“Õnne, Eesti rand ja saared, vana, vaba Põhjamaa! Üle põlde taevakaared ikka jäägu sinama! Jõudu sulle, sinu tööle, põldur, kaevur, meremees! Lõpp on saabund mureööle, kuldne koit käib meie ees.” Need värsid on ühest vanast marsilaulust “Õnne, Eesti!”. Sama pealkirja kandis 3. veebruaril rahvusooper Estonia sümfooniaorkestri ja dirigent Vello Pähna kontsert Eesti muusikast. “EV 100” sündmuste mõjul on mõte häälestatud kodumaa lainele ja meeled on Eesti muusikale jäägitult valla. Kui lasta silme eest läbi kunagi varem kuuldud Eesti-aineliste sümfooniakontsertide mälupildid, siis kangastuvad tühjapoolsed publikuread. “EV 100” ajal on aga loomulikult kõik hoopis teisiti. Pääsme hind võib olla veidi krõbedamgi kui ERSO kontsertidel, ent kuulajat ei näi see märkimisväärselt heidutavat. Saja aasta jooksul korra või paar võib ju endale lubada.
Eesti muusika Tobiasest Tambergini on sümfooniakontsertide kavas temaatilisest rõhuasetusest ajendatud erandnähtus, mistõttu tervikuna omamaisele ülesehitatud kavad püüavad tähelepanu. Kas kodumaist tasub esitada sagedamini? Vastus sellele küsimusele võiks olla entusiastlikult jaatav, ent seejuures tuleb paratamatult arvestada sümfooniakontsertide muusikalis-sotsiaalse rolliga, mis niisugust lähenemist mõneti raskendab. Sümfooniakontserdid on rangelt reglementeeritud ülesehituse ja kavavalikuga mängumaa, millelt külastajate lõviosa näib ootavat pigem kohandumist väljakujunenud normidega kui rahvavalgustuslikke repertuaarikatsetusi.
Sümfooniakontserdid pole loomulikult estoonlaste põhiülesanne, mistõttu teatud katsetuselement on nii või teisiti kõigil ülesastumistel. Vello Pähna juhatatud mäng on pigem efektiivne kui efektne. Paremini sobib see lähenemine selge pulsi ja kergema faktuuriga uusklassikalises muusikas, lüürilisemaid ja kõlatummisemaid hetki varjutab aga sageli poolläbipaistev jahedatooniline loor. Kava mängiti ladusalt, isegi sel määral, et võtmekohad näisid mööduvat peaaegu märkamatult. Niisugust esitust on kerge ja meeldiv kuulata, ent sellest pole hiljem üleliia palju meenutada. Kas pidada seda eeliseks või puuduseks, jäägu igaühe enda otsustada.
Heino Elleri “Koit” ja “Kodumaine viis” on paatoseküllase muusikamõtiskluse ootuspärased osised. Mõningane uudsuse taotlus poleks Elleri muusika valikul teinud paha: “Koit” on küll teenitult populaarne, ent eestkõnelemist vääriksid tema teisedki lühemad orkestriteosed – miks mitte näiteks “Varjus ja päikesepaistel” või “Sümfooniline burlesk” –, mida just sageli ei tihata ette kanda. Väärt meeldetuletus oli Lepo Sumera 2. sümfoonia, Ester Mägi “Bukoolika” ja Eino Tambergi 1. sümfoonia. Need on küllalt eriilmelised, ent nende avaras eepilisuses ja etnograafilises helletamises on ometi varjul midagi olemuslikult sarnast ja seitsme-kaheksakümnendatele tüüpilist.
See, et just estoonlased lausuvad “Õnne, Eesti!”, tundub muide vägagi asjakohane. Eks olnud ju Estonia selts üks neid kultuuritegureid, tänu millele sajanditagustest püüdlustest üleüldse asja sai. Mõni toekam Eesti muusikaga sümfooniline kava võiks olla iga aasta veebruaris. Mis oleks, kui paneks tänavu aluse niisugusele traditsioonile?