“Lossimuusika” suurejoonelise uusaastakontserdi staar oli kuulsate viiuldajate Leonid Kogani ja Jelizaveta Gilelsi lapselaps Daniel Kogan. FOTO URMAS ROOS
Kadrioru lossis toimuva “Lossimuusika” sarja selle aasta esimene kontsert oli juubelihõnguline, sest 1718. aastal mõõdeti arhitekt Niccolò Michetti ja tsaar Peeter I poolt välja tulevase lossi ja aia plaan. 7. jaanuari kontsert kui avalöök lossi 300 aasta juubelile oli igati selle vääriline, kõlas ka Kadrioru lossi ja pargi rajamise aegadel kirjutatud muusika.
Kammerkontserte võib korraldada mitmeti, kas paari solisti või suuremate kooslustega. Kõnealune oli viimaste killast ning kontserdile “meelitajaks” oli kutsutud Daniel Kogan, kuulsate viiuldajate Leonid Kogani ja Jelizaveta Gilelsi lapselaps, kes mängib talle sponsorluse korras eraldatud Francesco Ruggieri viiulil aastast 1660. Peatselt 25-aastaseks saav viiuldaja alustas viiuliõpinguid kuueaastaselt Marina Kesselmanni juures, jätkas Moskva konservatooriumi juures asuvas muusikakeskkoolis ning selle lõpetamise järel Moskva konservatooriumis Maya Glezarova ja Maastrichtis Boriss Belkini juhendamisel. Ta on osalenud Spivakovi (eriti võimekate laste toetamise) fondi ning “New Names” ja “Russian Performing Art” programmides, esinenud mitmetes riikides jne. Eesti publikule on noor Kogan tuttav aastast 2015, mil ta astus üles Suure-Jaani festivalil. Mullu külastastas ta Eestit lausa kahel korral, mängides jaanuaris Tallinnas “bachFestil” ja juulis Pärnu raekojas.
Teise külalissolistina osales kontserdil oboemängija Deniss Golubev, kes õpib Moskva konservatooriumi aspirantuuris ja tegutseb ühtlasi Moskva Barokksolistide koosseisus. Temagi on esinenud nii soolokontsertidega kui ansamblites mitmes Eesti linnas, sh “Lossimuusika” kontsertidel.
Kontserdi kava sobis Kadrioru lossi saali ülihästi: J. S. Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 5 D-duur, BWV 1050, Marcello oboekontsert d-moll SF op. 1 ja Vivaldi kontserditsükkel “Neli aastaaega” op. 8 (eelteates olnud Vivaldi kontsert viiulile, tšellole, keelpillidele ja continuo’le esitusele ei tulnud). Kontserdil saime teada ka eelteates mõistatuslikuks jäänud “saateorkestri” Kadrioru Solistid koosseisu: Arvo Leibur (kontsertmeister), Katariina Maria Kits ja Egert Leinsaar (viiul), Toomas Nestor (vioola), Aare Tammesalu (tšello, ühtlasi kontserdisarja korraldaja) ning Imre Eenmaa (kontrabass).
Bachi viiulile, flöödile, klavessinile ja saateansamblile kirjutatud “Brandenburgi kontserti” nr 5 on nimetatud ka esimeseks klaverikontserdiks, just ulatusliku virtuoosse soololõigu pärast esimese osa lõpus. Selle kontserdi solistideks olid Daniel Kogan, Oksana Sinkova (flööt) ja Ene Nael (klavessiin). (Muide, Sinkova soleeris samas teoses ka eelmisel, s.t 6. jaanuari õhtul “bachFesti” raames Estonia kontserdisaalis, partneriteks Mari-Liis Uibo ja Lembit Orgse.) Kogani pöördumine vana muusika esituse poole (küll mitte barokkpilli kasutades) äratas huvi. Tema, veel mainekatel konkurssidel edukalt osaleva noore mehe puhul võiks eeldada teist ampluaad. Aga pettuma ei pidanud. Lisaks suurepärasele pillivaldamisele paelus Kogani barokihõngulises esituses tema vahetu energia ja peen artikuleerimisoskus. Imetlusväärne oli ta ansambel Sinkovaga, kelle kiire ümberlülitusvõime teise partneri interpretatsioonile väärib austust. Viiuli ja flöödi kahekõne oli tõeliselt nauditav, eriti teises osas. Ene Naelgi oli väga tundlik ansamblipartner ning kontserdi suur soololõik tema esituses sädelev ja kuulama panev.
Marcello oboekontserdi esituse ajal imetlesin Deniss Golubevi tooni ja muusika kõnelemapanemise oskust. Viiuldajad tunnevad seda kontserti küll Vivaldi, pianistid jällegi J. S. Bachi autorlusega seotuna (teose originaalmanuskript ei ole teadaolevalt säilinud). Golubev on aastaid uurinud autentse muusika interpreteerimise küsimusi ja seda oli tema mängus ka kuulda. Marcello oboekontserdi esitus oli väga hea.
Vivaldi “Aastaaegades” soleeris taas Kogan. Julgen arvata, et see neljast viiulikontserdist koosnev seeria on mingil moel tuttav igale inimesele, tuleb seda nii raadiost kui telerist ju väga erinevates esitusvariantides ja töötlustes. Võiks arvata, et mida uut selle tsükli tõlgendamisel enam leida on, ometigi pääses just siin valla Kogani Pegasus. Niisugust mängimist imitatsioonidega ja uperpallitamist tempodega pole ma ammu kuulnud! Siinkohal tahan tõsist tunnustust avaldada Kadrioru Solistidele, kellelt selline mäng nõudis erilist valvelolekut solisti püüdes ja tema kiireid ideid tabades. See õnnestus hästi, ehkki usun, et neil oli kõigi osavõtjate tiheda kontserdigraafiku tõttu minimaalselt prooviaega. Kui midagi veel soovida, siis kuulamisnaudingut saanuks enamikule kuulajatest suurendada kavalehele lisatud selgitused muusikasse kätketud kõlaliste imitatsioonide kohta või ka kontsertide värvikat sisu avavad sonetid, mille autorlust täpselt ei teata.
Oli elamuslik kontsert, mis pani ootama samas koosseisus salvestatud Vivaldi “Aastaaegade” plaati, mille ilmumist lubatakse juba kevadeks.