Irina Zahharenkova tuli seekord publiku ette väga julge ja uudse kavavalikuga, mis tema seniste esinemistega võrreldes üllatas. Bach, Scarlatti, Mozart, Chopin olid seekord asendunud emotsionaalselt jõulisema ja laiahaardelisema vene muusikaga: Fieldi, Šostakovitši ja Tšaikovskiga. Esineja suur ind ja sugestiivne eneseväljendus reetsid tõepoolest tema uut armastust, kiindumust ja tulist soovi vene muusikat kogu selle mitmeplaanilisuses kuulajaile välja pakkuda. Zahharenkova valdab meisterlikult klaveri rikkalikke võimalusi, miski ei takista teda vabalt teostamast ainsatki loomingulist ideed. Suurepärane kõlameel ja arukas vormiarendus loob selge pildi ja mõjuva mulje esitaja kavatsustest, mida publikule öelda. Tema enesekindel väljendusoskus ei jäta kedagi positiivselt kaasa haaramata.
Iirlast John Fieldi ei ole me harjunud vene autoriks pidama, kuid ta oli XIX sajandi algupoolel Peterburis ja Moskvas hinnatud nii pianisti, helilooja kui ka õpetajana, kusjuures viimasena meil Narvaski! Fieldi kauni meloodika ja melanhoolse romantikaga nokturnid lõid justkui eelduse Chopini nokturnide sünnile. Kolmest esitatust säras eredaimalt A-duur eriliselt plastilise ja värvika teostusega, kus kõrvu paitasid õilsad kantileenid, vaheldudes virtuooslike käikude pitskoega, sujudes sealjuures värsketesse harmooniakudedesse. Väga ilus!
Samm teise maailma, Dmitri Šostakovitši traagilise alatooniga 2. sonaat h-moll moodustas eelnenule järsu kontrasti. Heliloojat ajendas teost looma tema sõbra klaveripedagoogi sõbra, klaveripedagoog Leonid Nikolajevi surm. Sonaat valmis sõja ajal (1943) tema 7. ja 8. sümfoonia vahelisel perioodil. Sonaadi I osale leidis Zahharenkova improvisatsioonilise lahenduse ega hoidnud, ilmselt sihilikult, rangemat pulssi. Kõrvalteema mõjus iroonia asemel optimistlikult. Sonaadi tuumast, II osast Largo’st kujunes selle sonaadi, kui mitte kogu klaveriõhtu kulminatsioon. Need sünged traagilised mõtisklused, väljendatud nagu poolel häälel, olid mõeldud rohkem iseenesele kui väljapakkumiseks publikule. Tekkinud atmosfäär viis kuulaja interpreedi maailma jäägitult kaasa. Selle napi tekstilise materjali kaudu ei ole kerge saavutada vastavalt süvenenud seisundit, ometi õnnestus see eriti mõjusalt. Saal vajus õuduse hämarusse ... III osa oma polüfoonilise struktuuriga oli väga hästi mängitud, muusikalise materjali arendus loogiline. Siin on temaatilisel liikumisel oma ratsionaalne alatoon, varjatud tagamaa, mis nõuab halastamatut tempoarengut. Kas mažoorne lõpp on lahendus või pilge?
Pjotr Tšaikovski “Suur sonaat” G-duur op. 37 ei ole tema ainus sonaat, nagu siin arvatakse. Tšaikovskil on veel mitmeosaline sonaat cis-moll op. posth. 80, mis oli muide G-duur sonaadi kõrval Moskvas Tšaikovski rahvusvahelise konkursi kavanõuete seas!
Zahharenkova avas end siin täiesti uuest küljest. Nagu pianist on väitnud, püüdis ta vältida I osa peateema akordide raiumist ja läheneda sellele lüürilisemas plaanis. Aga kui nii võtta, siis pole siin küsimus raiumises ega suures kõlajõus. Seda suurust ja pidulikkust määrb siin hoopis ajamõõde. Tõsi on ka see, et ilmselt mõtles autor seda teost luues rohkem orkestrile kui klaverile, mis omakorda eeldab klaveril rikkalikku “orkestreerimisoskust”. Olid head spontaansed tõusud, vabad, takistusteta minnalaskmised ja kaasavoogamised. Kena II osa võinuks olla intiimsem, kuid III osal Scherzo puudus igasugune kondikava, mille tagajärjel tekkis arusaamatu sasipundar. Finaal oli veidi eelmise osa rabistamise mõju all ja vajanuks ehk rohkem väärikust, kuid moodustas ikkagi suurteosele vajaliku lõpp-punkti. Selle sonaadi esituses oli palju positiivset, ehkki teos on veel kavas uus ja lootustandvas kujunemisjärgus. Zahharenkova tõestas end monumentaalsete teoste mängijana, viies need läbi isikupärase tõlgenduse ja kõrgtasemel teostusega. Oli väga huvitav ja õnnestunud klaveriõhtu.