun kogu aeg edasi. See ei tähenda, et pean ütlema, et kogu aeg paremaks, aga edasi – see on lõputu liikumine, mis toob endaga kaasa igasuguseid nähtusi."
Aga läheme korraks päris algusse. Kuidas sa muusikuks kasvasid?
Ma ei kasvanud muusikuks, ma sündisin muusikuks.
Ka vanemate poolt oli muusika osas väga suur toetus – isa oli amatöörmuusik, kes mängis väga paljusid pille. Muusika kui heli polnud mulle mingi võõras asi. Mängisin kolmeaastaselt mandoliini, see oli juba samm viiuli suunas. Samas andekus ei tule mitte geenidest ja lihalikust asjast, vaid see kõik on and ülevalt, seda saab ainult jumalalt. Mitte keegi teine ei anna seda.
Oled öelnud, et elad praktiliselt paradiisis. Et sa tajud paradiisi täiusliku, harmoonilise sisemise tundena. Kuidas ja millal selline tunnetus alguse sai?
Selle jaoks ei ole retsepti. See harmoonilise tasakaalu tunne tuleb mitte tegevusest, vaid mõttemaailmast.
See tunnetus algas mul umbes 12-13-aastaselt. Kui oled valitud tajuma suurt vaimset kosmoloogilist ja religioosset maailma, hakkab see kõik kasvama. Sellest ajast hakkasin ka taimetoitlaseks.
Noorena käisin palju Oleviste kirikus, seal toimusid hetkega ümbersündimised – ilmselt on see võimalik, aga mul ei olnud see nii.
On tähtis, millise “seljakotiga” inimene sünnib. Ühe elu jooksul ei jõua inimene väga kaugele, ei jõua millenigi, mis peaks teda rahuldama, ta peab saama midagi kusagilt eelnevalt kaasa. Mina usun, et inimesed sünnivad erineva pagasiga. Ja mõningaid inimesi nimetatakse sellepärast noorest peast äkki geeniusteks. Nad sünnivad juba tohutute kogemustega – mis see on, võib mõelda mitmest aspektist.
Kas sul oli ka mingeid teenäitajaid, suunajaid?
Kindlasti oli selliseid inimesi, aga see oli juba pärast. Kui oled ise esimese sammu astunud, siis tekivad ka vajalikud inimesed – head professorid, vaimuinimesed. Eestis on mind kindlasti mõjutanud Hugo Lepnurm, Heimar Ilves. Tallinnas oli teisiti mõtlevaid inimesi väga palju – olid Leo Semleki teooriad, Leichterid [Karl ja Laine – Toim.], Aurora Semper. Need inimesed hoidsid kokku, nad ei ajanud mingit ametlikku ideoloogiat, kõikidel oli oma mõttemaailm. Hämmastav, et ajastul, kus ei tahetud, et oleks – oli. Ja nüüd, kus võiks olla, on sellest puudus.Õppisin viis aastat kompositsiooni Kuldar Singi ja pärast Eino Tambergi juures. Muusikas huvitasid mind noorena aleatoorika, dodekafoonia, häppeningid – tegin teismelisena kõik läbi. Keskkooliajal oli mul muusikakeskkoolis igal aastal häppening – kirjutasin üliavangardistlikku muusikat, kasutasime kõike, mis tol ajal võimalik – playback’e, linte. Direktor Endel Loitmelt pidime alati saama kirjaliku loa. Panime afiši üles, ka õpetajad tulid vaatama. Kord alustasime näiteks nii, et klassivend Rein Rannap mängis klaverit, mina ronisin klaveri seest välja; üks häppening lõppes nii, et Led Zeppelini muusika jäi korduma ja lasime tossu nii kaua, et publik pidi toast välja minema. Räägitakse, et Pärt ja Sink põletasid viiulit1, me tegime sama asja, aga teises kohas.
Kuidas sattusid sellisest avangardsest maailmast vaimuliku muusika juurde?
Käisin varakult ja vaimustunult uue muusika festivalil Varssavis – see uppus avangardismi. Aga sai ka selgeks, et see oli tolle maailma viimane karje, ning mitte sellisesse maailma ei olnud ma tulnud. See oli kogu ajastu karje.
Mis hetkel tuli teadmine, et vaimulik muusika on sinu tee?
Selle tulemus ongi Hortuse tekkimine.
Minu esimene vanamuusikaansambel oli tegelikult Oleviste kirikus 1970-ndal. Seal olid Joosep Vahermägi, Külli Linask ja Allar Kaasik. Hakkasime puudutama muusikat, kus olid puhtalt religioossed tekstid, näiteks laulsime esmakordselt Eestis Schützi “Kleine Geistliche Konzerte”. Siis tekkis mõte, et peab ikkagi ansambli tegema, millega hakata süstemaatiliselt harjutama.
Iga asja tegemiseks on vaja oskusi – käsitööoskusi; iga asja tegemiseks on vajalikud erinevad oskused. See, kes teeb puust hea tooli, mobiiltelefoni ei tee. Mobiiltelefon oleks nagu keerulisem asi ja ongi, aga mobiili tegija ei oska tooli teha. Tuleb õigeid asju õppida ja omandada need vahendid, millega sa oma asja teed. Teadmine, et Rahmaninovi kontsert ei ole parem kui Bachi oma või et Landini laulude laulmine ei nõua vähem oskusi kui laulda Wagnerit – see on teistsugune maailm, teistsugune oskus teistsuguse vaimuga inimeste jaoks. Kuigi need asjad ei ole üksteisest üldse nii kaugel, pragmaatiline maailm on nad eristanud ja lahterdanud, aga tegelikult, kui me elame mingis kultuuriruumis, siis meil ei saa olla üksteise vahel seinu.
Kui Hortusega alustasime, oli töömäär meeletu. Laulsime peast, õppisime keelt, tantsu. Ja kõik selleks, et õppida seda ühte tooli tegema.
Kust sa aatekaaslased leidsid?
Kõik algas sellest, et teeme seda, mida me ise usume – see oli päris hull lause, sisse tuli usu moment. Kõik ansambli liikmed olid kuidagi usuga seotud, osad olid ka pastorite lapsed. See oli väga tähtis, sest neil inimestel olid mingid muud väärtused, mitte selleks ei hakatud tegema, et midagi saada.
Käisin esimese kursuse üliõpilasena filharmoonia juhtkonnaga rääkimas, tollal olid seal eesotsas Olga Rudneva ja Kulno Raide. Juba teisel tegevusaastal hakkasime tegema filharmoonia kontserte – need olid tohutult rahvarohked, uskumatu, millistele saalitäitele me kogu aeg esinesime. Oli aeg, kus kõik pidid Hortuse maailmast osa saama.
Kiiresti jõudsime Moskvasse, kuna tundsin juba varem selliseid muusikuid nagu Aleksei Ljubimov, Tatjana Grindenko, Edison Denissov, Alfred Schnittke.
Olime dissidendid ja revolutsionäärid, kes kõike muutsid. Enamik praegu tegutsevatest vanamuusikutest ei tea üldse, mis tee neile ette mängiti. Mina ei hakanud taastama vana asja, lõin uue mõtlemise, uue esteetika. See oli uus asi, kuigi ta rajanes vanale. Vanamuusika oli tohutu tõmme puhtuse poole, me saime puhtasse tõesse. Praegu teen palju suuri teoseid – Mahlerit, Wagnerit –, aga tollal ma hilisemast muusikast seda tõde ei leidnud.
1 1968. aastal kirjanike majas – vt nt Merike Vaitmaa, “Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet” raamatus “Valgeid laike eesti muusikaloost”, EMA, 2000. – Toim.
Loe edasi Muusikast märts, 2018