Kui ma Berliini filharmoonikute kontserdile pileteid ostma hakkasin, oli saal juba peaaegu välja müüdud. Kahte kõrvuti kohta mul enam saada ei õnnestunud. Teisel päeval pärast piletimüügi algust … Esimesel päeval online-müük ei toiminud … Mnjah, nii palju siis klassikalise muusika kriisist. Berliini filharmoonikutel on kombeks esitada sama kava kolmel järjestikusel õhtul ning vähemalt selle kontserdi puhul oli rohkem kui kuu enne toimumisaega internetisaidil kõigi kolme kuupäeva juures halastamatu sõna ausverkauft. Palju paremad lood polnud ka teise sündmusega, mis mind huvitas – Mozarti “Don Giovanniga” Berliini riigiooperis. Ka see oli varakult välja müüdud ning hilistele ärkajatele jagus vaid kohti, mida nimetatakse Hörplatz ehk kust siis ainult kuuleb ja eriti midagi ei näe. Etteruttavalt olgu öeldud, et teadliku muusikahuvilisena nautisin etendust esimese rõdu teisest reast ning nägin-kuulsin nii laval kui ka orkestris toimuvat suurepäraselt.
Miks minna välismaale kontserdile ja ooperisse, kui paljud kuulsad artistid tulevad meile koju kätte? Kui on olemas YouTube, muusikasündmuste internetiülekanded, Mezzo TV, heliplaadid jne? Kõik ju maksab – lennu- ja kontserdipiletid, ööbimine, lisaks veel ajakulu. On see tõesti seda väärt? Palju aastaid meie ilusas e-riigis kõikvõimalikke meediavorme tarbides tundus mulle, et olen maailma muusikaeluga üsna hästi kursis. Uskusin sinisilmselt ega teadnud, kui eksitav võib olla internetireaalsus. Olin küll kahtlustanud, et kuulsad artistid ei esine Maarjamaal samasuguse energialaenguga nagu metropolides ning praegu olen selles veelgi rohkem veendunud. Reklaam on ülistav, kuid Eestis antud kontsert pole elamuslik – olen seda korduvalt kogenud. Mõistan väga hästi, et muusikud peavad oma energiat tähtsa ja vähemtähtsa vahel oskuslikult jagama. Pärisreaalsuses olin Berliini filharmoonikuid siiani kuulnud vaid korra, ligi kümme aastat tagasi Estonia kontserdisaalis. Mäletan, et kontsert oli väga hea, kuid ei vaimustanud, ei tekitanud suuremat huvi seda orkestrit kuulata ja uurida. Kogemus 26. jaanuaril nende muusikute kodusaalis oli sootuks teistsugune, ma pole siiani ühestki sümfooniakontserdist suuremat elamust saanud kui tol õhtul Berliini filharmoonia suures saalis.
Noorust ülistada on nii inimlik ja seda kohtab palju ka muusikamaailmas. Kiidetakse vanuse poolest noori muusikuid ja orkestreid (mis on sageli ka projektorkestrid), sest nad “pole vajunud stampidesse ja rutiini, neis on värskust, entusiasmi ja uudset lähenemisnurka”. Selline vastandamisel põhinev tunnustus paraku ei veena, häirib väitest läbikumav “vanade ja väärikate” vähemväärtuslikuks pidamine. Usun balansi ning variantide mitmekesisuse vajalikkusse. Alati on raskem olemasolevat uuendada, värskendada, transformeerida selmet vana lõhkuda, sellest eemalduda, vastanduda, midagi uut luua. Minu poolehoid kuulub neile, kes säilitavad juuri, väärtustavad järjepidevust ja hindavad traditsioone – seda on praegusel ajal keeruline teha ning sellised muusikud intrigeerivad ja kütkestavad. Berliini filharmoonikute pikk ajalugu on kuuldav nende kõlas, nähtav muusikasse suhtumises, kandes endas kõikide nende suurepäraste muusikute energiat, kes on 130 aasta jooksul orkestriga seotud olnud. Võibolla just seetõttu oli kontserdi teises pooles kõlanud Bruckneri 6. sümfoonia nii ilmutuslik, justkui värav teise reaalsusesse, või siis kõige seni maailmas toimunud ja tulevikus toimuva kvintessents. Kui tundlikult reageerisid muusikud maestro Mariss Jansonsi žestidele, kui rikas ja erakordne oli selle esituse iga takt! Lisaks muusikute lausa uskumatule tehnilisele meisterlikkusele nautisin väga nende üksteisemõistmist ja võimet koos muusikasse sulanduda, anda endast parim ilma oma egot eksponeerimata. Schumanni klaverikontserdis soleeris särav vene pianist Daniil Trifonov, kelle esinemisgraafik on nii solisti kui ka kammermuusikuna praegu väga tihe. Pianisti mängus oli nii introvertsust kui ekstaasi, teos kõlas originaalselt ja värskelt, palju oli piano’t ja palju oli aega, kõigeks. Oli unistamist ja südantlõhestavat kurbust, oli aja peatumist. Kahtlemata põnev pianist, kes oma võitu üle-eelmisel Tšaikovski konkursil igati väärib. Muide, pärast kontserti temaga vesteldes selgus, et paari aasta pärast on ta tulemas ka Eestisse esinema.
Praegu Berliini riigiooperi mängukavas oleva “Don Giovanni” lavastas Claus Guth algselt Salzburgi pidunädalate etendusena 2008. aastal, sellest koosseisust teevad siiamaani kaasa Christopher Maltman nimiosalisena ning Dorothea Röschmann Donna Elvirana. Berliinis on ooper laval alates 2012. aastast ning sellest ajast on Donna Anna rolli laulnud Maria Bengtsson ning Zerlinat Anna Prohaska. Bengtssonit, Maltmanit ja praegust Leporellot Mikhail Petrenkot seob ka koostöö Kasper Holteni 2010. aastal valminud skandaalses ooperifilmis “Don Juan”. Kõiki eelpoolnimetatuid nägin ka Berliini riigiooperi laval Mozarti 262. sünniaastapäeval ning see tugevalt kokkukasvanud ja esmaklassiline solistideansambel võitis mu südame. Salzburgi lavastus on üleval YouTube’is, seal näeb ka Maltmani ning tollal Leporellona üles astunud Erwin Schrotti võrratut partnerlust. Huvitav, kas lavastaja sai Leporellole Tourette’i sündroomi omistades inspiratsiooni juttudest, et Mozart ise selle tõve all kannatas? Põnev leid igatahes, nagu ka lavakujundus ja kostüümid – parasjagu kaasaegsed, samas sümbolistlikud ja kohati ehk koguni muinasjutulised. Atmosfääritust, seda muusikateatriarvustustes nii kurikuulsat sõna selle lavastuse puhul küll põhjust kasutada pole. Maltman on maailmakuulus Don Giovanni, seda rolli on ta teinud Londonis, Berliinis, Münchenis, Amsterdamis, Pekingis, Chicagos, New Yorgis jm ning raske on ette kujutada, et keegi sobiks seda ülimalt põneva psühholoogiaga tegelast paremini kehastama. Lisaks suurepärasele vokaaltehnikale (ta on 1997. aasta Cardiffi konkursi võitja), näitlejameisterlikkusele ja välimusele on ta hääles kogu tunnete palett, mida see roll minu meelest vajab. Lühidalt, ta võiks jalust nõrgaks võtta ka ainult oma häält kasutades. Maltman on öelnud, et tema sümpaatia kuulub traditsioonilisele ooperile, mitte selle CD-salvestustele, ning ta eelistab live-võtteid stuudiotööle. Ja ometi leidsin selle artisti just ülimalt radikaalse salvestuse kaudu, mille Teodor Currentzis tegi Mozarti “Così fan tutte’st” ning kus Maltman laulis Guglielmot. Avastamisjärjekorras on tema Schuberti laulutsüklite live-salvestused, kuid eelkõige ootan Maltmani päriselus toimuvaid ooperietendusi ja Lied’i-kontserte, millest kindlasti tahan osa saada.
Ma vaimustusin Maltmani rollitäiuslikkusest, Bengtssoni tundlikkusest ja haavatavusest, Petrenko siirusest, Röschmanni kirglikkusest ja temperamentsusest. Ma nautisin elavat ja huvitavat lavastust, põnevat lavakujundust, artistide fantaasiat, mängurõõmu ja lavalist vabadust. Kui ma praegu kuulen või loen kuskil sõna “Bruckner”, tulevad pisarad silmi – niivõrd tugev, liigutav ja unustamatu oli elamus, mille pakkusid Berliini filharmoonikud. Need on tõelised kogemused “pärisreaalsusest”, mis on mind muutnud ning mille mõju jätkub. Kui ma ei tundnud neid muusikuid ära interneti võltsreaalsusest, siis mida üldse arvata senise elu tõekspidamistest? Kuivõrd ja kas üldse on võimalik neid erinevaid maailmu ühildada?
Traditsioonilises võib olla originaalsust ja riskantsust, vanus ei välista värskust ning ehedad kontaktid muusikutega võivad olla raputavad. Metropolides toimuv on kogemist väärt ja taevas pole piiriks, ehkki rahakott paraku küll. Kuid mäng väärib küünlaid.