Kui Tallinna Kammerkoor esines 1967. aastal esimest korda Riias, küsis kohalik kontserdikriitik: “Kas Eesti asub teisel planeedil?” Tunti kadedust, miks pole lätlastel sellist “allikavee sädelusega” selget ja puhast kammerkoori. Praegu ei pea lätlased kammerkooride pärast häbenema, mõeldes kas või Tallinna Kammerkoori eeskujul loodud Ave Solile või hiljuti Tallinna koorifestivalil seljavõidu teeninud kammerkoorile Maska. Küll on rollid vahetunud suuremate segakooride osas, sest sellist instrumenti, nagu enam kui 50-liikmeline segakoor Latvija, meil välja panna pole.
Õnneks pole Latvijal Eestisse kauge tulla. Nii laulsid nad augustis Tallinnas Haydni oratooriumi “Aastaajad”, varsti esitavad nad koos ERSO-ga, küll Berliinis, Tobiase “Joonase lähetamist”. Nende vahele jäi aga kolm kontserti kahe kavaga “MustonenFestil”, mis tänavu kestis 26. jaanuarist 4. veebruarini. Festivali avasid Läti rahvuslik sümfooniaorkester, segakoor Latvija ja dirigent Andres Mustonen Estonia kontserdisaalis. Eesti esiettekandele tulid Avi Bermani mullu loodud “Kaddish” ja Krzysztof Penderecki oratoorium “Dies illa”. Seejärel
Samuti Eesti esiettekandele jõudnud Penderecki oratooriumil “Dies illa” on huvitav ettekandeajalugu. Reekviemi Sequentia osa tekstile kirjutatud teos kanti esmakordselt ette Brüsselis Mustoneni dirigeerimisel. Plaadile salvestati see aga autori juhatusel, kusjuures CD pälvis tunamullu Grammy auhinna. Nüüd kõlas oratoorium uuesti Mustoneni juhatusel, kes kavalehe andmetel tunneb Pendereckiga “sügavat loomingulist sugulust”. Seega on huvilisel karmiltki aus võimalus võrrelda mistahes esitust helilooja kujutelmaga. Teos ise on mastaapne. Suurt orkestrit toetab koguni seitsmemängijaline löökpillirühm (lätlased piirdusid küll kuuega – kahe timpanimängija asemel oli üks), mitmekülgses helitöös on mõjutusi Verdi reekviemist, Wagneri aariatest, uustonaalsusest ja kõige selgemini Orffi kantaatidest. Teosesse jääb ka kaks a cappella osa, millest üks kirjutatud koguni kolmele koorile. Mustoneni tõlgitsuses jäi mitmekülgsus mõnevõrra nõrgemaks. Teravate rütmide ja skandeerivate parlando’dega orffilikud osad olid ilmselgelt liiga lõdvad. Vaiksed kohad olid pigem poolvaiksed, võttes kuulajatelt võimaluse hinge tõmmata, ning forte’des puudus sügavus ja vabadus, kuigi neid oleks teinekord soovinud. Solistide valik oli suurepärane. Sopran Asszonyi, metsosopran Liiv ja bass Balakin olid viimse kohtupäeva sõnumit kuulutades ennastsalgavalt dramaatilised, kuid vajadusel ka kurblikud, tegemata järeleandmisi vokaali kvaliteedis.
Andres Mustonen on siinmail kahtlemata üks originaalsemaid dirigente. Originaalsed mõtted on ikka teretulnud, kuid need peavad olema esitatud veenvalt. Eriti raske on kuulajat veenda aga siis, kui originaalsete mõtete esitamiseks on valitud eriti tuntud teos. Just seda tegi ta avakontserdi viimase teose, Beethoveni 9. sümfooniaga, mille esimene osa sai endale ootamatult tantsulise karakteri. Mõnes kohas tundus harjumuspärasest närvilisem või tantsulisem lahendus huvitav, kuid see oli väike võit, arvestades, et ohverdatud olid nii tõsidus kui ka ägedus.
Ka teine osa oli harjumatult kiire, mistõttu kaotasid kõige rohkem kulminatsioonid, millest joosti üle, enne kui need jõudsid korralikult kõlama hakata. Nii jäi dünaamiline kontrast väikseks, kuigi vaiksed kohad olid ilusad. Ka kolmas osa kaotas kiire tempo tõttu. Veerandtunnine aeglane osa vajab aega ja süvenemist, et see ära kuulata. Praegu tundus, justkui tahetaks kiiresti vaevast lahti saada. Kõige elamuslikum oli aga finaal, millele andis palju juurde orkester. Läti rahvusliku sümfooniaorkestri tugevus oli võimas ja sügav tutti forte. Keelpillid said näidata eelkõige oma tehnilist võimekust, metsasarved jäid küll kiiretes kohtades teinekord hätta, kuid suutsid anda väga kaunist kõla. Solistid olid head, kuigi ansamblis lauldes oli kõla natuke kirju.
Meeldis ka segakoor Latvija. Penderecki teos oli koorile eriti nõudlik: oli raskeid sisseastumisi, raskesti intoneeritavaid akorde ja meloodiaid, võrdväärne partner tuli olla suhteliselt suurele orkestrile, kolmele koorile kirjutatud kolmas osa “Quid sum miser” nõuab ühtlaselt tugevat taset ja Estonia kontserdisaal pole koorile väga mugav. Latvija tugevaim häälerühm on sopranid, kes olid kõlavõimsad, hoidudes seejuures tuntavast vibrato’st. Haruldane oli nende pianissimo kõrges registris. Tenorid kõlasid kohati harali, mistõttu just “Dies illas” andis tunda see, et meeskoor on võrreldes naistega selges arvulises vähemuses. Kui Penderecki teoses oli koori forte liigagi terav, siis Beethovenit lauldes oli kõla väga avar.
Sama kava laulis Latvija ka järgmisel õhtul Pärnus. Enne seda tuli neil aga anda päevane kontsert Niguliste muuseumis. Juhatas taas Andres Mustonen, kuid seekord harjumatumas rollis – a cappella kooridirigendina. Oluliselt toetavamas akustikas ja mõnevõrra lihtsama kavaga suutis koor ennast veel paremast küljest näidata. Kontserdi avasid üks tuntumaid läti koorilaule, noore Ēriks Ešenvaldsi “O salutaris hostia” ning kolm aastakümmet vanema Georgs Pelēcise “Alleluia”. Nendega sai Latvija näidata end kammerlikumast küljest. Mitmekülgsus on nende tugevus – vajadusel on koori kõla läbipaistev kui kammerkooril, kuid suure koosseisu ja koolitatud häälte tõttu on neil varuks ka kõlavõimu. “Alleluia” puhul ja ka hiljem oli kahju siiski sellest, et dirigent Mustonen koorile oma käeliigutustega pidevalt, ka piano ajal, survet avaldas. Seetõttu ei saanud muusika tihti loomulikult kõlama.
Rahmaninovi “Koguöisest jumalateenistusest” tulid ettekandele kolm esimest osa, lisaks veel kuues, kaheksas, üheksas ja viieteistkümnes. Mustoneni interpretatsioonis oli au sees võimas forte, millega ta tõestas, kui efektiivne on vene kirikumuusika suure kooriga. Omaette fenomen, mida peab kogema, on aga suure koori lauldud piano, mida võinuks ehk rohkemgi kasutada. Latvija tugevaimad lauljad oli taas sopranid, kes võivad olla väga jõulised, muutumata ooperlikuks või kiledaks. Samamoodi saab kiita ka nende koorisoliste – kammerlikud, aga kõlavad. Bassid kippusid küll kiiremates käikudes ja eriti alumises registris jääma ebamääraseks, kuid tenorid see-eest jätsid palju parema mulje kui eelmisel õhtul. Mendelssohni psalmi “Jauchzet dem Herrn” esitus oli Rahmaninovi teosest pisut nõrgem, kuna polüfoonias jäi puudu reljeefsusest. Selle kompenseeris siiski koori kaunis kõla.
Suuri küsitavusi tekitasid aga Mustoneni eesti muusika tõlgendused. Tõnis Kaumanni “Meditatsioon IV” kaotas oma meditatiivsuse, sest esitustempo oli selgelt Kaumanni kirja pandust kiirem. Lisaks eiras ta helilooja märkust legatissimo. Tulemuseks mänglev esitus, mis Kaumanni loominguga enamjaolt kokku sobib, aga kindlasti mitte selle teosega. Helilooja taotlusest koguni kolmandiku võrra kiirem Arvo Pärdi “Morning Star” oli aga üle tuhisemisega täielikult rikutud. Uskumatu, et nii karismaatiline muusik kui Andres Mustonen suudab midagi nii sügavat teha nii emotsioonitult ja ükskõikselt.
Üks dirigent ütles kord, et talle on Pärdi muusika nii püha, et ei julge “oma räpase kätega” seda puutuda. Sellega pälvis ta heliloojalt sooja käepigistuse. Mustonen selle väitega järelikult ei nõustu, sest tagatipuks juhatas ta lisaloona Pärdi laulu “Bogoroditse Devo”, lisades sinna korduse ja kupüüri, mida autor ette näinud ei ole.
Segakoor Latvija oli aga justkui teiselt planeedilt. Iga festival on küll oma kunstilise juhi nägu, kuid minu silmis vormis festivalile näo hoopis see koor. Loomulikult on kahju, et meil pole nii head suurt koori, kuid sellevõrra rohkem suudame hinnata, kui Latvija taas Eestisse saabub.