Eduard Oja on olnud Eesti läbi aegade üks kõige andekamaid heliloojaid. Kui isegi mitte kõige andekam. Meie kuulsate heliloojate hulgas on teisigi andekaid, ometigi on Eduard Oja andes midagi pimestavat. Sellist pimestavat annet ei esine tihti, just niisugust. Sellist, kus inimene on puudutanud tuld, nagu Prometheus ja muutunud äravalituks – kuid kaotanud seeläbi ka võime elada talutavat inimese elu.
On suur vahe andekusel ja töökusel. Näiteks Eduard Tubina tugevad küljed olid töökus ja sihikindlus. Peale selle oli Tubinal õnn omada probleemitut iseloomu, mis ei lasknud pidevalt sobrada oma hinges või asjades. Kõik see lasi tal töötada ja pikkamööda oma müüri laduda, mis viis ta kokkuvõttes palju kaugemale, kui Eduard Oja oma labiilse psüühika, haiguslugude ning joomahullusega. Sest Ojal seda õnne polnud – ühelt poolt ei lasknud psüühika teda töötada, vaid räsis teda nagu mereäärset puud tormide käes, teisalt – nagu tihti asjaolud on – polnud tal distsipliini, mis oleks teda nendest hädadest eemale hoidnud ja perutama kippuvat meelt valvanud.
Parimal juhul on Eduard Oja vapustav – ning mul on sellega oma kogemus. Mäletan momenti, kui mängisin Oja "Vaikivaid meeleolusid" Varssavi Muusikaakadeemia sisseastumiseksamil. Pianistid, kõik need Chopiniga hellitatud poolakad hakkasid järsku huvist üksteise järel püsti tõusma: mis muusika see on? Kes selle kirjutas? "Vaikivad meeleolud" kuuluvadki tema kõige vettpidavama muusika hulka, selles pole ühtegi nõrka nooti. Kaks ülejäänud pärlit tema loomingus: "Aeliita süit" viiulile ja klaverile ja klaveritsükkel "Sugestioonid" kannatavad juba rohkem ebaühtluse all, eriti nende viimased osad. Tšelloteosel "Aja triloogia" on sama muster: kaks hiilgavat pala, sellele järgneb tunduvalt nõrgem kolmas.
Ülejäänud loomingus on palju ambitsioonikat – ning siiski ka liiga paljuvõitu ebakindlat. Orkestriteosed, näiteks "Ilu poeem", räägivad suurejoonelistest ettevõtmistest, neis on geniaalseid leide ja paar-kolm hiilgavat mõtet, samas on partituur üleküllastatud. Tunda on inimest, kes ei ole piisavalt kannatlik, et vältida neid kuulsaid orkestrile kirjutamise karisid ja taibata, et – nagu Oja kammermuusikas seda hiilgavalt teeb – vahel on heliloojal targem öelda vähem kui liiga palju.
On teisigi umbes sama ilminguga teoseid: näiteks kvartett sopraniga "Talveöine" või Klaverikvintett – viimane on ositi geniaalne kogu oma vormi väljaviimises ja väljenduse ekspressiivses, tohutus jõus – ainuke puudus on, et teoses on veel palju nooruslikku toorust, "Talveöine" on tunduvalt küpsem. Kummaski kõlab aga läbi seesama anne, mis on asunud ka juba oma hävitustööle – vahel hakkab kuulates isegi hirm.
Oja puhul on väga oluline taibata, et mida noorem ja tervem ta on, seda haruldasem on ta muusika. Pealetungiv alkoholism hakkab ta muusikat laastama, rebides tükk-tüki haaval ära sealt kõik väärtusliku. Ma ei väsi kordamast, Oja teoste hulgas on küllalt suurejoonelisi teoseid, näiteks 1. sümfoonia, mis on selges Brahmsi esimese ja Tubina 1. sümfoonia vaimus. Sümfoonia kirjutamise ajal mängib aga alkoholism juba suurt rolli, pealegi heitleb ta pidevas rahapuuduses. Järgnevad teosed valmivad kõik samamoodi: kord kirjutab ta teoseid põledes, oma andest pursates, kord jätab ta nad ja lõpetab siis kuidagi lohakalt topelttaktijoonega. 1. sümfoonias on tunda seda heitlust ja seal, kus Beethoven tavaliselt võidab ja raskused ületab, on kuulda, kuidas Oja jääb lõpuks oma siseheitluses alla – ta on liiga haige, juba liiga sügaval.
Tema ooperit "Lunastatud vanne" ei ole kunagi ette kantud – häbiasi meie mitte just eriti suure ooperirepertuaari hulgas. Olen ainult lehitsenud klaviiri ja kuulnud üht ragisevat ülesvõtet ainsast fragmendist, mis on ette kantud. Nii noodis kui ka lindis oli tunda palju ettevaatlikkust, kindla peale minekut, mis tegelikult polegi päris paha mõte. Ooperi süžee tundub ehe, rajaneb ta enda perekonna lool, mis tavaliselt on ainult kasuks. Paistab, et on tegemist tunduvalt tugevama teosega kui Evald Aava "Vikerlased", ehkki on ka näha, et ooperis on palju oma ajale tüüpilist seestumist ja roosilõhnalist enesestmõistetavust.
Eduard Oja sündis ja kasvas ränkades oludes, eks see ole teda ka mõjutanud. Olen samas suhteliselt ettevaatlik selliste väidetega, sest maailmas on küllalt näiteid, kus karmidest oludest pärit inimesed elavad hiljem üldse mitte ränka elu. Kahjuks aga Oja puhul läheb palju asju väga valesti. Lapsepõlv Emajõe luhtade vahel, maailmast ära lõigatud, üleujutuste ajal on ainuke ühendus maailmaga parv. Siis üks väga tume laik eluloos: salakütid põletavad maha ta isakodu – Oja metsavahist isa oli käinud nende peale kaebamas. Vaesus ja paine, ümberringi mühav ürgloodus: ühele andekale poisile väga vastakas, aga väga viljastav maailm. Kooliaeg Tartus, kõigile kaugelt äratuntav anne, töö mis läheb lihtsalt – seal kus teine peab päevi ja kuid vaeva nägema, on see temale vaid korraks hingata. Haruldased teosed müstilises suurgamma helikeeles ilmuvad üksteise järel kiires tempos.
Ja siis alkoholism koos lõtvadest elukommetest saadud haigustega, mis ta tosinatäie aastaga läbi närivad. Isegi oma haigustes on ta intensiivne, mitte mingil juhul kiretult jõudu kaotav, vaid vastupidi – ka tema läbipõlemine on ere. Kui Eesti Vabariik asendub Nõukogude Liiduga, on temast järel vaid inimvare. Tema haigusloo koopia Tallinna psühiaatriakliinikust, mis juhuse ja mitmete keerdkäikude läbi omal ajal miskipärast minu kätte jõudis ja mis pärineb kusagilt 1940ndate aastate lõpust, räägib deliiriumide ja hallutsinatsioonide käes vaevlevast läbini haigest inimesest, kelle südames tuksub ikka veel hea tahe, kuid kelle keha on ammugi purustatud.
Oma loomingu tuumiku ja minu arvates oma parimad, ehtsamad teosed kirjutab Oja "koos" oma mõtte- ja saatusekaaslastega – need on soololaulud nende tekstidele. Samasugust saatust nagu Ojal, on meil Eesti ajaloos olnud lihtne jagada: Juhan Liiv, Anna Haava, Marie Heiberg. On näha, et ta tunneb end nende tekstides kohe ära ja kirjutab teiste tekstidele iseendast – nii vahetu on see suhe, nii kriipiv on nende kõrvutamine.
Juhan Liivi tekstile kirjutatud "Ei näe enam" kujutab nii Oja kui ka Liivi omamoodi testamenti: mõlemad pihivad oma painajaliku eluloo. See on võibolla et üks kõige vapustavamaid lehekülgi eesti muusikas. Väga tugevad laulud on "Põhjamaa lapsed" ja "Valge värav". Samuti "Mets", ehkki selle helikeel meenutab pigem Griegi kui Oja muidu nii värsket 1930ndatel aastatel viljeldud suurgamma stiili.
Küsimus pole mitte ainult sõnades, vaid ka selles, kuidas Oja häält kasutab ja kui vabalt ta selles žanris liigub – kui võrrelda kasvõi näiteks "Lunastatud vande" klaviiriga! –, ning kui läbi viidud ja fantaasiaküllane on klaveripartii. Üheski aspektis ei ole siin midagi nuriseda – oma soololauludes on Oja kirjutanud eesti muusika säravaima osa ilmselt kogu selles kuulsas žanris. Mis on meil selle kõrvale panna? Võibolla ehk vaid Tormise "Haikud".
Küsimus on, kas heliloojat peaks hindama ainuüksi tema ande pärast. Kindlasti mitte, anne iseenesest on vaid katteta lubadus, üks lunastamata vanne. Helilooja peab suutma enne oma ande teostada, siis alles tuleb sellele väärtus juurde.
Seda teostust Ojal leidub, kuid ta jääb poolele teele: on tõelisi pärleid, juba loetletud soololaulude kõrval veel siin-seal kammermuusikas. Need peaksid kõik kuuluma meie lauljate tavarepertuaari, tõusma väärtustamises õigele kohale. Ma julgen arvata, et väga suur põhjus, miks Oja teosed ei ole leidnud väärikat kohta, on selles, et õigel ajal ei kirjutatud Oja monograafiat ning sel ajal, kui pandi alus meie tänasele eesti muusika ajaloo mõistmisele, ei räägitud Ojast üldse mitte midagi. Muusikateadlane Helju Tauk küll alustas sellega, veidi hiljem, kuid jõudis kahjuks meie hulgast varem lahkuda, kui valmis sai. Aga see kõik oleks pidanud olema varem, siis kui ilmusid – kongeniaalne ja väga liigutavalt tehtud! – Ivalo Randalu raamat Peeter Südast ja kui Vardo Rumessen asus tegelema Tubina ja Tobiasega. Me näeme, kui palju sellest kasu on olnud. Oja jääb aga kõrvale ja on selles rollis tänaseni.
Ka puuduvad noodid, ilmselt juba sel põhjusel, et need vajaksid väga kindlakäelist toimetamist ning seda sellise moraaliga, kus otsustada ei ole sugugi lihtne. Kas võtta endale õigus visata osa tema loomingust eemale, kuna see on nii ebaõnnestunud? Juba aususe pärast ei tohiks nii teha. Võidakse öelda, et põhjus on see, et Ojal pole korralikku teost kogu. Vaidleksin sellele vastu: Peeter Süda looming on tunduvalt väiksem ja stiililiselt kordades ebaiseseisvam, sellest hoolimata on temal Eesti muusikaloos oma kindel koht. Näidaku see veelkord, mida tähendas õigel ajal õiges kohas ilmunud raamat õiges formaadis ja ulatuses. Lõpuks mõjutas see kõik ka seda, et Ojal muusikal ei toimunud suurejoonelist rehabiliteerimist, nagu Tobiase "Joonase lähetamise" või Tubina loominguga.
Ja siis veel üks valupunkt, mille peaksime ükskord ometi suutma lahti mõtestada – mis tegelikult toimus Eesti kultuurielus 1930ndatel aastatel? Millest tuli see kummaline taandumine, milles kõik kunstnikud kuidagi veel ühel nõul on. See aga kuulub kokku Oja parimate teoste loomisega. Kindlasti tuleks arutada, mis koht on Ojal selles ajas ja kuidas Oja end selles 1930ndate mõttepildis ümberringi toimuvaga suhestas. Ja üldse – tal peaks oma koht tekkima!
Praegusel ajal on võimalik kasutada teisigi populariseerimise võtteid peale raamatute, heliplaatide ja monograafiate. Kõik need peaksid saama kasutusele võetud, aga ka see suuremat sorti monograafia peaks veel ilmuma. Vardo Rumesseni 2007. aastal ilmunud raamat Ojast "Varjus ja valguses" on ilus ja kena, kuid see on kirjutatud hoopis teistel eesmärkidel ning Oja loomingu tähtsuse mõistmiseks on ta absoluutselt liiga õhuke.
Ja siis – võibolla isegi kõige esimese asjana peaks toimuma see, et Oja soololaulud ning kammerteosed tõusevad igapäevasesse repertuaari – nii nagu Eesti organistid väärtustavad Peeter Süda loomingut. Sest teist sellist heliloojat, nagu Eduard Oja, meil ei ole.