Veebruari algul toimus Tallinnas kaks suurepärast kontserti, mille alapealkirjad võiksid olla “Põnev tundmatu” ja “Vanameister”.
“Põnev tundmatu” oli seekord tenor Endrik Üksvärav. Mitmekülgse talendina, kes on praegu tunnustatud eelkõige kui dirigent, on ta kõige muu kõrval õppinud Haagi kuninglikus konservatooriumis ka vanamuusika laulu. See episoodiline fakt Üksvärava muusikuteel tekitas koheselt huvi. Teatavasti on traditsioonilises mõttes hea kontserdielamus enamasti vastavuses interpreedi lauluõpingute pikkuse ja kogemusega. Endrik Üksvärav on ses mõttes müüdimurdja. Või siis erand, mis kinnitab reeglit – mine võta kinni ... Igatahes soovitan kõigil, kes juhtuvad kontserdikuulutustel tema nime vokalisti staatuses nägema, ise minna ja ära kaeda.
4. veebruaril Kadrioru lossis toimunud kontsert oli läbilõige ühe tuntuima ja omanäolisema eesti helilooja Veljo Tormise loomingust. Üksvärav alustas kontserti vabalt ja vahetult, stiilselt, kristallpuhta intonatsiooni ning äärmiselt selge diktsiooniga; “Kümme haikut” tsüklist “Vokaalminiatuurid” on dodekafooniline teos, mis esitab kõrgeid nõudmisi igale interpreedile. Kontserdi esimene pool oli justkui meisterlik, sujuvate pintslitõmmetega väljajoonistatud maal. Emotsionaalsed, romantilised ja kaunikõlalised tsüklid “Neli kildu”, “Kolm lille”, “Kimbuke tähti”, “Nukrad viivud” ning laul “Roosid Aurora Semperile” olid kui rännak läbi Tormise imeilusa muusika. Ei midagi kõrvakriipivat, piano’d ja forte’d vaheldusid elegantselt ja kergelt, värelevad fraasilõpud pakkusid naudingut – puhkpille õppinuna valdab Üksvärav pikka hingamist ja täpset fraasialgust.
Soolokontsertide puhul ei saa kindlasti üle ega ümber olulisest lavapartnerist – pianistist, kelle roll leiab tihtipeale palju vähem äramärkimist kui see õiglane oleks. Jorma Tootsi loodud meisterlik taustsüsteem vääriks lausa selle ala asjatundja eraldi kirjutist. See oli tundlik ja haakus orgaaniliselt Üksvärava interpretatsiooniga. Džässpianistina tabas ta mänguliselt ja hetkes viibivana Tormise rütmikat ja modernse helikeele taotlust, mis aitas kaasa täiusliku ja põneva kontserdi õnnestumisele.
Alapealkirjaga “Vanameister” pärjaks XI Tallinna talvefestivali avakontserdi 5. veebruaril Mustpeade majas, kus astusid üles sopran Pille Lill ja Iisraeli päritolu pianist Sofia Mazar. Sel soolokontserdil kõlasid parimad palad Pille Lille pika lauljakarjääri kullafondist. Saal oli täis lauljanna talendi austajaid, tunnustades teda muu hulgas kõige eest, mis ette võetud selleks, et maailm oleks meile kõigile parem paik. Pille pole ainult laulja, vaid ka pedagoog, omanimelise fondi looja ja juht, kultuuritegelane ja heategija. Ka seekordne kontsert oli heateo algatus Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli erivajadustega laste õpingute toetuseks. Kontserdi avaski selle kooli õpilane Elisabeth Egel (klaver), kelle esitatud Heino Elleri “Kodumaine viis” oli tõeline kingitus hingele. Järgnes Pille Lille poolt võimas läbilõige suurte heliloojate loomingust – Strauss, Tubin, Rahmaninov, Tšaikovski, Bernstein ja Verdi. Iga laul oli esitatud tohutu emotsionaalse laenguga, läbitunnetatud, lummav oma sisekaemuslikkuses. Pille Lill on mõnes mõttes juba omamoodi institutsioon – ta ei pea enam kellelegi midagi tõestama ning see vabadus tõstab ta kõrgemale kõigest ja tõstab samamoodi üles ka tänuliku publiku. Midagi sellist suudab endast anda vaid väga kogenud ja küps interpreet ning seda Pille Lill kahtlemata on. Sama küpselt sekundeeris talle ka Sofia Mazar ning nende kahe naise soe ja südamlik omavaheline koostöö lõi õhkkonna, mis pani tõstma pilgu ja avama südame.